Mehel oli töökaaslasega suhe. Ta arvas, et on sellesse naisesse armunud. Nüüd aga räägib, et ta ikka ei olnud. Mees ütleb, et kahetseb väga, tal on isegi valusam kui minul, sest tema oli ju see, kes kõik pe..e keeras.
Kuigi nad ei tööta ühes kontoris, näevad nad üksteist igapäev, helistavad,messivad mailivad igapäev. Kuidas sellega leppida? See on nii raske. Tunnen ennast alandatuna.
Mees ütleb, et armastab mind ja sellesse naissesse suhtub ta nagu meessoost töökaaslasesse. Raske uskuda. Küsisin, et kas neil kuidagi imelik ei ole omavahel suheldes(peale seda suhet), siis vastati: ei ole, nende vahel poleks nagu midagi olnudki.
Mees tahab, et unustaksime selle ära ja elaksime õnnelikult koos edasi. Mina ei suuda seda unustada, kuigi tahaskin.
Töökoha vahetus ei tule kõne allagi. Meil on ka väike laps, kes jumaldab oma isa.
Mina igapäev hõõrun talle tema tegu nina alla, siis ta vihastab ja mul hakkab kuidagi kergem. Olen väsinud sellest vihast, mis mu sees on.
Kuidas leppida sellega, et ta valetas mulle näkku (küsisin, et kas tal on keegi teine, vastas, et ei ole-kuigi tegelikult oli), sellega, et ta pettis mind jne ja see kõik selja taha jätta?
Kui last ei oleks, siis vist oleksin ta kohe maha jätnud (lihtsam on teda vihata). Kuna laps on ka mängus, siis tunnen, et pean pingutama aga jõudu ei jätku. Ühel hetkel armastan teda, teisel hetkel tunnen sellist viha tema vastu.
Tunnen häbi ja lausa ennast kaltsuna, et andsin mehele uue võimaluse ja et nad töötavad koos.
Saan teie kirjast aru, et olukord on teie jaoks emotsionaalselt väga raske. Kõrvalsuhtes olemise andestamine iseenesest ning koos edasi elamine on alguses raske, kuid selle võib teha veelgi raskemaks teadmine, et elukaaslane selle teise inimesega endiselt aktiivselt suhtleb.
Paarisuhtes esinevate probleemide puhul on vajalik, et elukaaslased saaksid omavahel rahulikult rääkida sellest, mis on juhtunud; mis võis olla selle põhjuseks; kuidas on võimalik probleem praegu lahendada; kuidas samasugust olukorda tulevikus ennetada. Teie kirjast kahjuks ei selgu, kas teie olete kahekesi rääkinud. Kirjutate, et hõõrute mehele tema tegu nina alla. Selline teiepoolne käitumine on mõistetav, kuid kahjuks ei aita see enamasti suhtes edasi minna. Oleks hea kui saaksite mehega koos rahulikult rääkida ja kasutada selleks aktiivset kuulamist rääkida endast: sellest kuidas mehe käitumine on teile mõjunud, kuidas teile mõjub tema praegune käitumine (nt. See, et sa temaga iga päev kohtud, helistate, kirjutate, see teeb mulle haiget. Mul on hirm, et ..). On oluline, et räägite just enda tunnetest ja mõtetest ning püüate vältida süüdistamist (nt kuidas sa saad mulle niimoodi teha!). Ja samas on ka mehel võimalik rääkida, mida tema mõtleb-tunneb-soovib. On olemas võimalus, et mees ei ole aru saanud, kui palju võib nende kahe vaheline suhtlemine teile praegu haiget teha.
Kirjutate, et tunnete viha, häbi. Mis on teie viha põhjuseks? Viha on selline tunne, millega inimene võib ennast kaitsta hingelise valu eest. Viha võib olla ka kaitse võimaliku tulevikus tekkiva valu eest. Soovitan teil oma vihaga tööd teha püüda aru saada, mis just on see, mis teeb teid vihaseks. Ja kui see on teie mehe käitumine, siis seda mina-keelt kasutades talle näiteks öelda (nt. See, et sul oli temaga vahekord, teeb mind siiamaani vihaseks) või kirjutada kiri. Ja see kiri võibki jääda mehele edasi andmata.
Sarnastes keerulistes olukordades nagu on teie perekonnas, soovitan mõelda ka sellele, et konsulteerida psühholoogiga. Hea oleks kui saaksite seda teha koos mehega.
Oleme mehega rääkinud, lausa mitu korda. Tundub, et kõik on juba selgeks räägitud, siis minul mingil hetkel keerab jälle ära (kõik tuleb meelde) ja kõik hakkab otsast pihta. Mees on juba mitu korda öelnud, et ta varsti ei suuda enam ja läheb ära (kuigi ta ei taha minna). See, et talle seda meelde tuletan, on minu viis talle haiget tegemiseks. Võib olla teen ka seda meelega, et ta ära läheks.
Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ta sai mulle niimoodi teha, kuidas ta sai seda oma lapsele teha? Kui sa kedagi armastad, siis sa ei peta.
Mõistus ütleb, et võtaksin lapse ja läheksin minema aga süda jälle, et prooviksime uuesti nii enda kui ka lapse pärast.
Olen neid kirju nii palju kirjutanud ja pärast puruks rebinud, et see ei aita enam.
Ma pole seda talle veel andestanud, ma ei oskagi. Arvan, et kui talle nii ruttu andestan, talle seda meelde ei tuleta, ei näita kui palju haiget ta mulle tegi, et siis on ta nii kergelt pääsenud.
Olen mõelnud konsulteerida psühholoogiga. Oskate äkki kedagi soovitada (Tln)?
On hea, et olete oma mehega rääkinud. Võimalik, et ma eksin, kuid teie mõlema postituse põhjal jääb mulle arusaam, et ilmselt ei ole te saanud rääkida asju päris lõpuni ehk jõudnud lahendusteni ja seega ei ole saanud järgneda tegusid, mis aitaksid edasi minna.
Teie olukorra puhul on minu arvates kaks murekohta, mis põhjustavad valu. Esiteks see, et mees suhtleb tihedalt naisega, kellega teile truudust murdis. Kui viitasin vajadusele rääkida, siis pidasin silmas seda olukorda. Väga oluline on rahulikult (oma emotsioone vaos hoides), mina-sõnumeid kasutades, partnerit süüdistamata öelda kuidas teile tema käitumine mõjub. Ja seejärel nt. öelda, et leiaksite koos lahenduse. (Nt. Tean, et sa suhtled temaga iga päev. Selline olukord on minu jaoks väga raske ja mul on valus. Ma soovin, et meie olukord muutuks, nii et meil mõlemal oleks hea olla. Ole hea ja võtame aega ning püüame olukorrale lahenduse leida) On võimalik, et mees ei soovi (või tööpärast ei saa) lõpetada teise naisega suhtlemist. Kuid siis oleks vajalik leida, et mis on see, mida ta saaks omalt poolt teha, et suudaksite teda usaldada. Kirjutate, et olete palju rääkinud ning mees on öelnud, et ta ei suuda enam ja seetõttu võib olla vajalik enne veelkordset rääkimist mehele saata n.ö. ennetav sõnum nt. öelda, et Ma soovin meie olukorda sinuga arutada. Ma ei soovi sind süüdistada, vaid ma tahan, et me leiaksime lahendusi, saaksime mingitele kokkulepetele, et meie kodune elu oleks edaspidi rahulik. Seega, vestluse eesmärk oleks see, et leiaksite koostöös olukorrale lahendusi, mis teile mõlemale sobiksid ja aitaksid koos edasi elada. Koostöö on näiteks vajalik kasvõi selleks, et kui teine pool ei tunne, et talle esitatakse nõudmisi ja ultimaatumeid, siis on ta ka rohkem valmis vastutust võtma ja kokkuleppeid täitma.
Teine mure koht on minu arvates see, et teil on väga valus ning sellest tulenevalt kaldute mehele kõike meelde tuletama ning on suur tõenäosus, et teete seda ka üsnagi emotsionaalselt. Ütlete, et on võimalik, et meeldetuletamisega tahate talle haiget teha. Inimestega juhtub seda, et kui endal on väga valus, siis soovitakse, et kannataks ka see, kes on valu põhjustajaks. Ütlete ka, et Arvan, et kui talle nii ruttu andestan, talle seda meelde ei tuleta, ei näita kui palju haiget ta mulle tegi, et siis on ta nii kergelt pääsenud. Minu jaoks see viitab sellele, et sisuliselt tahate teda karistada. Karistava käitumise põhjuseks võib olla soov, et tal olgu sama valus kui minul või mõte, et kui inimene saab piisavalt karistada, siis ei tee ta järgmine kord enam niimoodi. Kuid sellised käitumised ei aita kahjuks suhte paranemisele ning toimunust ülesaamisele kaasa, vaid vastupidi.
Mainite lahkumineku võimalust. Ka see on üks võimalik lahendus olukorrale. Kuid millega peate ka siis toime tulema, on teie enda negatiivsed tunded (solvumine, viha, valu). Lahku mineku järgselt on oluline selliste tunnetega toime tulla, et kunagi uues suhtes olles ei hakkaks vanad asjad teid painama ning ei põhjustaks probleeme uue mehega.
Teie postituse põhjal jääb mulle arusaam, et teil on praegu kogu selles olukorras väga raske olla ning edukalt toime tulla. Sellega seoses leian, et teie mõte psühhoterapeudiga konsulteerida on igati kasulik. Võtaksin teid ise vastu, kuid kahjuks ei ole ma Tallinnas vastuvõttudega veel alustanud. Kuid soovitan teile oma häid kolleege, kes töötavad ettevõttes Sensus (lähemat infot saate nende kodulehelt, www.sensus.ee).
