Mure on siis järgmine. Elan pea aasta koos oma elukaaslasega. Mul on 7 a poeg eelmisest kooselust.
Meie omavaheline suhe mehega on olnud pigem hea. Väiksemaid vaidlusi ja solvumisi on ikka ette tulnud aga oleme suutnud need kenasti lahendada.
Lapse ja mehe vaheline suhe kahjuks nii hea ei ole. Mehele käivad lapse juures paljud asjad närvidele - see, et laps viriseb, jonnib, ei söö kõike, ei tee alati, mida palutud jne. Ta ei tunne lapse vastu mingit poolehoidu, ta tunnistab seda.
Eile ütles mees, et tahab ära minna. Lihtalt ära kolida meie juurest. Sest ta ei ole selliseks eluks ikkagi valmis, olema perekonnapea. Ta ei saa lapsega hakkama ja ei tunne temaga mingit lähedust. Ja lisaks häirib teda see, et meie rahaline olukord on halvenenud. Ta ei saa endale midagi lubada vaid kogu raha läheb üüri ja komm.maksude peale ning söögile ja laenudele.
Ühiseid laenusid meil ei ole, korterit oleme maksnud pooleks ja süüa olen ka mina ostnud. Lisaks on kõik lapsega seotud kulud (lasteaed, trenn, sünnipäevad, riided, väljasõidud) minu kanda, minu eksmees ka toetab mind igakuiselt. Viimased paar kuud aga on olnud raskemad ajad ja ma ei ole saanud meest täielikult korteri osas toetada ja see ongi tal meele mustaks teinud.
Peale eilset soovi ära minna üritasin talle selgitada olukorda oma vaatevinklist ja ütlesin, et rahaline olukord paraneb ja et ta ei peaks niimoodi tormates selliseid otsuseid tegema. Seda enam, et ta ütleb, et ta armastab mind veel.
Ma saan aru, et ta on suures segaduses ja osa minsut tahaks teda mõjutada jääma. Aga teine osa saab aru, et peaksin laskma tal minna. aga see on nii raske, kuna ka mina ju armastan teda väga. Lisama peaks vist veel seda, et tegemist on suht noore mehega, ta on 23, mina 28. Kuna ta aga paistis oma olemuselt palju vanem, ei osanud ma algul karta, et talle võivad sellised mõtted tulla...et ta ikkagi pole valmis olema kasuisa...
Ma olen nii suures segaduses ja ei oska enam midagi teha. Laps on kurb ja et taha, et mees ära läheb...Mida teha?
Laps ei taha, et Sina selle mehe pärast kurb oled. Ma ei usu iialgi, et selline tujutseja ja Sind terroriseeriv tüüp lapsele meeldida võiks, eriti kui ta last ei salli.
Ära poe lapse taha ja ära klammerdu tüübi külge, kes Sind vaid kui oma korteri laenu kinnimaksmise allikat kasutab. Armastusel pole sellega midagi pistmist.
memm - tänan sind arvamuse eest. siiski ei saa ma eitada, et armastust pole. Minu tunded on siiski alles ja vahel tundub, et ka temal...Aga endiselt on olukord selline, et ta lähebki ära. Hetkel elame vaid olude sunnil ühes korteris kuna minul ja mu lapsel pole kuhugi minna, üksi jääda aga samasse korterisse on liiga kallis mu jaoks... Tunnen, kuidas jõud hakkab kaduma...aga lapse pärast pean ju tugev olema ja jätkama oma kodu otsimist...ja samas peab olema jõudu, et näha oma meest, kes nüüd on siis lihtsalt korterikaaslane meie elamises ja tegema näo, et oleme siis nüüd sõbrad...kuigi ma väga tahaks, et ta kallistaks mind ja....appi, kui raske see on!!!
Ma arvan, et mees on lihtsalt liiga noor veel, et suure armastuse nimel ülisuuri mööndusi või radikaalseid muutusi teha. Ta on alles 23a! Mõistan täiesti, et 23a tahab endale ka majanduslikult üht-teist lubada, mitte ainult makse maksta ja süüa osta. Kui aga majanduslik raskus on ajutise iseloomuga, siis minu arvates võiks selle üle elada, sest varsti saabuvad paremad ajad.
Äkki on lahendus selles, et elate eraldi aga käite ikkagi kohtamas ja armastate teineteist edasi? Kui ta oma suhtumist lapsesse ei muuda, siis pikemas perspektiivis ei ole ka sellisel suhtel muidugi tulevikku. Mis iganes elu ka ei too, ole vapper ja pea vastu!
