Tere.
Leidsin selle foorumi alles hiljuti ja näen, et samasuguseid probleeme on paljudel teistelgi. Mötlesin, et kirjutan ka oma mure ehk keegi oskab head nöu anda mullegi.
Nimelt oleme mehega koos elanud 7 aastat ja ootan meie teist planeeritud ühist last. Esimene laps on 4 aastane. Mölemad mehega oleme natuke alla 30 a. ehk siis päris noorelt juba koos hakanud elama.
Siiani oleme väga hästi hakkama saanud, eks ikka vahest ole riide ja ütlemisi olnud kuid enamasti ikka probleemid lahendanud ja oleme önnelikud olnud ja sp. sai ka teine laps planeeritud. (sünnitan juba mais)
Nüüd aga välk selgest taevast tuli välja, et ta on saanud ühe tüdrukuga tuttavaks ( pea 10 a noorem veel) ja kaks korda ka temaga voodit jaganud hotellis. Tunnistas ise selle veel üles kuna tundis, et ei suuda varjata minueest sellist asja. Mölemad korrad toimusid ka väga täis peaga ja ise ta väidab et eriti midagi ta ei mäleta, kuid kondoomid olid voodikörval, et ju siis sai ikkagi vahekorras oldud. Käisid söpradega väljas ja sealt nad need naised leidsid (teised söbrad on vallalised) ja öhtu löppes siis hotellitoas. Nädal hiljem asi kordus, läks ühe söbra sünnipäevale ja oli sinna selle tüdruku ka kaasa kutsunud ja teadagi öö löppes jällegi hotellitoas. Pärast seda ööd saabus ta kell 11 hommikul koju ja rääkis kogu loo ära. Kui küsisin MIKS ta käest, siis vastas, et tal pole enam selliseid tundeid minuvastu ja ta on meie kooselust väsinud. Temale ei paku see rutiine koduelu enam midagi ja tahab vaheldust oma elus. Pealegi mina olevat väga muutunud, et pole enam see kellega tema kunagi kokku sai. Ma olevat ülbe, öiendaja ja toriseja ja temast enam välja ei tee ehk siis meie suhtel pole enam mingit mötet. Proovisin siis seletada, et olen ju rase ja eks ikka hormoonid vahest möllavad ja väsimuse vastu ei saa ma. Samas tunnistan ka ise, et olen teda natuke endast eemale töuganud. Seks on meil pea olematu, kui juhtubki möned korrad siis ainult selle möttega, et mees ajagu oma asi ära, sest ma lihtsalt ei ole huvitatud. Suhtleme pigem nagu korterikaaslased kui mees ja naine. Et siis kokkuvötteks meie elu on muutnud selliseks rutiinseks ja igasugune pönevus, lähedus ja särts meie kooselus puudub. Kuidas samas tunnistan, et südamest ma teda ikkagi armastan ja lahku minna oleks minu viimane soov, eriti just praegusel hetkel kui teine laps sündimas.
Kuid jah see ei vabanda välja jälle seda mida ta tegi. See teeb siiani veel väga haiget, esimene reaktsioon oli muidugi, et vötku oma asjad ja mingu kus kurat. Kuid samas sisemuses ma seda jälle ei taha, ei taha jääda üksi kahe lapsega ja südamest ma ikkagi armastan teda. Ütlesin talle, et oleks ta seda varem öelnud, et sa pole enam huvitatud ja tahad lahku minna. Palun mingu ja proovigu elada jälle seda nn huvitavat poissmehe elu, aga mitte niimoodi seljatagant petta mind, kui mina istun lapsega kodus ja kannan meie teist ühist last. Vot see teebki köige rohkem haiget, et mina olen nagu kinni ja nagunii midagi teha ei saa ja tema kasutab juhust ja käib väljas naistega löbutsemas. Olen teda usaldanud 100% ja pole kunagi kahelnud temas, et ta vöiks sellist asja üldse mulle teha. Oleme rääkinud sellest ja mölemad ühel nöul, et usaldame üksteist.
