|
nuki
Külaline
|
|
Postitatud 19.11.2007 kell 15:56
|
|
Kuidas käituda, kui mees lõpetas 8 aastat kestnud suhte, millest 4 olime abielus ja meil on ka väga oodatud ühine 3a laps, aga tahab edasi kuuluda minu ellu. Kooselu oli minu jaoks pea täiuslik, ka tema rääkis alati kui õnnelik meiega on, hoolis, tõi kingitusi, organiseeris üllatusi, käisime palju koos reisimas jne. Kuni ühe hetkeni, mil sain teada, et ta on juba pool aastat olnud suhtes teise naisega, küll mitte järjest, aga siiski petnud selles ajavahemikus mind korduvalt ning valetanud kõige kohta. Sain teada,et hoolimata sellest, et ostsime just esimese päris oma kodu, on ta juba ammu tundnud, et on meist lahku kasvanud. Hetkega on pühitud kogu mu minevik, sest ma ei tea enam, mis oli tõsi ja mis mitte, rikutud mu olevik, sest elan koos pojaga üksi uues kodus ja ta röövis kogu mu tuleviku ( planeerisime just ka teist last). Kuidas on selliseks asjaks võimeline mees,kes kogu aeg tähtsustas pere, oma naist ja last? Nüüd kus oleme juba mõned kuud lahutatud ja ta elab vahelduva eduga koos uue naisega, tahab ta kogu aeg mulle näidata kui väga tegelikult hoolib?! Käib paar korda nädalas laspega tegelemas, toob mulle alati külmkapi sööki täis, ostab riideid nii mulle kui lapsele, sünipäevaks kinkis auto,et me ei külmetaks jne. Võiks ju mõelda,et ma ei tohiks nuriseda,ta ju püüab olla hea, aga ma ei saa kuidagi lahti mõttest,et mees,kes sellisel viisil jätab oma poja ja abikaasa, ei ole midagi väärt. Mõistan,et kõik kooselud ei alga ja lõppe nagu muinasjutt, et suhetes on nii mõõnasid kui tõususid, aga olen alati ülekõige vihanud valetamist ja petmist ning ta teadis seda. Nüüd olen pea iga päev dialemma ees kas vastata ta kõnedele, lasta tal hoolida või katkestada kõik suhted. Loomulikult soosin läbikäimist pojaga, aga enam ei suuda teha nn "perepäevasid" mis on küll toredad ja meeldivad väga pojale, aga mõjuvad mulle tapvalt. Ma ei suuda minna edasi kui ta on pidevalt mu kõrval aga tema muudkui jahub kui tähtis ma talle olin ja olen. Nii raske on, kui ei suuda andestada ega ka vihata...
|
|
|
margit
Külaline
|
|
Postitatud 19.11.2007 kell 17:47
|
täitsa õudne milline olukord. Paneb mõtlema, et kuidas need tunded nii ruttu lõppevad ja kui meeletult peab olema armunud teisesse et minna niimoodi minema. Ma ei kujuta ette kuidas sa suudad. Kuidas inimesed suudavad olla nii kahepalgelikud, räägin üht ja mõtlen teist või usungi seda mida räägin aga olen nõrk ja mõjutatav ja annan järgi oma põhimõtetele.
Ise olen alustamas kooselu mehega kes mind jumaladab ja hoiab, oleme käinud pea 3 aastat ja vahel vaatan ja mõtlen, kas selline jumalik suhe võib lõppeda krahhiga. Minu mees on ka hästi perekeskne ja aus ja truu ja hoiab mind hullult aga siiski mõtlen vahest, et kas saan kunagi haiget?
Elu on elu ja nii me oma riskid võtame.
Aga sina peaksid küll eemale temast natuke hoidma ja koguma ennast. Las ta käib suhtleb pojaga aga sina jäta nad omavahele. Ma kujutan ette et ega ta uuele kaasale kerged ei ole need perepäevad.
