Olen ennast täiesti segaseks mõelnud. Lugu nimelt selline. Elukaaslane läks üle aasta tagasi määramata ajaks välismaale tööle. Mina kaasa minna ei saanud ja mees leidis, et meil tulevikku ei ole, nii leppisime ka kokku, et oleme edaspidi vaid sõbrad. Siinkohal tegin suure vea ja jäin tema majja elama, sest lahkelt lubati. Meie segases ühiskonnas isegi vaja, et keegi asjadel silma peal hoiab. Ja eks ma ise tahtsin ka, sest mina meie ühise tuleviku puudumises nii kindel ei ole.
Ega loodus tühja kohta ei salli ja nii armus minusse üks igati kena mees. Tegin teise vea ja andsin talle lootust, natuke, aga ju siis piisavalt. Juba otsib meile ühist kodu ja puha. Ainult mina ei suuda temaga sammu pidada, sest pole eelmisest suhtest siiani üle saanud. Pealegi tekitab segadust see, et olen viimasel ajal kulleriga mitu korda lilli saanud. Ma tean, et ei tohi enne midagi uut alustada, kui eelmine on läbi, aga mis tehtud, see tehtud.
Ja nüüd ma ei teagi, kas valida mõistuse või tunnetega või mida üldse teha. Tõenäoliselt tuleb rääkida mõlema poolega ja siis vaadata. Aga see nõuab julgust.
Olen nõus nende psühholoogidega kes ütlevad, et paljud probleemid lähisuhetes tulevad sellest, et inimesed räägivad probleemidest liiga vähe või liiga üldiselt. Olen täiesti nõus ka teie väitega, et probleemidest/rasketest asjadest rääkimine nõuab julgust.
Püüan teie olukorrast aru saada. Rohkem kui aasta tagasi läks teie mees välismaale ning oli seisukohal, et teil puudub ühine tulevik. Teie samal arvamusel ei olnud. Saan aru, et endine mees on see, kes praegu saadab kulleriga lilli ning te ilmselt tõlgendate seda kui märki sellest, et tema arvates justkui oleks teie suhtel lootust. Kuid milline on teie arvamus praegu: kas teie ühine tulevik oleks võimalik? Olete kindel, et ta saadab lilli lootuses teie suhe taastada ning olla koos edasi kui paar-perekond?
Mingi aeg tagasi armus teisse mees, kes nüüdseks otsib teile kahele ühist kodu. Kuid teie jaoks toimub see liiga kiiresti, sest te ei ole eelmisest suhtest üle saanud ning võimalik, et ka segaduses selles osas, kas vana suhe võiks veel taastuda, sest saate ju lilli, mis justkui annaksid lootust.
Teie kirjast ei saa ma aru, kumba meest te ise armastate. Ehk siis, vahest tasuks kuulata ühelt poolt oma tundeid (mida tunnen A vastu ja mida B vastu) ning teiselt poolt mõistust (mida pean enda jaoks oluliseks, väärtuslikuks). Ning mõlema mehe suhtes oleks aus rääkida, mida te tunnete ning mida tahate ja vajate. Ühtlasi tasuks teil ilmselt ka uurida, mida tahavad ja plaanivad nemad, et ei tekiks olukorda, kus olete nende käitumist mingil viisil ekslikult tõlgendanud.
