Oleme mehega koos elanud 9-aastat ning meil on kaks toredat poega. Umbes kolm aastat tagasi avastasin, et mehel on armuke. Mees muidugi eitas alguses, aga tunnistas lõpuks üles, et tõesti keegi oli. Mina olin pettunud ning otsustasin ära minna tema juurest. Pakkisin juba asjad kokku ning läksin esialgu vanaema juurde. Mees anus, et ma tagasi tuleks, tunnistas oma eksimust ja lubas, et seda enam ei juhtu. Ma otsustasin, et annan mehele ühe võimaluse veel ning kolisin tagasi. Nüüd on möödunud umbes kolm aastat, kus olen järjekordselt dilemma ees. Enamus naisi ju tunneb ära mehe käitumisest, olemusest kui midagi on valesti. Ma ei hakanud midagi ütlema, kuid jälgisin vaikides meest. Alles siis kui olin kindel, et keegi kolmas on mängus otsustasin mehega rääkida. Imestasin, et mees kes on kinnise loomuga ning eriti suhetest rääkida ei armasta nii avameelseslt rääkis. Mees väitab, et vahekorras pole ta olnud selle tüdrukuga, aga suudelnud on (suudlemise kohta ütleb, et see pole ju petmine). Ütles, et tüdruk on huvitav omapärane, aga mina olen tavaline. Kui ma ütlesin, et siis me peaks lahku minema, siis sellepeale ütles ta ei "ei tea". Ma ise arvan, et mees on armunud ning segaduses. Nüüd ma otsustasin, et lähen jäädavalt ta juurest minema, kuigi see on väga raske samm. Korter, mida osta plaanin on olemas ning ajan laenuasju. Mees on minu korteriostuga nõus, käitub nagu poleks midagi olnud. Süda valutab kõige rohke laste pärast, kuna ei tea kuidas neile lahkuminemine ning elukohavahetus mõjub. Vanem poiss on 8-aastane ning väiksem 5-aastane. Ei tea, kas astun õige sammu elus, tundub et igapäevaga on äraminemine raskem, aga ma olen juba otsustanud. Kardan seda, et mees tuleb mingi aja möödudes mõistusele ning palub mind tagasi, aga kas ma suudan nii tugev olla et teda unustada.
tead, ma arvan, et siiski astud.sest kui juba II kord on mees läinud sellele teele, et siiski teisi eelistab,siis mida sa veel ootad?Vaevalt sa temaga edasi õnnelik oled? Kui sind peetakse tavaliseks ehk igavaks -siis näita talle,et ega ikka ole küll ja seekord enam tal tagasiteed pole.Mida ta lollitab ennast ,sind ja lapsi ?Nii, enesestmõistetav sa ju ka pole? Kui ta tahab vabamehe elu elada -elagu.Aga seda pere kõrvalt teha ei ole õige.Tema mõttemaailm on vist selline -et seni kuni paremat pole kõlbab oma naine kah -kui on- siis ollakse sellega .Esiteks teeb ta sulle haiget ja tema ringitõmbamise maksavad kinni lapsed -kes kaotavad igapäevaisa .Kas ta pole mõelnud,et iga naine kes talle intiimselt läheneb -tuleb ju tegelikult tema lastelt isa röövima ja perekonda lõhkuma?
(armutagu palju tahes ,see pole õigustus ja tegelikkus on ikkagi lihtlabane lõhkumine,täiskasvanud inimene peaks suutma oma hetkeemotsioone vaos hoidma)Mitte ainult,et ta ise nii atraktiivne on.Teiseks toob selline asi kaasa tänapäeval ka sinule terviseriski -isegi kondoomi kasutades pole kindel, et midagi külge ei saa.Kurat küll , lihtsalt vanduma võtab -mehe kohus on ju oma peret kaitsta -aga ei -ikka lastakse võõrastel eitedel teha mis tahavad ja laastada kõike mis loodud-lihtsalt mõne mõnuhetke eest.ON see siis tõesti seda väärt ? Ja kas tõesti pead sa seda taluma ? Need on küsimused millele vastates peaksid saama selguse -kas sellist elu sa elada tahadki?Kas sa pole mitte paremat suhtumist väärt?sest praegu sind vaid koheldakse.Aga ole tubli ja jõudu sulle!
Mina kasutaksin ära kõik õlekõrred enne kui läheksin. Kirjast näen, et armastad oma meest ja väärtustad perekonda. Lihtne on lõhkuda ,väga raske parandada. Äkki on see seda väärt, külastage nõustajat, tehke tööd oma suhtega. Kõik sõltub teist. Suhe ei toimi nagu muinasjutus, et siis nad elasid õnnelikult elu lõpuni ja kui nad pole surnud........bla, bla , bla. Teie omavaheline suhe vajab igapäevast hoolt , usun et sa näed palju vaeva, aga ehk tasub enne ära kuulata nõustaja.
Soovin sulle kõike head ja päikest tulevikku.
Lahkuminek on suur otsus ja selle tegemine ongi raske ja võtab aega. See ei ole otsus, mida ühe hooga teha. Teie kirjast aga tundub, et Teie tunded mehe vastu on ikka veel alles. Samas olete ka palju haiget saanud ja on raske otsustada, kas on jaksu taas kord otsast alustada. Kui peres on ka lapsi, siis muudab see olukorra veelgi keerulisemaks.
Nõustun siinkohal Katiga, kes soovitab pöörduda perenõustaja poole. Isegi, kui olete otsustanud lahku kolida ja selleks juba konkreetseid ja julgeid samme ette võtnud, ei tee paha kellegi neutraalsega arutada ja oma tunnetest rääkida. Kui mees otsustab taas, et tahaks kooselu jätkata, siis üheks tingimuseks võiks olla koos pereterapeudi juurde minek. Muidu on tõesti oht, et vanad asjad korduvad
Vaat mina tean küll meest kes oma naisele teise võimaluse andis -naine kolis teise juurde paariks kuuks -tuli tagasi -mees sai aru, et ta suuresti ise süüdi .Aga kõik juhtumid olgu nad nii sarnased kui võimalik on siiski igaüks eriline.Enamik jah ei anna - sinu taldrikusse on ju sülitatud- kes siis seda toitu sealt enam ikka tahab .