Aga sulle jõud ja ole tugev!
|
|
|
Juuli
Külaline
|
|
Postitatud 20.11.2007 kell 11:48
|
|
Elasin mehega 12a.koos,peres on kaks last,tütar 11a. ja poeg 3a. Poeg oli 1a.kui mees jättis meid maha.Tuli välja, et ta terve elu valetas mulle,aga ei julgend tõtt rääkida.Mina olin kodus poisiga,tema leidis uue armastuse-töökaaslane,kes on üksik ja 10a.noorem. Nüüd ta elab meist 100km.kaugusel.Tema tahtis teada,kuidas meie elame,millised mured meil on.Mina ei vasta ta kõnedele,ma ei lase ta külla, ma ei luba lastega suhelda.Poisi ta näeb kord kolme kuu jooksul,tüdrukuga tihedamine,tavaliselt öues.Jah,ma teen seda meelega.Aga see inimene pani jooksu,ja uks läks kinni.Mina tunnen seda sama mis teie.Ei saa nii olla,et me ei ela koos,aga oleme sõbrad. Ma vihkan ta,kui ma näen teda siis pärast füüsiliselt paha olla.Nüüd ta tahab aidata,ta tahab teada kõik meie elust,aga nüüd ta on võõras inimene.Miks lapsed peavad aknast välja vaadata ja oodata-äkki täna isa tuleb külla. Nad ei ole mänguasjad,natukene mängin ja panen riiule peale tagasi.Lastele on selline elu valusam,kui teada et neil on ema ja oma kodu.Väga raske aeg,aga ärge suruge ennest nurka.Mõelge,mida teie tahate,armastage ise ennast ka, laps annab teile jõudu. Õnnelik on see,kes on õnnelik oma lastes.
|
|
|
tatsuk
Külaline
|
|
Postitatud 20.11.2007 kell 14:27
|
Kui tuttav ja kui valus. Minu illusoorne elu lõppes kaks kuud enne meie esiklapse sündi. Enne seda olime elanud 9 aastat koos imelist pereelu, täis armastust, hoolivust, perekesksust. ¤ aastat ka abielus juba.
Kasvatasime koos ka minu vanemaid lapsi. Ja siis raseduse lõpus käis pauk-mehel juba üle aasta teine ja see pole mitte esimene kord. Tema tahab nüüd elada oma elu, tema on palju teeselnud, tema tahab proovida, et äkki uuega saab VEEL parem olla. Sest kui ta ei proovi, ei saa ju teada.
Kogu maailm varises kokku. ma ei tahtnud enam seda last, keda just mees väga soovis. ja ma ei saanud enam midagi teha. Elasin oma valus. Sealt edasi, kui ma teadsin, muutus mees kardinaalselt. Hellast ja armastavast sai monster, kes mind alandas, põlgas ära, tõukas eemale, tegi haiget. Sünnitama läksin kui inimvare. Mees tahtis ise väga juures olla, aga peale lapse sündi ei olnud tal südamesoojust isegi kallistada mind või last. Need emotsioonid, mis segunesid lapse sünniga ja enda vaevaga olid jubedad ja ma kahetsen surmani, et lasin tal osaleda. Eks lootsin, et lapse sünd muudab teda. Loll olin. Laps on nüüd aastane. ma pole saanud ühtegi ööd magada, mehest pole olnud mingit abi, tuge, hoolimist. Olen elanud kogu aeg tema jutuga-kuni ma olen siin, on võimalus, et ma jään. Olen olnud nõrk, kaitsetu, et lõpetada see jama juba ammu. Läksin pooleaastase lapsega koos tööle. Et tunda ennast veidigi inimesena, olla kodunt eemal.
Viimasel ajal tundus, et suhted hakkasid veidigi paranema ja hakkasin juba lootma, et ehk....see suhe hääbub. Ka naisel ju on pere, rikas mees, kaks last. jah, naine küll ütles mulle, kui korra vestlesime, et tema on egoist. Kui armas inimene.
ja nüüd paar päeva tagasi, tuli välja, et naine on ostnud neile isegi korteri juba. Sel hetkel ajas minu karikas üle ääre. Tuli välja, et mehel on lihtsalt mugav minuga elada, kuni saavd oma tuvipesa renoveeritud ja sisustatud. Selle naise mehest on mul siiralt kahju. Ei tea, kui teadlik tema tegelikkusest on, või loodab samamoodi kui mina, et kõik laabub.
