Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Mees läks ära, tuli tagasi ja tahab jälle minna

Siniste Silmadega Sireen
Külaline
Postitatud 13.01.2008 kell 15:15
Tere! Oligi nii. Armus, kolis kodust kohe ära, elas mõned kuud neiuga koos, tuli tagasi. Tagasi tulekut põhjendas, et meil on ikka nii pikk ajalugu ja palju koos kogetud. Kodus jõudis olla nii kuu, kui tuli jutuga, et armastab ikka seda teist (tagasi tulles ütles, et see oli ikka ainult armumine). Selgus, et nad on ka nüüd pärast lahusolekut suhelnud, suhtest rääkinud... Mida ma peaks nüüd tegema? Kas on sellest kasu, kui rõhun ta lubadustele, mis ta naastes välja käis ja nõuda, et läheksime mõne professionaali juurde? Eks nüüd kodus elades, on igatus teise järgi suureks kasvanud. Või poleks sellest nagunii kasu, kuna ta seda ise tegelikult ei soovi ja selle nimel siiralt ei pinguta? Ütleb, et meil on harjumusabielu. Mida mina tahan? Mulle meeldib, et ta on kodus. Minu jaoks on tähtsaim terve perekond ja ma suudaksin olla temaga õnnelik. Nii kummaliselt, kui see ka ei kõla, ei heida ma talle neid eelnevaid kuid ette ja olengi talle andestanud. Aga tundub, et asjata? Või oleks mul endal kergem lasta tal minna nüüd ja igaveseks, selle asemel, et pingutada koos inimesega, kes tahab mujale? Ma kardan, et sellele ei olegi head lahendust. Ma ei saa "võita" nii ehk nii.....
Meil on kaks last, kes elasid ta äraminekut väga üle ja olid üliõnnelikud, kui ta tagasi tuli..
Siniste Silmadega Sireen
Külaline
Postitatud 15.01.2008 kell 00:09
Läks. Nii et mis seal enam.
Külaline
Külaline
Postitatud 15.01.2008 kell 14:42
Ole tubli ja tugev !Polegi mõtet tagasi igatseda inimest kes ise ka ei tea mida tahab ja omaenda ego heaks ohverdab oma perekonna .Tema peaks ju olema see kes oma naist ja lapsi kaitseb kõige halva eest -mitte ei tee neid õnnetuks,sest ei suuda oma hetkeemotsioone vaos hoida.See kohe minek ja tagasitulek lihtsalt tõestab seda.Läheb ta ju teise suhtesse kogu selle koormaga mis teie omas kogutud -ja varem või hiljem ilmnevad tema probleemid ka seal.Siis oled sina jälle armas.Aga ära lase enda ja laste tunnetega mängida.Ma millegipärast ei usu, et see asi nii jääbki.Küsi ta käest millise kuriteoga on tema enda lapsed sellise südamevalu ära teeninud ? ja sina ? Sest temal on segadus ? ei suuda tõelisi tundeid kiimast eristada ? ei suuda oma tegude eest vastutada -see tegelt kõige ilmsem .Jälle üks ära hellitatud mammapoeg.Sest kui täiskasvanud inimene endale perekonna loob -ei räägita asjatult vastutusest - seda see ju tähendabki -et isegi kui tekivad meeldimised jne siis enne tegutsemist ikka Mõeldakse järgi mida see kõik endaga kaasa toob -endale , kaasale ja lastele ?Ja kas su oma kaasa ja lapsed peavad oma südamevaluga kinni maksma tema õnne?Ja kas üldse on võimalik teiste õnnetusele oma õnne rajada?( see tegelt ei toimi) Aga kui ei mõelda, siis kardan, et ka olemasolev pere on tal loodud vaid hetke emotsioonide ajel -kergelt tuleb ja läheb. Ja viga on kohe ka kõik andeks anda -ju ta siis tundiski, et kõik on endiselt lubatud,pingutama ei pea ja ega tema tegu midagi halba ei teinudki,olgugi et hävitas sinu ja laste perekonna.ja ju see teine pani teda ehk rügama enda nimel.Mis raskemini kätte tuleb-seda ju peetakse kallimaks.Ma ei tea kas mu sõnad sind karvavõrdki puudutavad, aga soovin sulle ja lastele hingerahu .Eks iga halb on millekski hea -isegi kui see kohe ei selgu -ja loodan, et see õige ka sinu ellu tuleb!Armasta ennast ja oma lapsi - nemad jäävad naise ellu alatiseks -erinevalt meestest kes võivad nii tulla kui minna .
Siniste Silmadega Sireen
Külaline
Postitatud 15.01.2008 kell 15:24
Tänan, Külaline, su sõnade eest. Täpselt minu mõtted. Kosutav, et ma pole ainukene, kes nii mõtleb.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 17.01.2008 kell 17:01

Arutlete selle üle, milline on ühine tulevik ja otsite viisi, kuidas peret siiski koos hoida.
Kindlasti on pere suur väärtus, mille nimel tasub proovida ja vaeva näha, seda enam, et tunnete end mehega õnnelikuna. Küsimus jääb üles, kui kannatused ja pettumus head suhet segama hakkavad. Läbi lõputu andestamise ja leppimise vaevalt, et õnnestub terveid, vastastikku rahulolu pakkuvaid suhteid säilitada. Olete mõelnud mehega koos mõne professionaali (nt paari- või pereterapeudi) poole minna. Sellest võiks küll mõlemale kasu tulla, iseendas ja suhetes selguse loomisele. Vahel on raske partnerit veenda koos teraapiasse minna, vahel on kerge mehel nõustuda, kui soovite, et tuleb selleks, et teie vajate ja soovite abi ning tema juuresolekut. Kuivõrd ta on nõus midagi omalt poolt teie heaolu nimel tegema, võib olla ka oluline indikaator tema valmisolekuks perega end siduda. Ja ometi, abi Teile võib olla ka sellest, kui pöördute üksi.
Pereelu ja hea, terve suhe toimib ikka siis, kui mõlemad seda soovivad. Loodetavasti on praegu veel kõik võimalik.


Postitus muudetud Marge Vainre poolt.
Kas see vastus oli abistav?
Siniste Silmadega Sireen
Külaline
Postitatud 18.01.2008 kell 00:28
Tänan vastuse eest! Lähengi ja räägin psühholoogiga. Üksi. Esimene kord ei olnud see kuidagi nii aktuaalne. Ma kardan, et hetkel küll enam midagi päästa ei ole - ta ju alles läks. Värskelt. See tähendab, et tema ei soovi midagi sellist. Ja kes teab, kas minagi. Sest mulle ei meeldi see tunne, et ma ei ole sellena, kes ma olen, piisavalt "õige" inimene. Aga just nii paneb ta mind ennast tundma.
Mind paneb hoopis kergelt muretsema see, et ma andestan kuidagi kergesti. Minu altruism seal, kus peaks olema rohkem eneseväärikust/viha/solvatud uhkust.
Perega kavasteb ta seotuks jääda - s.t. regulaarselt lastega tegeleda.
Pealegi arvan ma, et iga inimene väärib teist võimalust. Aga mitte enam kolmandat...neljandat. Kahju, et see võimalus enne otsa sai, kui jõudis alatagi.

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!