Läksime mehega lahku pool aastat tagasi, sest mehel oli armuke. Kannatasin seda kõrvalsuhet 5 kuud (mees lubas väga palju kordi, et lõpetab armukesega ära, aga alati leidis mingi põhjenduse, miks ei saanud lõpetatud). Lõpuks ma enam ei jõudnud, pidevalt loota ja arutada selle üle, miks mees armukesega ära ei lõpeta. Andsin mehele valida: kas armuke või mina. Mees valis armukese, mina pidin mehe elamisest välja kolima. Lahkuminek toimus suurte tülidega, kus mind süüdistati kõigis pattudes ja uut naist kiideti taevani; minu asjad visati välja, et uus naine ei luba mind enam sinna elamisse. Üldiselt, mind taheti kiiresti eest ära saada, et uus naine koju tuua (minu kujundatud koju).
Nüüd mees helistab ja saadab sms´e, et tema tahab minu sõber olla, et tema ei taha, et me tülis oleme, ta ei taha, et mul halb on olla jne. See tundub mulle nagu mõnitamine. Ta ei adu nagu üldse, kui palju haiget ta mulle teinud on (lõhkus ära meie ühise kodu ja elu). Ma ei saa kuidagi sõber olla, ma armastasin teda, aga ta viskas mu teise naise pärast meie kodust välja.
Nüüd mees pakub ka varianti, et ta hakkab minu pool külas käima, et me hakkame jälle n.ö "käima". Aga kui ma palun teise naisega enne ära lõpetada, kui meie uuesti n.ö käima hakkame, siis saan väga ebamääraseid vastuseid, et ta ju ei tea, kas meil midagi välja tuleb, et võib-olla me aasta pärast lähme jälle tülli, et ta kardab teisega ära lõpetada ja nii päeva pealt ei saavat seda teha ka jne.
Üldiselt kogu see asi ajab mu hulluks. Ma ei oska enam kuhugi piire tõmmata ja ei tea, mis on õige, mis vale.
Emotsioone on muidugi ka väga palju. Minu viga on üldse see, et keen üle ja kaotan konkreetse lahendi silmist ja mees oskab väga lihtsalt jutu mujale viia ja kõik tema põhjendused tunduvad mulle nii loogilised ja ilusad, et hakka või ennast hullumeelseks pidama.
Seda tean, et tahaks meile veel ühe võimaluse anda (sest tean, et ega ma ise ka alati väga hea naine ei olnud -- vihastasin ta peale vahel).
Aga mida ma pean mehe sellisest käitumisest välja lugema, kus ta ei ole nõus tegema lõppu sellega, kelle pärast meie lahku läksime, aga tahab samal ajal minuga suhelda ja koguni käima hakata? (Väga lihtne oleks, kui mul temast ükskõik oleks, aga ei ole).
See ei ole ju normaalne olukord?
Kirjutad nagu minu elust Eriti see "jääme sõpradeks"-jutt. Aga nüüd teie olukorrast. Muidugi tahab ta et hundid oleks söönud ja lambad terved. Tema jaoks oleks ju nii mugav, kui ta üheaegselt saaks nii sinuga edasi suhelda, kui oma uue sõbrannaga. Siis ei oleks ta ju mingil moel kaotanud. Sest eks sinugagi seovad teda mälestused, tunded, jagatud intiimsus.. Tegelikult on see olukord aga sinu jaoks valus ja lõhkuv ja vähemalt hetkel ei saa sa sellest võitjana väljuda. Täiesti selgelt ei soovi ta tegelikult ju teise naisega suhteid lõpetada - ta lihtsalt soovib sinuga edasi suhelda ja jätkata - piltlikult - sealt, kus pooleli jäi. Kuna sul on ikka tema vastu tunded, ei ole hea, kui sa tema soovidele vastu tuled - ta lihtsalt kasutab sind sel juhul julmalt ära. Sa pead ennast kehtestama, kui raske (ja ehk ka vale) see sulle tundub - ainult nii saad sa end pikmast perspektiivis säästa. Kui sa keeldud temaga suhtlemast ja oma eluga edasi lähed, on ta sunnitud olukorra ümber hindama. Aga see võtab aega. Teie jaoks võib uus võimalus koita ainult siis, kui talle saab ühel hetkel selgeks, et niimoodi jätkates kaotab ta su igaveseks. Siis võib ta olla võimeline mõistma, kas see on see, millega ta on tegelikult ja pikas perspektiivis valmis leppima. Mõtle see olukord enda jaoks selgeks - ma eeldan, et sa tegelikult ei taha olla sõber-ema-varunaine, kes on "alati olemas" - ja anna talle selgesõnaliselt teada, et sellist tüüpi suhtlemine ei ole sinu huvides. Keskendu sellele, mis sul on talle öelda ja ära lase oma pead segi ajada.
