Olen aasta mehega koos olnud ja ühine kodu soetatud. Mõlemal on eelmistest suhetest lapsed 11 ja 8. Koos elame minu lapsega. Ise olen 32. Viimasel ajal olen paaniliselt tahtnud last saada. Olen seda ka mehega rääkinud aga tema ikka, et ootame veel. Aga ei midagi kindlat. Ta mõtleb, et esitan juba ultimaatumi aga kaua siis ootame . Mõnda aega ei ole ma seda teemat üles võtnud aga nüüd jälle kripeldab. Kardan aga jälle tema reaktsiooni, et ta ei taha ja, et muudkui ootame. Ma ei saa isegi aru millest see paanika. Võibolla, et vanuse pärast. Elu ka nagu korras praegu. Ma ei saa aru mis puudu on? Kas peaksin ennast tagasi hoidma või siiski rääkima sellel teemal mehega?
Kas enda laps tahab õde või venda?? Katsuge oma lapse kaudu mehele mõista anda , et tema tahab ka . Muidugi peate sobival hetkel sellest rääkima.Miks ta oodata tahab??
Vanuse järgi peaks Teil küll lapse saamiseks paras vanus olema.Asjad tuleb selgeks rääkida.Tema ehk ei tahagi rohkem lapsi??
Poeg tahaks küll õde või venda. Mehel ei ole minu lapsega veel nii häid suhteid. Tahab õppida minu last aktsepteerima, selle tõi ta ükskord ootamise ettekäändseks. Lapsi ta tahab küll, alguses oli rohkem seda meelt, nüüd aga kuidagi enam ei ole.
Olete segaduses ja otsite vastust, millest tuleneb tungiv soov ühise lapse saamiseks ja vajadus paaniliselt sellega kiirustada nagu kirjutate. Tegelikult on see üsna oluline, et mõtisklete selle üle, miks see Teile nii tähtis on ja kuidas see võiks mõjuda, kui mehele survet avaldada või otsustama kiirustada. Selguse saamine on vajalik, samuti koos otsustamine ja ühiselt rõõmu tundmine meie lapse üle.
Võimalik, et vanus on üks taganttõukav põhjus, kuid samas kahtlete, kas just ainus. Võib ju proovida endast selgust luua ka teistpidi, nt kujutleda, mis juhtuks Teie jaoks, kui mees ei soovikski last. Kas suudaksite seda aktsepteerida? Millise tähenduse Te sellele endas annaksite, kuidas sellest tulenevalt oma suhteid näeksite ja kuidas sellist otsust tõlgendaksite. Ehk aitab see ennast mõista, ehk on koguni midagi, mida proovite ära hoida, vältida või hoopis seeläbi tõestada?
Usun, et mehega tasub ikka rääkida. Ilmselt on seejuures küsimus mitte niivõrd kas rääkida, vaid kuidas sellest juttu teha. Oluline on valida sobiv hetk ja rääkida üks kord ja põhjalikult, mitte pidavalt ja pealiskaudselt ning mis veel hullem, etteheitva alatooniga.
Alustades sellest, et soovite teda mõista ja vajate ise selgust enda jaoks väga olulisel teemal. Julgustage meest avama end selles, millele tema vastutust otsib kui aega vajab, võimaldage tal väljendada oma kõhklusi, muresid, seda, kuidas end praegu isana tunneb, samuti oma mõtteid ja ootusi suhetes Teiega ja Teie lapsega.
Avatud vestluseks on oluline teineteist ära kuulata ilma kriitikata (aktiivne kuulamine) ning väljendada oma arusaamu ja vajadusi (mina-keeles), olla vastastikku siiras ja avatud.
Head teineteise mõistmist ja ühisele otsusele jõudmist.
Tänan! Sain oma suurest hirmust üle ja rääkisin mehega. Õiget momenti otsides olin ise juba nii närvis, et mees sai sellest aru. Ta kutsus mind enda juurde ja palus rääkida kõigest mis muret teeb. Rääkisin talle oma ootustest teada ja mida olen mõelnud. Ta oli väga mõistev ja ütles, et on minuga ühte meelt. Rääkis ka omapoolsetest mõtetest. Muretseb ta aga kõige pärast, kuidas me siis hakkama saame jne. Suur pangalaen maksta ja veel igasugu asju vaja. Ex mina muretsen ka aga vähemalt ei ole ma selles enam üksi. Juba ainuüksi selle tunde üle, et ka tema tahab olen väga õnnelik )
)