|
tere siis.mõtlesin et räägin ennast tühjaks...hetkel olen 25 aastane ja peagi 3 lapse ema...sel ajal olin 15 kui mu elu peapeale end keeras.käisin kutsekoolis,elasin ühikas..kõik läks hästi kuni ühe nädalavahetuseni,sõbrapäev oli see päev 1998 aastal.jäime toakaaslasega näd.vahetuseks ühikasse.korrus üleval pool oli üks tüdruk,kes meid oma tuttava poole kutsus kes elas samas linnas,kus me õppisime.mõtlesime et lahe oleks vahelduseks kuhugi minna ja filmi ka veel vaadata.mõeldud tehtud,läksimegi.korterisse jõudes tundus kõik ok.3 noormeest olid seal ja me hakkasime vaatama filmi ehast koiduni...mingi hetk pandi meie ette pitsid viinaga ,et võtame sõbrapäeva terviseks..aga see polnud viin,sest see niitis meid paari minutiga.too tüdruk kes meid sinna kutsus oli kadunud.läks ühikasse vist tagasi.minul nendest korterisündmustest ainult klipid meeles,see et mul hakkas hästi paha,oksendasin kõik kohad täis,et mul võeti riided seljast,karjusin ei,ei ,ei kaks meest olid mul kallal,mingi hetk oli pornofilm telekas,siis panin end riidesse,köögi aknalaual hüüdsin appi,lauatelefonilt valisin 112 aga siis tõmmati telefon seinast ja viidi taha tuppa,kus oli jälle kaks meest mu kallal..mingi hetk hommiku poole suutsin mõelda ja normaalselt käia ja rääkida,otsisin toakaaslast,too oli suures abieluvoodis,ma isegi olin verine ja kõik kohad valutasid,nagu oleks keegi peksnud, ,mille linad olid verd täis,äratasin ta ning üritasime koos sealt korterist põgeneda,tükk tegemist oli 3 lukuga ust lahti saada,selle ajaga olid noormehed üles ärganud,ning saatsid meid teele lausega et kui kellegile midagi räägime ei lõppe meil kõik hösti ja et kaduge nüüd litsid siit välja..nii me siis läksime..ei julgenud kellegile midagi rääkida ,isegi omavahel ei rääkinud sellest mis toimunud oli.süütud olime ennem mõlemad.komandandi käest saime sõimata,kirjutasime seletuskirja,see tibi kes meid sinna korterisse viis ,too vältis meid ning esmaspäeval läksime direktori juurde..tema vist aimas mis toimunud oli aga me ei rääkinud sellest juhtumist midagi,saime hoiatuse,sest olime rikkunud ühika reegleid.aga minuga polnud enam kõik korras,nädal pesin neid riideid,pesumasinast võtsin välja ,nuusutasin riideid ja jälle pesumasinasse tegesi,ei suutnud tolle päeva riideid selga enam panna..väga paha oli olla..meestest läksin kaarega mööda,ei teagi miks.kartsin neid.ja siis ühel päeval nägin ühte neist noormeestest,jooksin ühikasse ning hakkasin nutma,nutsin paar tundi ning otsustasin et mind pole kellegile vaja ja et ma ei suuda niimoodi enam edasi elada,sellise minevikuga.tõmbasin veenid läbi,valu ma ei tundnud...korteri kaaslane leidis mu,kutsuti komandant ja siis kiirabi kes mu ära viis...haiglas õmmeldi käed kinni ja loeti moraali ning suunati hulluarsti juurde..samal õhtul põgenesin sealt ühikast ära,läksin kaugele sõbranna juurde,sokkisin tolle emale et mul oli autoavarii,mida ka usuti,nägin seda moodi välja küll.mingi aeg hakkas mu ema mind otsima,koolist helistati talle et mind polnud seal ..ta tuli mulle järgi...ta ei küsinud miks ma ära tulin ja et miks mu käed sidemes on..käisin hulluarsti juures ka,sain rahustid peale..ega ma talle ka tõde ei rääkinud aga ju siis ta ise nägi et minuga pole kõik korras...kooli ma enam ei läinud...mehi kartsin..aga mingi aeg see ununes..18 sain läksin baaridaamiks..kõik suhted mis mul aasta jooksul olid kestsid nii kaua kni teema jõudis voodini,siis jätsin maha,hakkasin vältima..mind kutsuti meeste õrritajaks...aga üks kord olin ühe mehega ,ma ei tea mis mul sisse läks aga temaga ma tahtsin olla,see mees oli minu jaoks tundmatu aga ma tundsin temaga hästi end ja me magasime...kuu hiljem sain teda et ootan titat..kuna mu elu oli selleks hetkeks majanduslikult kindlustatud ,suutsin end ilusasti majandada ,jätsin end saatuse hoolde,,ei teinud aborti,isegi ei mõelnud sellele....sündiski mul poja ning siiani ei kahetse et nii tegin ainult kahju on et ma ei tea tema isast midagi isegi seda kust teda otsida...ennem poja sündi olin armnud,mulle meeldis üks mees ,kellega käisime igal pool väljas,möllasime,suudlesime,tema avaldas armastust aga mina ei ütelnud midagi...me ei maganud kunagi,iga õhtu viis ta mu koju,ise läks enda omasse.ka raseduse ajal oli ta mulle toeks,eks kõik arvasidki et too tema poeg on..nii siis kui m poeg oli 10 kune magasin ma siis selle armastatuga )ainult ühe korra) ja jälle jäin rasedaks...siis plaaninsin teha aborti,,panin aja kinni aga ei läinud kohale...sellele mehel ei rääkinud midagi,lihtsalt kadusin silmapiirilt,sain päeavase aja tööl käimiseks ja õhtuti ei võtnud kõnesid vastu,koju sisse ei lasknud...nii ta siis loobus...kui olin sünnitanud 2004a,helistasin talle ja ütlesin et ta sai isaks sündis poeg..ta tahtis kohe minu juurde joosta aga ma ei öelnud kus sünnitasin..elukoha olin ka peale dekreeti vahetanud,seda ta ka ei teadnud...ise nutsin aga ei suutnud temaga ennast siduda kuigi süda tikus verd..ka mina armastasin teda aga ma olin rikutud..ta ei teadnud mu minevikku..ma ei suutnud temaga olla..2 aastat tagasi nägi ta meid siis esimest korda ja hakkas keset linna laginal nutma,ka mina nutsin...nüüd oleme temaga koos ja ootame kolmandat titat ja suvel abiellume..kirjutaks veel aga eks hiljem...minu elulugu ülepoole on veel kirjutamata...väga segane jutt aga mul hakkas kergem..tänan neid kes viitsivad seda lugeda....
|
.