Olen lõpuks peale 10 aastat leidnud mehe kellega tahaks oma elu jagada. Kõik oleks muidu suurepärane aga mul on laps. Ja praeguseks juba 11 aastane ning siiani ilma isata kasvanud. Laps on aga mul pisut probleemne- jonnakas, ei taha midagi kellegi heaks teha, ei taha õppida ja koolis käia jne. Kõik see on muidugi millestki tingitud. Et ei ole olnud õiget perekonda ja nüüd keegi tuleb teda kasvatama. Üldse ei saagi mees ja laps eriti omavahel läbi. Mehe arust ei ole minu lapsel häid omadusi. Saatsin sellepärast lapse uuringutele, et mis tal siis viga on. Seda mis selgus, teadsin ma ka ise. Et laps vajab rohkem tähelepanu ja hoolitsust. Olengi tahtnud talle seda kõike pakkuda. Nüüd on meil ilus kodu aga ma ei ole õnnelik, sest saatsin lapse tema käitumise pärast kooli kus on õpilaskodu ja mis asub teises linnas. Ja mõnes mõttes saatsin ka sellepärast, et tülisid mehega lapse pärast vältida. Loodan, et aja möödudes saab mees temaga paremini suhtlema. Ja lapsele seal koolis meeldib. Kui ei meeldiks ei jätaks ma teda sinna. Tundub, et koolist on ka abi olnud, õppimine on korras. Seal on ka distsipliini rohkem. Mida mina talle pakkuda ei saanud kohe kooli alguses. Olin siis üksi ja tööpäevad kestsid 20ni. Koju jõudsin kell 21 ja mis õppimine siis enam on või , kui palju laps sellest kinni võtab. Nüüd on muidugi palju muutunud paremaks aga kõik on oma jälje jätnud. Mure on tegelikult selles, et kas loota seda, et mees hakkab last kunagi aktsepteerima või on seda mõtetu loota? Muidugi teeb asja raskeks ka see, et mehel endal on ka laps aga tütar ja nagu väike ingel. Elab küll emaga aga käib tihti meil. Mees võrdleb lapsi omavahel. Segane lugu. Aga kirjutan edasi, kui tekib küsimusi või kui keegi oskab nõu anda. Tänan!
See ootamine ja lootmine on muidugi raske. Arvan, et peaksid mehega asjad selgeks rääkima. Kõigest sellest mis sulle muret teeb. Kuna ma saan aru, et sa tahad oma last koju tagasi tuua aga kardad oma suhet rikkuda. Mõtle rahulikult mis sulle tähtis on. Ja ega see asjade edasi lükkamine midagi paremaks ei tee.
Laps tahab tähelepanu ja hoolivust ja sina saadad ta teise linna!!! Mehe pärast laps minema saata-jalust ära! kOHUTAV, VOT MINA EI SAA SINUSUGUSTEST ARU!!! Oma õnne nimel saadad lapse ära oma kodust!!! Ma pole kunagi aru saanud naistest kes eelistavad oma uut silmarõõmu oma lihasele lapsele. See uus mees peaks pigem proovida leppida mitte su laps, laps on ju laps.
Alatu oled, vabandad et oled 10 a meest ostinud, vabandad et laps on probleemne, asi on hoopis sinus, sina oled probleemne inimene,
Õudne lihtsat, sõnu pole.
minuarvates pole mehe armastus puhas sinu vastu, kui ta ei suuda aktsepteerida sinu last. Ta on ju tükike sinust. Sea eesmärk: ideaalne perekond. ja liigu selle poole. Saa üle oma egoismist ja mõtle, kui oled vana ja vajad hoolt ja kui sul pole mitte kedagi kõrval ja tuleb sinu laps, kes ütleb, et kui sina ei täitnud kohustust hoida ja armastada, hoolitseda minu eest, siis ei täida ka mina kohust hoolitseda sinu eest. ja su elupäevad lõpevad üksinuses ning end süüdistades. Kes annab sellele antakse, ma arvan. Mehi saab usaldada teatud piirini; oma liha ja veri ei peta. See on minu arvamus.
Kirjutate, et olete leidnud mehe, kellega soovite koos elada, kuid samas olete õnnetu, et poeg, kellega on olnud raskusi, on nüüd kodunt kaugel õppimas. Seega olete teinud koolivahetusega raske otsuse, lootes, et selles koolis laabub õppimine paremini ja ka käitumine muutub tasakaalukamaks. Kirjast selgub ka, et lisapõhjus poja kooli vahetuseks oli tülid lapse pärast mehega.
Nüüd olete otsimas vastust sellele, kas mehe suhtumine poega võiks muutuda.
Kui tegemist on rahulolematusega poisi käitumise suhtes, siis on oluline leida sobivad reageerimisviisid ja kasvatusvõtted (konkreetset tuge on lastevanematele andnud nt Gordoni Perekool, raamat Tark lapsevanem). Palju raskem on toime tulla ja muuta suhtumisi, nt kui on raske aktsepteerida teist inimest sellisena nagu ta on, leppida teisi eripäraga, isiksuse omadustega, olgu ta siis väike või suur. See on teema, mis vajab eneseanalüüsi näiteks koos psühholoogi või terapeudiga.
Kui soovite aidata kaasa suhete parandamisele oma peres, siis oleks parim pereteraapia, kus on kaasatud kogu pere.