Praegu ta tunnistab oma viga ja me leppisime kokku, et proovime uuesti. Tahame mölemad seda ja juba laste nimel. Ta lubab, et saan teda usaldada ja ta löpetas selles naisega igasuguse suhtlemise. Et ta kahetseb seda ja loodab, et me saame jälle önnelikuks, vähemalt üritame. Lubasin ka ennast parandada ja proovime mölemad oma suhet päästa. Samas südames on mul ikkagi valus, ei möödu päevagi kui see asi mulle meelde ei tule. Kas üldse on vöimalik selline asi unustada ja teda jälle 100% usaldada? Tunnen, et peale seda lööki on kuidagi nagu vööras ta mulle, ei uskunud et ta vöib mulle niimoodi haiget teha, sest tegelikult ta pole selline inimene üldse. Üleüldse on ta nagu natuke muutunud, kas siis 30 a kriis vöi teine noorus vöi kuidas neid nimetatakse. Ennem oli selline tubli ja asjalik mees, hea isa lapsele ja mingid peod ja joomised teda eriti ei huvitanud. Kas on vöimalik, et ta jälle muutub endiseks peale teise lapse sündi ja möistus tuleb pähe ja saab aru et meie ikkagi oleme tema pere igavesti ja mingid klubid ja noored naised on ikkagi mööduv? Mingi hetk ma tunnen sellist suurt viha, et ta üldse niimoodi käitus, sellepeale mötlemine ajab täitsa iiveldama kui mötlen kuidas ta selle teise naisega oli. Kas meie kooselu saab kunagi jälle olla endine kui ma kuidagi sellest üle ei saa ja ikka ja jälle mulle see meelde tuleb? Kas peaksin üldse selle andestama talle? Olen möelnud, et kui rase ei oleks, siis oleks ta kohe vist maha jätnud, sest see tegi ikka meeletult haiget ja mötlemine kuidas üldse oma raseda naisele niimoodi teha saab. Samas teine hetk jälle mötlen, et ei taha lahku minna ja tahaksin, et oleme ikkagi üks önnelik pere. ja südamest ma ikkagi armastan teda.
Igaljuhul tunded on segased ja raske on elada selle möttega. Äkki keegi siin oskab mind aidata ja öelda mismoodi öige oleks käituda. Kas peaksin talle andestama ja tegema näo, et midagi pole juhtunud vöi pidama viha ta peale ja talle seda meelde ikka tuletama, kui haiget ta ikka mulle tegi?
Kirjeldate olukorda, mis on naiste jaoks väga valus teema. Avaldate lootust, et vahest keegi oskab öelda, kuidas oleks õige käituda. Kahjuks ei ole sellises olukorras õigeid käitumisi-juhiseid, mida saaks inimesele anda. Kuid on võimalik jagada kogemusi ja selle põhjal on teil endil (mehega koos) võimalik otsustada ja tegutseda. Soovitan teil enda olukorra peale mõeldes lugeda foorumist vastuseid teistele naistele.
Aga nüüd siis konkreetsemalt teie pere juurde. Ise pean positiivseks asjaoluks seda, et teie mees rääkis toimunust ise, ilma et ta oleks n.ö. vahele jäänud ja ka seda, et olete probleemidest omavahel rääkinud ning olete astunud esimesi samme olukorra lahendamiseks/parandamiseks. Ütlete, et põhjuste teadmine ei vabanda mehe käitumist. Kuid põhjuste teadmine aitab teist inimest ning enda olukorda mõista ning seeläbi aitab ka leida lahendusi tekkinud olukorrale. Mis võiks siis olla põhjused?
