Kuulen külapealt pidevalt, kui must, laisk, lohakas, litsakas inimene ma olen. Meheemal oli varasemalt kombeks meil kappides sorida, ega ma tõesti mingi puhtusefriik ei ole, aga neid süüdistusi mis see inimene minu kohta igale möödakäiale heietab ka ei ole.
Nooremast peast kippus käsutama ka. Oleme läinud kunagi ka sõnelema, mispeale tuli kätega kallale ja uskuge või mitte lõi panniga pähe
See koht valutab vahel, kui on vihmane ilm, eks ma panin siis vastu ka. Kümme aastat ei ole me suhelnud ja eks igaüks on saanud asjade üle järele mõelda. Ta tahab suhelda nüüd, millegipärast on mul tunne, et kõik algab siis uuesti. Sisetunne lausa kisendab, et ma seda mingil juhul ei teeks. Mõistus ja südametunnistus, aga räägivad, et ta on vana inimene, kes teab palju aastaid tal veel jäänud on ja ta tahab suhelda.
Ma ei suuda talle andestada, ja peaksin sisuliselt ennast maha suruma. Mees aga tahab, et tuleksin kaasa, kui tal on tähtpäevad. Mis teha?
Kui Te enda jaoks need plussid ja miinused kokku võtete, peaks vastus esitatud küsimusele käes olema. Kui Te alustaksite ämmaga taas suhtlemist vaid teiste rahulolu pärast ja see tähendaks Teie jaoks 100% eneseohverdust, siis on see kasutegur küll küsitav. Kui Teid hoiab tagasi hirm, et varasem suhtlusviis võib jätkuda oleks mõistlik väljendada seda avameelselt nii oma mehele kui ämmale. Ei pea ju eeldama, et teist kahest südamesõbrannad saavad. Tegu on siiski Teie jaoks inimesega, kellega Teil oli aastaid tagasi väga emotsionaalselt raske ja pingeküllane suhe. See suhe võib saada käesolevas ajas teise tähenduse, eeldusel kui mõlemad inimesed seda soovivad.
alguses kui mina hakkasin oma ämma pojaga koos elama,tundus tema ka tore ja viisakas....kui lapse ootele jäin...kippus ta ikka õpetama ja ikka õpetama...kui juba laps käes,siis ikka õpetama..ütlesin mehele et ma ei talu seda näägutamist nagu oleksin loll ja ei tea mida lapsega teha.mees ütles selle peale et lase ühest kõrvast sisse ja teisest välja...päris kaklema me küll läinud ei ole...aga ega eimene riid ka kugel polnud....ma ei saanud öösel hästi magada ja olin päeval natuke närviline...siis aga kohe ämm kargas näkku et jah see närvilisus ja et nüüd peab minu poeg kahte last kasvatama...see oli küll tipp mis tipp.ja see ei ole veel kõik....ta tuli pärast pugema et ma seelest oma mehele ei räägiks ja et unustame selle ültse ära....aga ma olin juba sellest oma mehele rääkinud....vahest lausa tahaks et teda olemas ei oleks...praegu suhtleme ka siis kui midagi tõesti vaja on....või kui mees kodus,või kui mingi püha....nõme on head nägu teha kui sa tegelikult seda meelt ei ole........
