Ma vihkan oma laste isa. Kogu südamest. Ma tahan sellest lahti saada, tahan, et mul oleks temast ükskõik, et ta saaks tühjaks kohaks minu jaoks. See on kestnud juba viis aastat, kogu see aeg, mil ta pere juurest ära läks ja kolm väikest last maha jättis. Noorim oli pooleaastane ja väga soovitud laps, esimene poeg. Lihtsalt. 15 aastat noorema naise pärast.
Me oleme lastega hakkama saanud. Meil on ilus kodu, ostsime lõpuks auto, et saaksime liikuma, näljas ja paljad pole ka olnud. Lapsed olen suutnud sellest kõige sügavamast august välja tirida. Aga iseennast ei suuda. Ma tunnen kogu aeg, et minu peal on ülejõu käiv koorem, et mu elu on üksainus kohustuste kandmise jada, vastutus ja mure. Rõõm on üleüldse ära kadunud, on ainult tohutu süütunne laste ees, et nad sünnitasin. Eriti noorima ees.
Ma olen püüdnud näpistada iseenda jaoks aega, käia vahelduva eduga trennis, nautida mõnikord head raamatut või kontserti. Sest ma saan aru, et kui ma viimseni tühi olen, pole mul ka lastele midagi anda. Aga tühi olen ma sellest hoolimata. Kolme lapsega iga päev koos - ja ometi jumala üksi.
Tahaksin niiväga olla tugev naine. Tahaksin tunda rõõmu oma elust, oma lastest, iseendast. Alustuseks pean ilmselt vabanema sellest vihkamise, ülekohtu- ja põlgustundest oma sees. Surnutest halba ei räägita/mõelda. Minu laste isa on minu jaoks surnud.
Ma tean mida Sa tunned!Mina vihkan ka oma lapse isa,see on küll kole sõna aga teisiti ei saa.Ei ole oma lapsele küll isast midagi halba rääkinud aga oma käitumisega(mitte füüsiliselt) on ta pojale halba teinud,laps ei arva temast midagi!Kummaline on meie ühiskonnas veel seegi,et kui näiteks ema jätaks kolm last maha,siis oleks ta ju kohe kergemeelne,eks.Aga iga teine mees võib niiteha!Ärge arvake,et olen kibestunud vanamutt,ei mul on elukaaslane,kõik on OK aga ei suuda lihtsalt lapse isale andestada,et lapsest ei hooli!Ma arvan Mari,et Su eksmees saab omad vitsad(sest igavesti ei saa noore naise kõrval ise noor olla,varsti väsib) aga Sina ära kaota usku endasse!
Tahaks kohe kuidagigi lohutada -aga ei tea kas leian sobivad sõnad.Üks mu tuttav räägib ikka, et meestel on kolm arengufaasi -7 a , 14 a ja 21 aastane.Enamik on nii 14 ja vähem 7 aastaste tasemel vaid mõned vähesed jõuavad 21 aastase tasemeni ehk, siis suudavad oma hetke emotsioone vaos hoida ja võetud vastutust kanda .Mõnel 14 a on lootust ka edasi areneda =) .Ja ükski mees või naine ei vääri seda, et tema pärast oma elu elamata jätta -see on sinul vaid üks .Ja kui teine pool on nii rumal, et vahetab omaenese pere ja lapsed mõne võõra naise vastu -siis mis teha ? Kui ikka mõistust pole antud, siis pole!Mis sa lolli peale ikka viha kannad?Ole ise targem ja ära lase mõttetul vihal ennast hävitada.Kaotaja pole selles mängus ju sina -isegi kui sulle esmapilgul nii tunduda võib.Mis sa arvad kellele on kord lapsed tänulikud , kes saab igapäev nende armastust tunda ? Ikka sina!Olgugi et kõik olmemured ja raskus on sinu õlgadel -kuid arvesta, et kui sina kord abi vajad on ju just sinu lapsed need kes sind aitavad !Kasvata nad vastutama oma tegude eest !Mehed võivad tulla ja minna, aga lapsed jäävad!Las aastad teevad oma töö ja küll sinugi ellu saabub kord päev, kui see õige su juurde tuleb -vahel varem vahel hiljem -aga ära lase endal kibestuda, siis ei tunne sa teda ära .Ja kahetsus ja pettumus on siiski kasutud asjad siin ilmas .Pettume ju selletõttu, et oleme valesti arvanud kellestki või millestki -aga kui oleme ise valesti arvanud -milleks siis pettuda ? See on jah vastikult valus -ma tean ,aga ühe vastutustundetu mehepoja pärast pole mõtet küll ennast nii piinata !? Vaevalt, et ta üldse arugi saab millega ta hakkama on saanud -lihsalt uus lelu tundub nii põnev jne aga eks igal mihklil on oma oinapäev -kui tema ükskord ärkab ja aru saab, siis... elad sina juba täisväärtuslikku oma elu ehk kellegi teisega.Elu on juba kord selline, et kõik halb mis teistele teed tuleb su enda vastu tagasi -mitte alati kohe -aga alati siis kui seda oodatagi ei oska .seega mõtle järgi oma positsioon selles seisus ? Sul on kodu ja sinu kõige kallimad -lapsed ja nende siirad ja tingimusteta tunded sinu vastu !Usu mind- lapsed kasvavad hirmus ruttu ja ühelpäeval lahkuvad nad kodust -kasuta seda aega siis nendega targasti.Armasta neid ja iseennast -ega sina pole ju süüdi selles et su exmees on rumal ja vastutustundetu.Ning palun ära süüdista end sellepärast, et oled andnud oma lastele elu !See kõlab ju peaaegu nagu sa ei tahaks, et nad olemas on .see, et täna on teie elu selline nagu ta on , ei tähenda et see ka nii homme on -peale vihma perioodi tuleb alati päike !Ja ära süüdista ka ennast, et sa ära ei tabanud oma mehe tõelist olemust -armastus teeb pimedaks ( kahjuks) aga teisalt poleks nii vist inimkonda enam suurt alles kah .Ole nii tugev kui suudad ja kui pole nuta end tühjaks -naistele on õnneks nõrkuse hetked lubatud .Uhh hirmus pikk jutt sai -aga ma loodan, et ehk sa leiad siit mõnegi tera mis aitab edasi minna ! Sa oled tubli kolme lapse ema ja see on juba midagi millega tegelt paljud hakkama ei saa ja paljud ei tahagi hakkama saada -seega põhjust enese üle uhkust tunda on sul küll ja küll.
