Tegin oma mehele aastavahetusel ettepaneku lahutada. Abikaasa reageeris ebaootuspäraselt vihaselt ja pettunult. Kuidas ma saan öelda, et meil pole armastust ja põhjust koos olla. Ta ju armastab mind. Mis sellest, et mina seda ei tunne. See et tunnen vaid emotsionaalset tühjust, hüljatust ja kõigi mulle oluliste vajaduste rahuldamata jäämist, pole veel põhjust lahutada. See on minu luul sest tegelikult nii ju pole jne.
Lõpuks ultimaatum: tema pole Süüdi kui mulle mõni mees on pähe hakanud! Mingu ma ja löögu l---i ja kui teised on ka muutunud tavalisteks, võin paluda, äkki võtab ta mu tagasi. Lapsed jäävad talle, ärgu ma kujutagu ette, et tohin koos lastega ära minna ja teda üksi jätta.
Jutt jäi sinna paika ja hakkasin mõtlema, kas jälle olen mina kõigest valesti aru saanud? Mul on ju tegelikult imetore mees. Ta on ilus, tark ja kõrgharidusega. Tal on väärikas juhtiv töökoht ja hea palk. Meil on ilus kodu ja tublid ,targad lapsed. Mees ei joo, ei suitseta ei vahi võõraid naisi, ei käi sõpradega klubis. Tegelikult ei käi üldse kuskil kodust ära v-a tööl. Tema hobi on tema töö ja tema sõbrad on tema juhatuse liikmed. Minu käimisi pole ta iial piiranud ega ette kirjutanud kas ma võin meeskolleegiga koos nädalalaks soome komandeeringusse sõita või ei. Me ei tülitse vaid arutleme arukalt ja koostame +/- tabeleid kui vajame mõnes küsimuses lahendust.
Pealt näha peaks ju olema tegemist ideaalse abieluga?
Oleme mehega abielus üle 10 aasta. Enne seda veel 3,5 aastat kooselu. Lapsed sündisid 2 aastat ja 4 aastat peale pulmi. Kui maja sai valmis. Kõik on läinud nagu raamatu järgi peaks.
Aga meie lastel on juba 5aastat astmaatilised hood, seletamatud kõhu ja peavalud, luuvalud, halb olla jne. Nad püüavad mind väga hoida ja küsivad mitu korda päevas: Emme kas sa oled väsinud, et sul nii kuri nägu on? Emme , kas tahad, ma teen Sulle kohvi? Emme, kas me peame tasa olema?
Ühel õhtul, kui ma teatasin lastele, et issi läheb (jälle) 2 päevaks komandeeringusse, hüüdsid lapsed traditsiooniliselt Huraa, nüüd teeme jälle midagi vahvat! Kui me õhtul kamina ees istusime pani vanem laps pea mulle õlale ja ütles: Mulle meeldib kui isa on komandeeringus, siis oled sa nii rõõmus ja me teeme igasugu toredaid asju!
Sain nagu kaminahaluga vastu pead. Mu laps on rõõmus, et kodust ära on isa, kes hoiab neid, külvab kinkidega üle, õpib nendega, sõidutab neid maailma otsa ja on ehitanud neile kodu, mida sõbrad kadestavad! Superisa!
Hakkasin ennast ja oma tundeid analüüsima. Jah, ma olin rõõmus ja vaba, kui mees oli ära ja pinges ja kohutavalt tasakaalutu, kui mees oli kodus.
Ma ei tahtnud enam aastaid aastaid mehega füüsilist lähedust ja meie seks elu oli hääbunud peaaegu olematuks. Meil pole mitte ühtegi ühist huvi ega teemat. Me vestlused puudutavad ainult kuuplaani, tegevusgraafikut ja laste edusamme või raporteerin mehele päevasündmustest.
Ma saan temalt küll palju abi töises plaanis, ta on hea kolleeg ja koostööpartner, kuid ei mingit abi hingeliselt või inimlikus läheduses. Me oleme juba aastaid kaks inimest kes ei armasta teineteist.