Mina jäin oma mehele "sõbraks", kui ta esimest korda ära läks. Nüüd, kui ta teistkordselt lahkus, ma seda enam ei taha. Mitte ainult selle pärast, et keelata talle lõbu minuga suhelda, vaid ka seetõttu, et see lõhkus mind sisemiselt. Anna andeks, kui see jutt väga lootustandvalt ei kõlanud, aga ma arvan, et antud olukorras on parem tühi koor, kui pool muna. Sellisel juhul on vägagi võimalik, et te mõne aja möödudes uuesti kokku saate. Paarina.
Teie kirjast saan aru, et mees on Teid palju solvanud ja on loomulik, et tema soov taas "käima" hakata on vägagi haiget tegev. Tundub ka, et olete enda jaoks juba selgeks mõelnud, et mees peab valima kumba naist ta siis lõpuks tahab. Kui ta valikut ei tee, siis on tegu ju kahe naise pidamisega ja olukord võib kesta veel väga kaua. Suhet saab "parandada" vaid siis, kui mõlemad osapooled on motiveeritud. Seni, kuni üks partneritest jätab endale mitu valikuvõimalust, ei saa ka tema motiveerituses kindel olla. Siinkohal nõustun Sõstrakesega, et lootust taas kokku saada on ikka juhul, kui mees pühendub vaid ühele naisele. Teie saate tema "sõpruse" pakkumisest keeldudes panna teda oma valikuid tegema.
Ütlete ka, et Te ei olnud ehk kõige parem naine, sest vihastasite vahel ta peale. Kuid kas on võimalik, et hea naine on vaid selline, kes hoiab oma tundeid endale? Suhe on ju kahepoolne ja vihastada saab ikka siis, kui selleks teine pool põhjust annab. Vihatunne ja pahameel käivad iga suhte juurde ja oluline on oskus selliseid olukordi lahendada, mitte maha suruda. Lahendused aga on samuti kahepoolsed. Nii ei saa ka keegi olla suhtes halvem või parem. Pigem tundub mulle Teie kirja lugedes, et olete selles keerulises olukorras olnud vägagi kannatlik.
Kuidas aga mehe ilusa jutu peale siiski endale kindlaks jääda? Ehk oleks abi sellest, kui mõtlete endale valmis lause, kuidas Te talle saate oma soovid selgeks teha. Selleks oleks sobiv mina-sõnum, millega Te kirjeldate tema ebasobivat käitumist, selle käitumise mõju Teile ja tundeid, mis sellega seoses tekivad. Näiteks "Kui teise naisega suhtlemine jätkub, on see minu jaoks segadust tekitav ja ma ei saa meie suhet jätkata. Ma tunnen ennast solvatuna/ebakindlana/see teeb haiget". Kui olete otsustanud, millised on võimalikud viisid suhte jätkamiseks ja peate meeles ka konkreetse sõnumi, mida mehele ilusa jutu vahele ikkagi öelda, siis on ehk lihtsam ka endale kindlaks jääda.
Kirjutad nagu minu elust