Teie abikaasa on öelnud, et tema arvates on põhjuseks teie kooselu rutiinsus ja sellega seostuv tunnete ja käitumise muutumine. Ühelt poolt vajab teie mees vaheldust ning teie kirja alusel arvan, et sama vajate ka ise. Selline halb argielu rutiin võib tekkida iga paari elus. Teie olete koos elanud 7 aastat, peres on üks väikelaps juba kasvamas ja teine üsna varsti sündimas. On selge, et pere kasvamine seab tegutsemistele ka omad piirangud. Hea on kui nendes piirides ei unustata ära ennast ning suhet partneriga. Teie mees on öelnud, mis teda konkreetselt häirib ning kirjutate ka eneseanalüüsist, kus tõdete, et olete tõepoolest muutunud. Osa teie muutusest võib tõesti tuleneda rasedusega kaasnevatest hormonaalsetest muudatustest. Kuid samas on teie kirjas ka viiteid rutiinsusele. Väikesed lapsed vajavad palju tähelepanu ja hoolt ning nii võivad suhted mehega või tähelepanu iseendale unarusse jääda. Mida siis teha? Soovitan nii teil kui mehel mõelda, mis on see, millest teil puudu jääb. Vahest ei tee te enam asju, mida tegite kooselu alguses? On midagi, mida tahaksite väga teha, kusagile minna? Saate te piisavalt kahekesi koos olla nagu mees ja naine (nt. kasvõi käest kinni hoides jalutada; väljas söömas/kinos/külas/sportimas käia)? On teil (ka mehel) piisavalt aega iseenda jaoks? Väikelapsega kodus olles avastavad nii mõnedki naised ühel hetkel selle, et on väga oluline ja hea kasvõi korra nädalas saada aega ainult endale. Sama vajab ka mees. Rääkige mehega läbi, mis on see, mida te mõlemad saate teha selleks, et tunneksite endid hästi ja et rutiinsus väheneks. Oluline on rääkida endast, oma vajadustest, mõtetest ja tunnetest ning suureks abiks on siin aktiivne kuulamine (selle kohta leiate infot nii foorumist kui T. Gordoni raamatutest). Kui mingi partneri soov on vastuvõetamatu, tuleks sellest ka rääkida (mina-sõnumeid kasutades). Seega proovige leida aega endale, mehega kahekesi olemiseks kui ka perekondlikeks argiellu elevust toovateks tegevusteks.
Toote kirjas välja mehe ealise kriisi kui võimaliku põhjuse. Nii teie kui mehe elu on uue lapse sündimisega muutumas. Mõnikordki paneb naisi imestama, et ka teise või neljanda lapse perekonda tulemine on midagi, mis mehel seostub nii rõõmu kui kasvava vastutusega. On võimalik, et mehel tekib kahtlusi, et selle suure vastutusega tullakse toime. Ja nii võib suurenenud sõpradega väljas käimine, pidutsemine olla justkui kaitse selle eest saab nii ennast tunda justkui vabamana. Lisaks olen oma vastuvõtul kohanud noori (kuni 30 a) mehi, kes suurenenud pidutsemist enne lapse sündi on põhjendanud sellega, et neil on hirm, et peale teise lapse sündi ei saa nad enam üldse sõpradega kusagile minna ning neile ei jää üldse enam aega hobide jaoks. Ja et nüüd naudivad vabu hetki nii palju kui võimalik. Samuti ütlevad mehed, et kodust eemale lähevad nad ka selle pärast, et naine on muutunud tigedaks, tänitavaks. Naine toob sellise muutuse põhjuseks mehe käitumise. Mees seepeale naise ja naine taas mehe käitumise. Seega, surnud ring. Sellega seoses on kasulik rääkida just sellest, mis on kellegi vajadus praegu. Võiksite küsida mehelt endalt, mis on tema arvates selle põhjuseks, et ta käitumine on muutunud. Sest meie teiega saame ainult oletada. On hea kui saate ka kõneleda sellest, milline teie mõlema arvates näeb elu välja pärast teise lapse sündi - oma mõtetest, plaanidest ja ka võimalikest muredest.
