Küsimus on olnud õhus juba kuu aega. Kõige hullem on see, et ta ise ka ei tea, mis temaga toimub. Me pole armatsenud juba kolm nädalat, sellest nädal aega olid minul "päevad" kuid ma ei jätnud teda sellepärast kõrvale, suutsin teda rahuldada ka siis. Sest siis ta veel tahtis mind.
Selline sissejuhatus on ehk segane aga just nii praegu asjad on ja kui ma siin sellest kirjutan ja keegi minust aru saab, siis hakkab endal ka ehk kergem.
Väike lühitutvustus ehk oleks vajalik meie elu kohta.
Mina olen 28 aastane naine, kellel 7 a poeg. Mees on 23 ja ei ole lapse isa. Praegu mehega olen olnud tuttav ca 2 aastat, käima hakkasime ca 1,4 a tagasi ja koos elama paar kuud vähem kui aasta.
On olnud tülisid, arusaamatusi...kuid pigem ütleks, et meie sisekliima on väga hea. Armastust on tunda õhus siiani. Õigemini oli veel kuu aega tagasi. Nüüd on midagi juhtunud ja ma ei suuda välja mõelda, mis see on. Ma näen ja tajun seda. Ta ütleb, et armastab mind. Ta ütleb, et asi pole minust, et ta seksida ei taha. Ta ütleb, et tahab minuga koos olla. Ometi teatas ükspäev, et tahab eestist ära kolida ja kui v
imalus tööl avaneb (välislähetus ükskõik kuhu) siis tahab minna. Ta teab, et laps läheb sel sügisel alles kooli ja ma ei saaks paar aastat kuhugi minna, sest tahan lasta lapsel kohaneda sellegi uue olukorraga kõigepealt. Me oleme sellest ka rääkinud, et ma arvatavasti ei läheks niipea kuhugi mujale elama. Nüüd aga läheks ta kasvõi üksi....ta tundub kuidagi eemal, hajevil...tõsine. Mures. Ma mõistan, et on ikka vahel rahamured, töömured jne. Aga kõigest saaks ju rääkida.
Kui ma ütlen talle, kuidas see kõik mulle mõjub, siis ta ütleb, et ei taha mulle haiget teha ja peab mõtlema järele, mis toimub. Aga ma ei taha olla lihtsalt ootel. Ma tahan meest! Mis siis ikkagi tegema peaks? Andma talle veel aega mõelda? Aga kui ta ei mõtlegi lahendust välja ja samal ajal me kaugeneme teineteisest veelgi? Ma ei taha teda kaotada, armasta teda väga kuigi jätan talle ruumi hingamiseks ja ei käi peale....sanas tahaks ju õhtul kaissu pugeda aga ei julge enam seda teha, ei tea, mida ta tunne. Kas tahab mind eemale lükata või hoida....
Nii tohutu segadus on.....
Oi kui tuttav tunne!!! Veel pool aastat tagasi elasin ka mina koos 22 aastase noormehega (ise siis 27) ja kõik tundus ilus ning kena. Siis suhteliselt äkki muutus midagi, just temas muutus. Vaikimine, eemaletõmbumine, tõsidus... See kestis umbes kuu ja siis lõpuks minu tungival pealekäimisel hakkas ta rääkima. Asi tegelikult lihtne - minu ja tema soovid ei langenud kokku. Mina uskusin, et tema ongi see õige ja et lõpuks olen leidnud endale kaaslase kogu eluks ja ka käitusin vastavalt. Tema arvas ka alguses seda sama, kuid nähes minu pühendumist ja kuulates minu tulevikuplaane, avastas ta endalegi ehmatuseks, et ta ei suuda veel asjasse sama tõsiselt suhtuda ja end lõplikult siduda. Kui alguse suur kirg ja armumine üle olid läinud, ei muutunud tema tunded armastuseks vaid hakkasid jahtuma. Ka tema ei rääkinud mulle pikalt mitte midagi ja keerutas oma vastustes. Hiljem ta ütles, et tahtis rahulikult endas kõigepealt selgusele jõuda ja kartis mulle haiget teha. Mina loobusin tema pärast oma tööst ja kolisin teise linna ning tal oli ikka väga raske mulle öelda, et sorry, asjast ei tule midagi välja ja hakka pakkima. Kui ta lõpuks ennast avas, siis oli mul mingil hetkel temasi isegi rohkem kahju kui endast, sest ta oli ikka väga õnnetu, et nii läks. Ise usun, et mingi mõju on ka vanusevahel. Kolmekümnele lähenev noor naine tahab KODU ja PERE. Talle on oluline pühendumine ja tuleviku kindlustamine. Nati üle kahekümnene noormees aga reeglina ei suuda veel asju nii tõsiselt võtta. Loomulikult on erandeid, aga meie puhul kehtis siiski pigem reegel. Praeguseks olen maha rahunenud ja oma eluga edasi läinud. Me pole tülis, kuid ka ei suhtle aktiivselt. Nüüd tagasi vaadates näen, et see oli ainuõige lahendus, ma poleks sellest suhtest nii või teisiti leidnud, seda mida otsisin.