Jah, Marje, sul on õigus ja ega ei saagi ainult armastusest koos elada. Isegi kui tahaks nii mõelda ja uskuda..siis reaalne elu on teine. Praegu elame ikka ühe katuse all, sest mina pole endale sobivat (soodsat) korterit leidnud. KOrra me libastusime ja andsime oma tunnetele jälle voli. Järgmine päev oli nii hea olla, nagu polekski meie vahel midagi halba vahepeal juhtunud, nagu oleks me ikka koos. Aga ülejärgmine päev juba ta ise ütles, et me peaks ikka end tagasi hoidma, sest muidu on liiga keeruline...Ma nii solvusin kuigi ja jaa, ma saan ju mõistusega aru, et nii ongi liiga keeruline lahku minna. Aga lahkuminek on ju siiski paratamatu. Küsimus on vaid ajas. Ma iga päev harjutan end selle mõttega aga piisab vaid ühest melanhoolisest hetkest ja jälle lähevad mõtted temale ja...oeh. Aga vapper pean ma olema ja vastu pean ka pidama, mis muud mul üle jääbki... Sain lihtsalt siin suu puhtaks nüüd...
Teie kirju lugedes on mul tekkinud arusaam, et nii teie kui teie laps soovite mehega koos elada. Kuid tema jaoks on teie kolme kooselu kujunenud ilmselt keerulisemaks kui ta oskas ette arvata ning soovib kooselu lõpetamist. Ja kogu lugu on jõudnud nii kaugele, et olete lahku kolimas. Panen teile siia kirja mõtted, mis mul lugedes tekkisid.
Kirjutate, et elate koos pea aasta ning mul tekib sellega seos, et see pea on ajaliselt vähem kui aasta. Teie mees on 5 a noorem, poeg 7 aastat vana. Kõige selle juures on mul tekkinud küsimus, et kui kaua te olite kõik kolmekesi tuttavad-suhelnud enne kui hakkasite perena koos elama? Kas teie mehel on varasemast kooselu kogemus või ei? Miks ma seda kõike oma mõtetes küsin? Esimene kooselu võib olla alguses konarlik, teineteisega ja kohustuste-vastustega kohanemine võib olla raske. On inimesi, kes ütlevad, et raskem on just sellise kooselu algus, kus ühel osapoolel on juba varasemad kogemused ning ta teab, mida tahab ja mida ei taha. Teised ütlevad, et siis on just kergem. Kuid üldiselt ollakse ühisel arvamusel, et kui ühel poolel on laps ning teisel poolel puuduvad nii kooselu kui laste kasvatamise kogemused, siis võtab üheks pereks kokku kasvamine nii aega kui jõudu ehk sisuliselt nö. tööd kõigilt osapooltelt, eriti täiskasvanutelt. On hea, et teie mees on teile öelnud, miks ta soovib lahku minna. Nende põhjuste seas on ta öelnud, et ---ta ei saa lapsega hakkama ja ei tunne temaga mingit lähedust ning ise olete lisanud, et teatud lapse käitumised käivad talle närvidele, nt ---see, et laps viriseb, jonnib, ei söö kõike, ei tee alati, mida palutud jne.--- Kätt südamele pannes, kas teie teate mõnda lapsevanemat, kellele sellised asjad ei käiks närvidele? Minule küll käivad - mõnikord üldse mitte, teinekord vähem või rohkem. Kuid mul on olemas ka kogemused ja aja jooksul omandatud oskused selliste olukordadega toimetulekuks. Ilmselt ka teil endal. Kuid kuidas on lood teie mehega? Suure tõenäosusega on ta kasuisa kohale sattunud n.ö puhta lehena. Ütlete, et kuna ta aga paistis oma olemuselt palju vanem, ei osanud ma algul karta, et talle võivad sellised mõtted tulla...et ta ikkagi pole valmis olema kasuisa.... Selline mõte võib tulla ka vanemal-küpsemal mehel ning kooselu alustades ei saa olla kindel, et kas nüüd ollakse päris valmis või ei (sama kehtib muidugi ka naiste puhul kasuema rollis olles). Seda kõike näitab aeg. Mulle on jäänud praegu mulje, et võib olla vajab (või oleks vajanud) teie meest teie või kellegi teise poolset abi-tuge (kasu)lapsevanemaks kasvamisel. Me kõik kasvame lapsevanemaks, me ei sünni vanema oskuste ja kogemustega. Lisaks olete te mõelnud, kas kasuvanem olla on kergem või lihtsam kui lihane lapsevanem? Suur osa kasuvanema rollis olijaid ütlevad, et vähemalt algus on keeruline. Näiteks kui laps teeb midagi mittesallitavat, siis võivad tekkida küsimused, et: Kas ma võin midagi öelda? Kui ma nüüd midagi ütlen, siis ilmselt olen lapse arvates halb ja meil ei tule häid suhteid? Kui ma nüüd last keelan, kuidas siis mu naine/mees reageerib? Ühesõnaga, kõhklusi võib olla päris palju, eriti noorel inimesel, kes ei ole laste kasvatamisega üleüldse kokku puutunud.
