Niisiis... oleme mehega kolm aastat koos olnud ja oma tõusude ja mõõnadega, mis peamiselt tingitud meie mõlema tugevate iseloomude tõttu.
Oli ennegi juhtunud ja ma teadsin, et mees vahest kui n.ö. üle joob, siis kipub kätega vehkima kuid kordagi pole ta seda n.ö. kodus harrastanud. Vahest harva kuulsin et kuskil midagi jälle oli- kellagagi tüli ja siis kaklus...
Kuid nüüd sain teada mis tähendab olla peksuphver... Mees pingutas napsiga üle (paar korda aastas juhtub) ja mina esimest korda ei tahtnud reageerida sellele (tavaliselt olen väga endast väljas). Lihtsalt istusin tegelesin oma asjaga ja siis ta tuli kodu kell 4 öösel. Kuna ma ei reageerinud vaid lihtsalt palusin rahule jätta, siis läks närvi ja edasi ei oska ma isegi kõike kirja panna, kuid sain mitte üks kord vastu vahtimist ning vahepeal kõlas ka ähvardus, et kui piuksugi teed, siis see on viimane kord mul häält teha....
Ma loomulikult okis- ei osanud sellist asja oodatagi...
ja nüüd loomulikult anub ta mitmendat päeva, et andestagu ma talle jne.
Mida teha- kas andestada ja uskuda, et see tõesti ei kordu? Aga kui järgmine kord ei jää ma ellu, mis siis? Inimene ei olenii tugev ju kui pelat paistab... Mul ka 8 aastane poeg, ei tahaks et ta üksi jääks...
Kui andestada, kas tundub normaalne, kui ma nõuan lepituseks tema kulul enesekaitse kursused?
Mida teha? Oleme tegelt 3 aastat kooselanud ja suhteliselt rahulikult ja õnnelikult ning nüüd on mu elu peapeale pööratud....
Vabandust kui midagi selgusetuks jäi või midagi ei osanud ma välja tuua- olen siiani suht okeeritud...
Kes korra kätt on tõstnud, teeb seda ka järgmine ja järgmine ja järgmine kord ka. Tea, et 3 aastat on just paras aeg, et esimene selline pauk juhtuks. Iga füüsilise vägivalla all kannatanud naine võib väita, et kõige kindlam viis aastate pikkusest peksmisest pääsemiseks oleks olnud KOHE peale esimest peksu minema minna!!!
Tee seda ka sina!!!
keeruline olukord. Joomine iseenesest on juba hull minuarvates; kes pole hoopi saanud, sel on kerge öelda, et jaluta minema... minu mees on edukas, uhke, võimekas juht nagu minagi, meil on see ilmselt võimumäng.. kuid ta on mind mitmel korral randmetest haaranud ja raputanud; kuid praeguseni ei saa ühele käele toetuda - aga see selleks; praegu pole enam seda mõnda aega juhtunud, kuid ma tean, et hoolimata tema lubadustest ta võib seda uuesti teha; ei ole usaldust selles suhtes. Aga pärast raputamist on siiski see jutt, et ta ei saanud aru, et see mulle haiget teeb jne.. aga ma ei kujuta ette, et ma lausa vastu vahtimist saaksin... ja mingit ähvardust. Ilmselt pead ise enda sisse vaatama...kas me talume veel seda; ma isiklikult ei usu, et ta sind just maha lööks, kuid politsei kutsumist tasub mainida. Ja kui lööb siis ka politsei kutsuda. Kasvõi juba selleks, et ta tunneks alandust ja häbi, kui ta peab oma tegude üle aru andma. Ja teadku, mis teda ootab, kui käe külge paneb. Aga ilmselt on see nii, et kui mees tunneb naise ükskõiksust või uhkust, siis see kuidagi alandab tema eneseväärikust mingil hetkel; see, et ta polegi maailma oluliseim asi, see vihastab neid hirmasti. Aga keegi teine peale sinu ei saa otsustada; tasub kaaluda pereterapeuti, kuid ka see on kasutu, kui mõlemad pooled väga väga ei soovi probleemist aru saada ja sellest vabaneda.