Sinule soovitan talle jah natuke aega anda, kuid kõigel on ikka piirid ka. Leppige kokku, et näiteks kaks nädalat sa seda teemat ei puuduta kuid siis istute maha ja räägite suud puhtaks, sest ka sinul on tunded ja ta ei saa nõuda, et sa jääkski teadmatusse piinlema. Tee talle selgeks, et parem õudne lõpp, kui lõputu õudus! Kedagi ei saa armastada vägisi ja kui temal see tunne on kadunud, pole ju midagi parata. Vähemalt mina tegin oma noormehele küll selgeks, et pigem olen üksi, kui et sunnin kedagi endaga vastu tahtmist koos olema. See, et ta on murelik ja tõsine, näitab tegelikult, et tal on süda õige kohapeal ja ta tõesti hoolib sinust, sest vastasel juhul kõnniks ta lihtsalt minema ja oleks juba ammu asja ära lõpetanud. Ja kui 23 aastane ei taha seksida, on see tõsine ohumärk. Võib olla on talle keegi teine silma jäänud?
Igatahes soovin sulle kannatust ja jõudu. Tean, et seda on lihtne öelda, kuid katsu olla rahulik ja proovi ta rääkima saada. Kunagi ütles mulle üks noor naine, kelle suhe elas üle tõsise kriisi, et kõige tähtsam on TAHE. Kui mõlemad tahavad, on kõik võimalik, kuid kui üks on juba alla andnud, siis pole enam midagi päästa. Las ta mõtleb järgi, kas te olete talle piisavalt tähtsad ja kas temas on tahet teie mured ära lahendada.
Ma kardan ka, et see, et ta seksida ei taha, on halb. Mis paneb arvama, et talle võib olla keegi teine silma jäänud. Et aga ta veel päris "ära" ei ole, ei ole asi ka päris lootusetu. Öeldakse küll, et "If you love someone, set him free", aga ma ei ole kindel, et see on parim võimalus - noorem generatsioon nii ei mõtle ja reeglina taob see võimalik "teine" siiski rauda, kuni see kuum on. Kahju, nii kahju, aga pädevat nõu ei oska ma Sulle anda. Aeg annab arutust. Hea, et sa oma lähedusvajadusega teda hetkel ei lämmata - see tõukaks teda veelgi eemale... Ole tubli.
Aitäh vastuste eest. "mina"-l on tõesti sarnane olukord seljataga, mul oli ka täielik äratundmine.
Ma kirjutasin talle eile pika-pika kirja Ladusin kõik oma mured välja, üldsegi mitte pahaselt aga tõin välja kõik mured, mis mind vaevavad. Ei süüdistanud teda kuidagi, pigem arutlesin, et mida ise teha saaks, et asju paremaks muuta.
Aga ma kartsin ka, et võibolla need minu püüdlused jäävadki vaid ühepoolseteks. Samas ma kirjutasin kirjas, et ta võtaks aega kui vaja ja mõtleks läbi asjad ja annaks mulle teada oma otsusest sest ma tõesti ei suuda olla lihtsalt ootel, teadmatta, kas me jääme kokku või mitte.
Eile õhtul aga ta avanes. Just selle kirja peale. Ütles, et talle meeldis see, et ma oma muredest rääkisin ja leidis, et me tõesti peaks rohekm vaeva nägema ja et tal on kahju, kui ta mulle haiget tegi oma vaikimisega ja üldse eemalolekuga. Ütles, et armastab mind endiselt aga et suhtes ongi vahel mõõnaperioode ja et küll me sellest üle saame..Ja kui ma avaldasin kahtlust selles osas, et tal võib olla keegi teine, lükkas ta elle kohe ümber ja ma usun teda...ma lihtsalt usaldan teda ja ma tean, et ta ei suudaks seda kuritarvitada, tal on selleks liiga hea süda.
Seksi osas ütles ta, et ei tea isegi, mis viga. Et ta tahab mind endiselt aga lihtsalt....ka vist mingi mõõnaperiood. Õnneks see lõppes eile, peale pikka vestlust ja leppimist, kallistusi saime ka sellest barjäärist üle ja nautisime teineteist täielikult
Aga siiski jääb okas hinge, et kui ta on valmis minema üksinda teise riiki elama...siis kas ta on ikka nii piisavalt pühendunud meile...Nii raske on teha otsust, kui armastad kedagi niiväga...kui ei suuda teda lasta minna...
On arusaadav, et mehe käitumine on tekitanud segadust ning küsimusi. Teie postitusi lugedes jääb mulle silma mitu teemat.
a) Teie mees on avaldanud soovi Eestist ära kolida ning on valmis seda tegema ka üksinda. Selline olukord võib perekonna jaoks olla väga keeruline ning raskesti mõistetav, eriti kui ei ole teada miks teine inimene soovib seda teha ning kui pikk see lahus olemine võiks olla. Taolistes olukordades on hea kui kõik osapooled saavad rääkida sellest, mida nad vajavad ja mis on nende jaoks oluline, väärtuslik. Hea on siin kasutada mina-sõnumeid, aktiivset kuulamist.