Teiseks läheduse tunne lapsega. Ka läheduse tekkimine võtab aega ja kasvatamise tööd. Teie olete pojaga koos olnud juba 7 aastat, olete teda kandnud ja sünnitanud. Kuid teie mees on temaga tutvunud kui võõra inimesega ning kahe võõra vahel ei pruugi alati lähedust tekkida. Nende, kahe võõra, vaheliseks ühenduslüliks olete teie ja sellised olukorras vajavad mõlemad omavahelise läheduse-kontakti tekkimiseks teie julgustust, toetust. Lisaks loomulikult on ka vajalik nende endapoolne huvi ja tahe teineteisega tutvuda, läbi saada. Mida aega edasi, mida tuttavamad ollakse, seda suurem tõenäosus, et tuleb ka lähedus. Ma ei tea, kuidas on olnud teie peres, kuid oma psühhoterapeudi töös olen kohanud naisi, kes sisuliselt nõuavad oma mehelt kas avalikult või varjatult, et nende uuel mehel peab lapsega olema samasugune side, lähedus ja armastus lapse vastu kui on emal endal. Taoline surveavaldamine võib tekitada mehes lisapingeid ja üle pingutamist, mis tegelikult ei aita lähedusel tekkida.
Kolmandaks, teie kirjas on read, et --- ta ei ole selliseks eluks ikkagi valmis, olema perekonnapea---- ja lisaks häirib teda see, et meie rahaline olukord on halvenenud. Ta ei saa endale midagi lubada vaid kogu raha läheb üüri ja komm.maksude peale ning söögile ja laenudele. Perekonnapeaks olemine on sageli meeste jaoks suur vastutus ja kohustus tagada, et kõik on olemas. Ma nüüd pakun versiooni, kuidas asi võib olla. Kui oletada, et teie mees on vastutustundlik / küps, siis võib noorem mees eriti tunda, et ta peab nüüd olema Mees, tõestama naisele, et ta on teinud hea valiku ja tema kui Mees saab asjadega hakkama. Ja mehel võib olla päris raske kuulda rahaliselt raskes olukorras seda kui naine teda lohutab ja ütleb, et küll läheb paremini. Mees võib seda tõlgendada nii, et sisuliselt ta kuuleb kuidas naine ütleb, et oled jah äpu aga noh, ma võtan ja pingutan ning külla ma meid siit jamast päästan. Kuidas võib see Meheks/Perepeaks olemise tundele mõjuda? Teiselt poolt on veel tahtmine olla vaba nii füüsiliselt kui ka kohustuste mõttes, lubada endale midagi enamat kui argised asjad. Eriti võib see tahtmine endast valusalt märku anda olukorras, kus endavanused sõbrad saavad seda kõike.
Mida siis edasi teha? Kirjutate, et teie arvates on mees segaduses. Kuidas on lood teie endaga? Arvan, et võiksite mõelda, mis on see, mida praeguses olukorras tahate teie ja milleks olete valmis. Sama küsida ka mehelt. Kas ta oleks valmis kooseluga edasi minema kui saaksite probleemidest rääkida, neid koos lahendada? Mis on see, millisena te kumbki (ja ka teie poeg) kooselu ette kujutasite? Ja kasutage selleks aktiivset ja toetavat kuulamist. Proovige hoiduda hinnangute ja näpunäidete andmisest (nt ütlesin, et ---- ta ei peaks niimoodi tormates selliseid otsuseid tegema) ja teda siiralt kuulata, püüdes mõista seda, mis on tema jaoks probleem ja kuidas saaksite asjadele koos lahendusi leida. Millest võib ehk veel abi olla, on kirjanduse lugemine: näiteks Th. Gordoni Tark lapsevanem aktiivse kuulamise ja laste kasvatamise ning üleüldse suhtlemisoskuste osas. Mehe ja naise vaheliste erinevuste osas soovitan teil vaadata nt J.Gray raamatut Marss ja Veenus kohtuvad , lisaks tema raamat Lapsed on taevast.
Sellised on minu mõtted, mis tekkisid teie postitusi lugedes.
Aitäh selle pika ja põhjaliku vastuse eest.
Mehe jaoks oli see tõesti esimene pikem kooselu ja ka lapse kasvatamise kogemust varem pole olnud.
Ma kordagi pole arvanud, et ta peaks lapse vastu tundma samasuguseid tundeid nagu mina vms. See polekski ju mõeldav, sest nad ongi ikkagi võõrad üksteise jaoks ja kui ka see aasta aega ei lähendanud neid kuidagi siis järelikult nad ei sobigi omavahel ja sinnagi pole midagi parata.
Nüüdseks me siiski oleme ikkagi nii kaugel, et kolime eraldi. Ja tundub, et see ongi parim lahendus. Sest ma näen, et ta tõesti ei taha seda elu. Ta juba naudib oma vabadust (nagu mina oleks teda mitu aastat kuskil luku taga hoidnud..). Samas ütleb mulle, et on kurb, et meil nii läks...ei teagi mida uskuda. Laps on juba selle mõttega harjunud ja ka tema saab üle.
Sain lihtsalt siin suu puhtaks nüüd...