Mis on sinu viha algpõhjus? Enesehaletsus, et just sind maha jäeti, hirm tuleviku ees, et kuidas toime tulla vms.? Tegele algpõhjusega sest viha on selline asi mis teeb su haigeks kui liiga pikalt seda eneses kanda..
See on väga raske olukord kasvatada üksinda kolme last. Kirjast loeb välja seda kuidas olete sellega hästi toime tulnud ja nii see paistab kindlasti ka Teie lähedastele olete vapper ja tugev Naine. Eks sellel kõigel on kindlasti olnud oma hind, mida teate vaid Teie.
Vihkamine on väga intensiivne emotsioon, mis võtab palju energiat, tähelepanu ja kulutab. See tunne on Teid vaevanud päris pikka aega. Olen eelpool vastajaga nõus, et mõistlik oleks otsida üles vihkamise tunde algpõhjused. Tõenäoliselt olete ise juba pikka aega püüdnud tulutult vihkamisega toime tulla. Soovitaksin Teil minna selle koormaga psühholoogi juurde, et oma eelnev suhe korralikult kokkupakkida ja vabaneda vihkamise ja süütundest.
Ma tean, mida Sa tunned. Minu olukord oli analoogiline, ainult selle vahega, et mul on kaks last ja maha jäeti meid, kui olin rasedaks jäänud. Kõige rohkem tunnen end süüdi laste ees. Mitte et nad sünnitasin, vaid et ei osanud neile õiget isa valida.
Aga ma ei kanna enam nende isa peale viha, sest tänu temale on mul kaks oivalist last.
Vihkasin teda tõesti. Selle kohta öeldi ühes etenduses, et kui sult võetakse ära üks tugev tunne (armastus), siis peab selle asendama teise sama tugevaga (vihkamine), et oleks, millele toetuda. Muidu varised kokku.
Viha ajel andsin mehe kohtusse, saavutasin selle, et ta maksab mu lastele regulaarselt elatisraha.
Vihkan teda ka neil hetkedel, kui ta mu tütrele järjekordselt katteta lubadusi on andnud ega tule last vaatama. Mulle ei meeldi ka see, et ta pole oma uuele naisele suutnud või tahtnud selgeks teha, et mehe lapsed eelmisest kooselust on ka (vähemalt minu arvates) armastusest sündinud ning neil võiks olla õigus isaga koos aega veeta ja temaga suhelda. Seni püüab ta lapsi käia vaatamas tööaja sees ja nii, et uus abikaasa sellest midagi ei teaks. Vastik ja alandav.
Ja see on ilge, kui ta oma uue naise ja titaga meile tänaval või poes vastu juhtuvad ja ta mu lastest väljagi ei tee (kuigi nt eelmisel õhtul salaja neid vaatamas käis ja hirmsasti ISA oli).
Tõpraid on igasuguseid...
Ka mina olen vägeva kadalipu läbi teinud. Padurasedana võtsin pangalaenu, ostsin korteri, korraldasin remondi, kolisin. Nuttagi polnud aega. Surragi polnud luba... Vahel palusin, et mees aitaks või et nad võtaksid tütart mõneks tunnikski enda juurde, et mul oleks tiba lihtsam. Eriti siis, kui sünnitusmajast olin koju saanud ja imiku ning 3astasega üksi pidin toime tulema. Mees ja tema noor beib (samuti minust tublisti noorem) ei tundnud mingeid kohustusi endil olevat.
Nüüdseks olen läbinud autokooli ja ostnud auto (ikka sama eesmärk - et poleks sunnismaised, vaid pääseks maale vanaema poolegi). Läksin ka edasi õppima. Et kindlustada endale võimalus rohkem palka saada, et lastega hakkama saaksime.
Püüan vaadata asjadele nii, et mu enese arenemise seisukohalt oli suur asi, et mind nii armetult maha jäeti. Et kutsikas vette visati! Näe, õppisingi ujuma!
Selle võrra on ka lihtsam, et laste isa ei naudi oma uut kooselu ja on suisa välja öelnud, et kahetseb, et meil nii läks. Et äkki õnnestuks veel suhteid muuta....
Aga kuna tegusid selle jutuga ei kaasne, pole mõtet sel teemal peatuda.
Võta aega endale ja hakka ennast armastama. Sa oled seda väärt! Kui saad üksi hakkama kolme lapsega ja selle kõrvalt muudki teha suudad, oled naine-geenius, naine-gigant!
Sa ei pea selle mõttetu mehe pärast piinlema. Viha sööb Sind ennast. Ta ei vääri sedagi tunnet mitte. Parimad päevad on Sul kindlasti ees!
Kümme punkti sulle Kylli minu poolt!!! Pisar tahtis silma tulla, kui sinu vastust lugesin. Ei, mitte kurbusest vaid uhkusest, et selliseid naisi ikka leidub!