Teie postitusest saan aru, et teil on hinges valus kahtlus, et kas mees on teile ikka pühendunud või ei. On võimalik, et kahtlus või okas nagu ütlete, tuleb sellest, et te ei ole enda jaoks saanud vastust küsimusele, et miks mees soovib välismaale tööle minna. Siin võib olla mitmeid erinevaid põhjusi (nt. soov ennast teostada, saada uusi kogemusi, tagada perekonnale finantsiline turvalisus), kuid oletuste ja kahtluste asemel on parem saada vastus mehelt endalt. Kui tal on enda jaoks asjad segased, siis on arusaadav, et tal on ka keeruline teie küsimustele vastata. Olete talle rääkinud, kuidas ennast oma praeguses olukorras tunnete, mis on andnud talle võimaluse mõista seda, mis teiega toimub. Taolistes olukordades, kus inimeste vajadused on erinevad, võib olla abi võitja-võitja meetodi kasutamisest, mis aitab osapooltel teineteist ja tihtipeale ka enda vajadusi paremini mõista ning seeläbi lahendusteni jõuda. On leitud, et kasuks tuleb ka see kui lepitakse kokku, et millal täpselt probleemsest teemast rääkima hakatakse. See annab võimaluse vestluseks valmistuda.
b) On võimalik, et partneril on keeruline oma vajadusi ja tundeid sõnastada. Seda eriti juhul kui endalegi ei ole kõik selge. Paljud inimesed on sellisel juhul kogenud, et kaaslasega asja arutades võivad enda mõtted ja tahtmised selgemaks muutuda. Oma tunnetest, mõtetest-kavatsustest rääkimine on paarisuhtes tihtipeale raskem just meestele. Sellisel juhul võib abiks olla kui naine saadab ennetavaid sõnumeid nt. võib öelda, et Paar päeva on mulle paistnud, et sa oled millegi pärast mures. Kui sa tahad minuga rääkida, asju arutada, siis tule ja ütle mulle ma olen valmis sind kuulama ja arutama. Sellist arutelu soodustab veel see kui arutelu käigus kasutatakse aktiivset kuulamist, edastatakse mina-sõnumeid, peegeldatakse teise inimese mõtteid ja tundeid ning püsitakse arutelu teema juures. Hinnangute andmine (nt. Kuidas sul küll selline mõte saab olla!) ja süüdistamine (nt. Sa ei hooli minust!) võivad mehelt võtta igasuguse soovi asju arutada sel hetkel ning ka tulevikus.
c) Ütlete, et panite oma mured, mõtted ja tunded kirja, mille andsite mehele. On olukordi, kus kirjutamine võib tõepoolest olla samm, mis aitab partnereid edasi ja nii jõutakse ka silmast-silma vestlusteni. Oma terapeudi töö praktikas olen kogenud, et kirjast võib abi olla ka juhul kui see jääb ainult endale, sest kirjutamise käigus võivad mõtted muutuda selgemaks. Tean perekondi, kus on kokku lepitud, et kui on mure, millest ei suuda või ei oska rääkida, siis algatuseks sellest hoopis kirjutatakse.
d) Kirjutate ka oma murest seoses seksiga. On arusaadav, et kui inimesel on mure, segadus või väsimus, võib ka tema seksuaalsus väheneda. Ja see ei ole tingitud partneri käitumisest või mittesobivusest. Partner võib olla endiselt armas ja atraktiivne. Sageli esineb ka olukordi, kus inimene ise otseselt ei oskagi selgitada, miks tema seksuaalsus on vähenenud. On hea kui sellises olukorras suudetakse jääda rahulikuks, hoidutakse süüdistustest ning kahtlustusest. Teie postituses paistab ka segadust, et kuidas sellises olukorras käituda, mis on mehe jaoks vastuvõetav ja mis mitte. Kui seksuaalvahekorras ollakse mingil põhjusel harvem, siis ei pruugi see kohe tähendada füüsilise läheduse puudumist. Sarnases olukorras võiks oma partnerile teada anda, et olete segaduses ei tea kas kaissu pugemine talle meeldiks või ei. Teraapia vastuvõtul olen kohanud juhtumeid, kus ühe partneri seksuaalsus on langenud, kuid soovib endiselt füüsilist lähedust. Kuid teine partner ei julge seda pakkuda, sest arvab, et see on teise jaoks vastumeelne.
Ladusin kõik oma mured välja, üldsegi mitte pahaselt aga tõin välja kõik mured, mis mind vaevavad. Ei süüdistanud teda kuidagi, pigem arutlesin, et mida ise teha saaks, et asju paremaks muuta.