Küsite, kas truuduse murdmist on võimalik unustada. Sellele küsimusele ei saa kahjuks otseselt vastata. Palju oleneb inimesest, sellest kuidas suhe edasi kujuneb. Traumeerivate sündmustega võib minna nii, et kui algsed probleemid leiavad lahenduse, siis aja jooksul valu väheneb, toimunu meenub päevpäevalt vähem. Võib olla hetki, olukordi, kus sündmus meenub, kuid ei tekita sellist valu ja kurbust nagu alguses. Ning aastate möödudes ei meenu võib-olla sagedamini kui korra mõne aasta jooksul. Küsite ka, et kas peaksite pidama viha ta peale ja talle seda meelde ikka tuletama, kui haiget ta ikka mulle tegi. Selline käitumine on tihtipeale suurim karuteene, mida saab sellises keerulises olukorras teha. Kui probleem ja võimalikud lahendused on läbi räägitud, partner on siiralt vabandanud ja teeb enda poolt kõik, et edasi minna, siis on ka ootus, et eksimust n.ö. nina peale ei määrita. Selline käitumine raputab haavale soola, tekitab sellega palju negatiivseid tundeid, millest iga inimene tahab hoiduda. Ja nii võibki ühel päeval juhtuda, et mees hakkab järjest rohkem kodust eemale hoidma ja/või leiab endale uue elukaaslase. Just probleemide rahulik arutelu, oma tunnetest ja mõtetest rääkimine (samas süüdistustest hoidumine), koos lahenduste leidmine aitavad vimmast, kibestumisest hoiduda ja vabaneda ning eluga edasi minna.
mida siis teha kui ei taha kuhugi edasi minna ja tagasi ka enam ei saa? Mina juba vihkan oma meest -see sai samasuguse idiootsusega hakkma -kuigi ma palusin ta ennetavalt selle naisega suhtlemine lõpetada,et palun ära lõhu meie perekonda -aga ta ei suutnud ja ikka läks ja magas temaga .Ega oma raseda naise palved ju maksa sentigi.Härral oli lõbu vaja,tema näed oli kah nii väsinud rutiinist jne .AGA MINA? nagu mina poleks olnud -aga elu polegi koguaeg huvitav jne Kui igav siis rääkinud sellest -aga ei tema ei julgenud -aga petta ja valetada -palun väga -ei mingit probleemi .Alles peale 2 kuulist jura pinnisin lõpuks tõe välja -noh aitas kaasa ka see teine kes kättemaksuks hülgamise eest saatis intiimseid sms kest ööd.Nüüd poeb siin mehepoeg nahast välja jne jne aga mind ei huvitagi enam ,olen täiesti tuim ja teisalt lihtsalt vihkan teda .Kurat isegi musa ei saa enam normaalselt kuulata , filmide vaatamisest rääkimata - reetmine kõikjal sees .Eks see olegi elu osa -aga minu suurim soov on talle kätte maksta ,panna ta valust niutsuma sest tema egoism on minu elu ära rikkunud ja ka laste oma -need kaks värdjat lõbutsevad -mina pean andestama ja kõik saasta alla neelama ? et mina pean laste peale mõtlema ? mille kuradi pärast, kui tema seda ei teinud ? seda mida mina vajan -puhast ja usalduslikku suhet -seda ta ju mulle enam iial pakkuda ei suuda .kahetsegu palju tahes -mida see enam aitab.milline lahendus aitab seda saasta maha pesta ? mitte miski kahjuks -tegu ju olematuks ei tee -ja seega ei muutu ka midagi .Olengi talle öelnud -muuda tegu, siis räägime edasi -enne pole mõtet .siis hakkab üks kuradi hala pihta .ja tõesti mul hakkab ka sees keerama ja tervis ongi selle viimase poole aasta jooksul nii käest kui käest läinud .oma diagnoosi ei tahagi teada .
Tervis ongi seepärast halb, et oled vihkamist täis. Mehe tegu on vastuvõetamatu tõesti aga selline viha rikub nii sinu elu kui ka laste. Proovi andestada - mitte mehe pärast vaid iseenda jaoks. See ei loe kas jätkate koos või lahus, tähtis on et see viha su seest kaoks. Muidu hävitad eelkõige just enda elu ja sellega ka oma laste.
Jõudu sulle!
Seni kui koos elad, seni vihkad. Olen 100% nõus - miks naine peab perele mõtlema ja andestama ja mees peab ainult seemet külvamas käia saama ega pea perele mõtlema.
...ja talle tuleb andestada????
ei saa neist hüsteerikutest aru! kui ei taha andeks anda ja leppida-siis aidaa-uks kinni ja asi tahe. kui mees ikka armas ja kallis on ja edasi tahate temaga elada, tuleb oma mõtlemine teiseks muuta ja olnud asjad unustada! mis siin keerulist on?!