Viskasin mehe välja. Esimest korda üle pika aja tundsin ennast selles soovis kindlana. Ma ei jää ootama ja vaatama, kas selle käigus, kuni pesa punutakse, läheb asi hapuks või ei. Kuigi mees aina toonitas, et ikkagi on võimalus, et midagi tuksi läheb ja ta jääb. Kevadel korra neil üks korteritehing ebaõnnestus.
Nüüd, kaks päeva peale krahhi, otsib ta minuga aina kontakti, tahab suhelda, tahab aidata.... Siiani ei sobinud tal ei lapsega suhelda, ei mind toetada, armastada ja hoida. Kuidas siis nüüd, päevapealt, inimese suhtumine muutub? ja samal õhtul sain talt oma formaalsets küsimuste kirjale vastuse, kus ta mainis ära, et õnnelik ta praegu pole ja ei tea, kas kunagi ka saab. Mis inimesed need sellised on???? ma olen nii katki, et ei taha tema lähedust ei endale ei lapsele. Las olla nüüd oma õnnega koos. Ise ta seda on tahtnud. Ta ei mõista, miks ma ei soovi temaga üldse suhelda. Appi, mul on nii valus ja seda ta ei mõista. ma olen nii valu täis, et kardan, kust võib käriseda. ka miina olen seda meelt, et laps ei pea hakkama ootama ja pärima issi järgi, kellel saab paratamatult olema vähe aega koos lapsega aega veeta. Katsume ise hakkama saada. ja ta ei saagi aru, mida halba ta on meile teinud. See on eriti kurb.
hetkel ei suuda ma olla õnnelik isegi mitte oma lastes, aga ma loodan, et see aeg tuleb.
|
|
|
Siniste Silmadega Sireen
Külaline
|
|
Postitatud 20.11.2007 kell 22:23
|
|
Kirjutad nagu minu mehest :-/ Soovitan, oma kogemusele toetudes, jätta ära need "perepäevad", sest nii on kergem nii sul kui lapsel. Seda peret, mis kunagi oli, ju enam pole. Miks seda siis mängida. Nii on sul vähem valus ja lapski saab aru, et .. nüüd on nii. Suhtlema aga peate te nii ehk nii lapse pärast ja teegi seda, aga nagu kaks viisakat tuttavat. Sa ei saa ja ei peagi olema talle sõber, ema või õde. Mina leian, et see on ju ometi hea, et ta teie materiaalse heaolu eest hoolitseb. See tähendab, et ta hoolib oma lapsest. Sinust ka, aga see pole hetkel point. Suhtlus vii aga jah sellisele neutraalsele, tuttavate tasandile. Ei mingit juttu ei tema ega sinu tunnetest. Vaid igapäevane, lapse seotu. Usu, normaalne läbisaamine on pikas perspektiivis kordi parem kui kõik muud variandid. Jah, see on ehk valusam ja raskem alguses, aga. Ma arvan nii.
|
|
|
nuki
Külaline
|
|
Postitatud 20.11.2007 kell 23:12
|
|
Sain teada,et ma pole ainuke sellises situatsioonis, mitte et rõõmustaksin teiste ebaõnne üle vaid lihtsalt on hea tunda,et ma pole ainuke, kes on ilma igasuguste seletusteta jäetud. Eksabikaasal ma lapsega suhtlemist ei takista kuna nad on väga lähedased ja ta hoiab oma poega tõesti ning aitab mind selles osas, kuid sain kinnitust ,et praegu ei saa ta olla minu sõber. Tema ainuke roll minu elus on olla lapsele isa ja see on kõik, ei mingit rohkemat läbikäimist. See kõik rebib vanu haavu lahti, tuletab meelde aegu, kui meid peeti nn ideaalpaariks oma tutvusringkonnas. Eks siiani lasin teda nii ligidale,sest ei suutnud loobuda mingist pildist meist kui perest,temast kui imelisest abikaasast, aga tänu nendele vastustele siin, leidsin jõudu endas selgusele jõuda. aitäh!
|
|