Rääkisime mehega sellest ja ta tunnistas, et olen jah närviline ja ettearvamatu ja ta ei oska enam mitte midagi teha, et minu tuju tõsta. Rääkisime mis vajadused kummalgi on. Tema vajab turvalist kodu, tagalat kuhu tulla, naist kes teda füüsiliselt erutaks ja süle, kuhu pea panna, kui on raske. Kõik see on tal olemas, va see et teda erutav naine seksib temaga ülivähe, aga sundida ta mind ei taha. Mina kirjeldasin oma probleeme. Abikaasa hinnangul peaks ma oma soovid üle vaatama, ( hoolimist, hellust, tähelepanu, respekti Sa ju saad seda kõike! Ära valeta ja liialda!)või olen ma valesti aru saanud (et ka minu soove arvestataks maja planeerimisel, seinte värvi valikul, pere eelarve tegemisel ta ju kuulas mu ära, aga ma tahtsin valesid asju) või ebareaalsed: suhelda inimestega, käia külas, kutsuda külalisi, hankida kas või üks ühine hobi ( ma võin ju sinuga kaasa tulla sinna, kui sa tahad, aga pea meeles, et ainult sinu nimel, ise ma seda kaasa tegema ei hakka)
Jne
Kas ma teen oma mehele liiga? Kas ma olen pimestatud soovist olla naine ja tunda armastust? Kas on võimalik avastada armastus endas oma mehe vastu. Taastada seda, mis kunagi ehk oli. Kuigi kui ma nüüd meenutan, siis ma ei mäleta, kas ma teda üldse kunagi armastasin. Ta u ütles mulle, et ma pean armastama teda, kui ma arvan teisiti, siis olen valesti aru saanud.
Sa oled nagu mina ja minu mees. Sa oled ka kolmekümnendates? Selle vahega, et julgem ja ettevõtlikum. Minu mees läks ise ära. Sinu oma ei ole vist seda tüüpi. Mulle väga sobiks selline mees, nagu sinu oma ja sulle vist minu... keda pole pakkuda, sest ta juba võetud
Aga vastuseks sinu küsimusele.. Ma arvan, et on küll võimalik avastada endas armastus oma mehe vastu, aga see nõuab tööd ja tõuget. Ja kas sa seda ikka päriselt tahad. Ja ikka on see selline leige. Ja ma arvan, et praegu ka suht raskelt teostatav. Ma tean, mida sa tunned Tee nii, nagu süda tunneb. Ma hakkasin just lugema Elizabeth Gilberti "Söö, palveta, armasta". Väga inspireeriv.
Tahtsin veel öelda, et minu tervis paranes ka märgatavalt, kui mees ära kolis - mind piinanud hommikune aevastamine ja nohud kadusid ära. Lugesin kunagi, et inimest vaevavad psühhosomaatilised vaevused pididki olema "põhjustatud" sobimatusest kooselukaaslasega. Ei tea.
Ja lastele olen ma kordi toredam, rahulikum ja parem ema (mõningased masendushood v/a).
Aga siiski ma loodan, et te saate oma probleemidest üle ilma peret lõhkumata.
Ka mina tahaksin üle kõige saada kriisist üle peret lõhkumata.
Mitte ainult minul ja lastel pole aastaid kestnud psühhosomaatilisi haigusi, vaid põhjendamatud nohud ja peavalud vaevavad ka mu abikaasat. Olen selle nähtuse juba ammu-ammu ristinud abikaasa allergiaks sest seda tõbe pole tal kunagi tööl või kodust eemal
Me oleme mõlemad perest, kus vanemad on tähistanud oma 30 pulmaastapäeva, pered on püsinud ka vaatamata suurtele raskustele ja ikka kokku jäänud. Variant, et pere võiks laguneda on meile mõlemale võrdselt ebaloomulik valik.
Samas on see ainus meid siduv omadus. Kõiges muus oleme üdini erinevatest lastetubadest, erineva maailmapildi ja väärtushinnangute ja elustiili inimesed. Abielu alustades oli see põnev. Vastandid tõmbuvad efekt. Elu jooksul on aga see muutunud kurnavaks ja häirivaks teguriks.
Tahaks leida selle, mis meid liidaks pereks. Et oleks veel midagi peale lapsevanemateks olemise. Praegu seda pole.
Kas see on võimalik? Kuidas? Kust alustada???