Vägivalla kasutamine on märk, et oma tunnetega on inimesel raske toime tulla. Ta võib lubadusi andes ise uskuda, et tõesti sellist asja enam ei juhtu, kuid paraku on emotsioone raske kontrollida ja olukord võib korduda. Pettunud on nii lubaduse saaja kui ka andja.
Teie kirjast saan aru, et Te ei ole kindel, kas jääda kokku või minna lahku. Küll aga olete aru saanud, et sarnaselt edasi ei saa minna. Sellisel juhul võiks abi olla pereteraapiast, kuid nagu eelpool kirjutajagi mainis, peavad selleks mõlemad motiveeritud olema. Kui mees mõistab, et Teile on oluline suhe korda saada, kuid selleks tuleb teha tööd ja ka paluda pereterapeudi abi, siis ehk tuleb temagi teiega kaasa.
Oluline on mehele ennast selgelt kehtestada ja öelda, millised on Teie vajadused ja soovid. Näiteks "Mina ei näe võimalust sama moodi jätkata. Ma näen, et meil on probleem ja selle lahendamisega me oma jõududega hakkama ei saa. Mul oleks väga hea meel, kui sa tuleksid minuga koos pereterapeudi juurde".
Kes korra käe tõstnud teeb seda ka edaspidi,endal kogemus olemas...Võtsin lapse ja kolisn teise Eesti otsa.Ei ole kuulnud,et ükski mees kes korra käe tõstnud seda edaspidi ei teeks,kahjuks see kordub...Minu jaoks on need põlastusväärsed mehed...laps ja näeb ka ja mis eeskuju see temale oleks?Sulle aga Tiina jõudu ja õige otsuse tegemist.
Ei taha seda enam meenutada aga ka mina olen elanud koos peksjaga. Esimesed korrad andsin andeks ...isgi terapeudi juures käisime. See muutis olukorda ainult ajutiselt - mõne aja pärast peksis vihahoos jälle.
Tänu sõpradede ja lähedastele sugulastele sain tema juurest ära kolida (laps oli ka pisike). Veel peale mõneajast telefoniterrorit olen lõpuks temast pääsenud.
Ma tean, et ära kolida, lahku minna on tihti keeruline ja võid jääda raskesse olukorda. Samas jääda on hullem!!!
Mina sulle nõu ei oska anda. tean vaid enda kogemusest, et minu mees ei muutunud, ka terapeudi juures käies mitte.
Kes vihahoos endast nii välja läheb, et kallale tuleb, see jääbki alati selliseks.
Muide ka mina armastasin oma meest alguses väga väga - eks seepärast ka andestasin. Kuid iga peksuga see armastus kustus aina rohkem - kuni alles jäi vaid hirm ja vihkamine!
Soovin sulle samuti jõudu õigete otsuste tegemisel!
Ja mis see enesekaitsekursus aitaks? Et siis peksate üksteist vastamisi?
Ja kas tõesti kõlab normaalselt, et üks naine peab OMA KODUS elamiseks, OMA MEHEGA olemiseks enesekaitset õppima!!!
Kas tõesti tahaksid sellist elu?
Suurimad tänud soovituste ja vastuste eest. Kuid kas on kellelgil olnud kogemust, et kõik positiivselt laabub? Hetkel olen otsustanud anda võimaluse- endale ja mehele.. Eks näis mis saab...
Ei, siiani ei ole. olin peksukott ja psühhoterrori ohver üle 10 aasta. Sest armastasin teda, ta oli mu eluarmastus. Mul on olnud õnne jääda ellu. Aga soovitan sulle tõsiselt oma poja nimel järgmise korra järel lahkuda, et temast ei kasvaks sellist ja et tema psühholoogilist traumat ei saa. küll aeg parandab kõik haavad, ka katkise südame.
Minul samuti kogemused sellises asjas, andsin ka andeks, natuke aega oli isegi kõik ilus aga siis sain uuesti ja hullemini ja edasi läks ainult hullemaks. See oli ikka hirmus, pärast käidi ja paluti ja nuteti ja kõike mis ei lubatud. Sain õnneks tulema. Lõpuks oli ikka asi nii hull , et enam ei lubatudki parem olla ja ega palutud vabandust!
Mina pole küll kuulnud, et mõni selline suhe hästi lõppeks.