Näiteks. Leidke endale ühine harrastus. Laiendage ühist sõpraderingi (s.t. mitte ainult nn lastega peresõbrad). Otsige emotsioone, mida koos kogeda. Kevad tuleb... minge koos loodusesse. Hakake koos sporti tegema - kepikõndi või jalgratast või rulluisku või kiirkõndi. Minge koos mingile elamuskoolitusele.
Mina igatahes prooviks neid võimalusi.
Aitä...kõik nimetatud asjad on läbi proovitud. Minu abikaasa huvideringi mahuv AINULT tema töö ja õnneks ka lapsed. Mina aga olen selline "külahull" kes peab kõike tegema, inimestega suhtlema, asju korraldama, aktiividesse kuuluma, külla minema ja külalisis vastu võtma. Sellest tulevad lahkarvamused.
Sporti kardab mu kaasa nagu vanakurat välku Mul on õnnestunud teda vaid "isatunnetele" koputades lastega perevõistlustele saada. Aga siis pean talle loomulikult hiljem "tasuma" mashaaz voodis või muu "natuura värk" sest vastasel juhul kindlustan jälle etteheited stiilis: "Mina küll tegin seda ja seda, aga sina? Isegi seda ei saa teha"
Oleme praktiseerinud koos reisidel käimist, just ilma lasteta. Paraku on ka need jäänud kuidagi...no teeme siis selle käigu ära tüüpi käikudeks. Me rõõmustame küll ilusate vaatamisväärsuste üle aga ... Ma ei saagi enam aru. Nagu kilomeetrid oleks meie vahel
Minu nõuanded kuuluvad küll vist kategooriasse "vanatüdruk perekonnaõpetuse õpetajaks", aga. Üks asi, mis minus taastekitas huvi mu mehe vastu oli reaalne võimalus ta kaotada. Järsku ei näinud ma teda enam laste isa ja toanaabrina, vaid pea-aegu sellisena, nagu kunagi.. ammu. See avas mu silmad ja pani "mahlad voolama". Teile aga kahjuks see ei sobi, sest teie suhtes oled sina see, kes ära kipub.
Ja meie reisid olid ka sellised.
Aga ma arvan, et see on ainult KRIIS. Võtab natuke aega ja see läheb MÖÖDA. ISE.
Teie kirjast võib lugeda välja seda, et olete teemat enda jaoks põhjalikult analüüsinud. Väga hea on see, et olete saanud ka abikaasaga suhtes toimuvat avameelset arutada (kirja põhjal jääb selline mulje). Teie esimest postitust lugedes jäi silma see, et vaatamata omavahelisele mõtete ja tunnete jagamisele pole abikaasa Teid ära kuulanud ja mõistmist väljendanud. Kui inimene räägib oma tunnetest, siis pole teisel (ka väga lähedasel inimesel) õigust ega pädevust öelda, et Sa tunned valesti. Tunded tulevad meie mõtetest ja hinnangutest olukordadele. Mitte ükski emotsioon ei saa olla vale, küll aga võib olla emotsiooni aluseks olev mõte kallutatud, ennatlik. Kui inimene ütleb, et ta tunneb ühte või teist emotsiooni, siis pole teisel redigeerimisõigust. Perevestlused konfliktsituatsioonides kipuvad ajajooksul kinni jooksma ühesugusesse mudelisse. Piltlikult, inimesed leiavad ennast jälle ja jälle rääkimas samal teemal ja reageerimas samasugusel viisil. Sellised standarddialoogid, kus teatakse ka tihti juba ette mida partner ütleb ja kuidas käitub, lõppevad reeglina sarnaselt lahendust toomata. Kuna kirja põhjal jääb mulje, et te mõlemad partneriga olete motiveeritud ühise kooselu nimel tegema ühiselt ka pingutusi, siis soovitaks teha koostööd pereterapeudiga. Teie omavaheline suhtlemine võib olla takerdunud väljakujunenud rollidesse ja suhtlemismustritesse, millest vabanemiseks oleks terapeudist kasu.
Tee nii, nagu süda tunneb. Ma hakkasin just lugema Elizabeth Gilberti "Söö, palveta, armasta". Väga inspireeriv.