Ja oluline on arutleda senise elukorralduse üle. Kui poeg on perest eemal, siis suhted ei saa toitu, kontaktid hõrenevad ning see soodustab eemaldumist, võõrandumist, mitte seotust ja mõistmist. Emotsionaalset lähedust ja hoolimist vajab aga igaüks, kui selleks ei ole pere, siis otsitakse seda mujalt. Kuidas saaksid mehe ja poja suhted paraneda kui nad ei suhtle? Senine lahendus on pigem nende suhtlemise vältimine.
Olete ilmselt raske dilemma ees ja selguse loomiseks on hea vaadata ka endasse mis on see mida väärtustate, mida vajate, et rahul olla ja rõõmu tunda. Usun, et on võimalusi leida selline lahendus, mis arvestaks kõikide heaolu.
Häid mõtteid ja äratundmisi.
Mary, ma räägin Sulle midagi!
Me olime õega teismelised kui ema leidis endale mehe. Ennem seda olime samuti aastaid, aastaid ilma isata kasvanud (päris isa oli surnud). Ema oli oma uuest mehest nii vaimustuses, et tegi kõik mis vähegi võimalik, et talle meeldida. Omal kummalise moel arvas ta, et saab mehe heakskiidu meid maha tehas ja halvustades. Meie tehtud töid, tegemisi enda arvele kirjutades. Meid tõrjudes ....... Elu oli tõeline põrgu! (Ei usu, et ema sellest ise arugi sai, kui halvasti see meile mõjus!)
Põgenesime kodust samal hetkel kui keskkool sai lõpetatud .... VAID PAAR PÄEVA PEALE TUNNISTUSTE KÄTTE SAAMIST!!!
NB. Kui veel kodus elasime, sünnitas ema tollele mehele ka kaks last.
Nüüd on sellest möödunud veidi üle kümne aasta. Tema mees joob (on joonud aastaid) , algsest suures armastusest pole järel midagi - vaid tülid ja õelutsemine on nende vahel. Ema muud ei tee kui kirub ja nutab ning igatseib vanu aegu tagasi kui veel kolmekesi perekond olime.
Meie aga "kodus" ei käi! Miks? Sest ei saanud me ju kohe alguses ema mehega normaalselt läbi - olime me ju vastikud, lohakad TEISE MEHE TÜTRED! Meile ei antud iialgi võimalust perekonnaks kasvada ... pigem suruti meid just mängust välja.
Arva, kas ema on õnnetu, et kunagi aastaid tagasi sellise valiku tegi? Tal pole tuge saada mitte kelleltki - tema mees ei salli teda (see on neil vastastukune), sõpru tal ei ole ja need lapsed kes tal hiljem sündisid, on liig noored veel. et ema täiskasvanuelu koormat aidata kanda.
Jah, me teame inimlikust empaatiavõimest, et ema vajab meid ja et tal on raske... ja no eks vahel HARVA saab ka seal käidud. Aga see on ka kõik. Jah, me võime ta ära kuulata, nagu me kuulame ära iga inimese kes tahab oma muret kurta ja oma halba elu kiruda. Aga ei midagi enamat!!! SEST LIHTSALT POLE SEDA TUNNET SÜDAMES, ET TAHAX KÕIGEST HINGEST LÄHEDAST TOETADA. ME LIHTSALT POLE LÄHDASED!
Ei, siin pole tegemist kättemaksu või kibestumusega - me lihtsalt pole lähedased!
Praeguseks hetkeks on ka minul lapsed ja samuti uue ringi mees, kes MUIDE samuti ei saa kuidagi suheldud minu eelmisest abielust sündinud pojaga. Kohe nagu mingi kummaline vimm on sees Aga eks me püüame. AGA ÜKS MIS KINDEL, MITTE ÜKSI MEES - ÜKSKÕIK KUI KALLIS VÕI ÜKSKÕIK KUI SUURE RAHAKOTIGA- ei ole mulle tähtsam minu enda lastest. See on teadmine ja tunne, mis istub iga TÕELISE EMA südames nii kindlalt sees, et seda ei muuda mitte miski !!!
Ma loodan südamest, et saad aru, mida ma Sulle oma looga öelda tahan!
Aitäh kõigile vastamast! Ma mõtlen sellele koguaeg, et mis oleks õige ja kas ma käitusin valesti oma lapse eemale kooli saates. Lapsega olid probleemid ka enne, kui ma selle mehega kohtusin. Tahan uskuda, et sellest koolist on siiski abi. Ma ei ole mõelnudki teda sinna jätta. Suhtleme iga päev mitu korda. Kui ta kodus käib, siis on mul muidugi väga raske teda jälle ära saata. Seekord ta oli ise ka nii kurb, et peab ära minema. Küsisin, et kas talle seal ikka meeldib. Ta vastas jaatavalt. Kui see nii ei oleks ei jätaks ma teda päevakski sinna. See kool on küll kodust kaugel aga lähedal minu kodulinnale ja seal on lapsel ka mõlemad vanaemad kelle juures ta nädalavahetustel käib, kui ta koju ei sõida.
Olen lapsega käinud psühholoogi juures juba enne seda suhet, varsti saab aasta. Lapse koolis käimise, õppimise ja varastamise pärast. Psühholoog soovitas koos mehega nõustamisele tulla. Siiani oleme alles ühe korra käinud, kuid loodan, et sellest on abi.
Mary kullake, jõudu, saan Sinust sügavalt aru! See, et kool meeldib on ülisuur väärtus!
Varsti läheb esmase armastuse uim - kindlasti saate läbi rääkida ja tulete toime, ütlen lihtsalt et peatselt muutub Sinu jaoks emotsionaalselt lihtsamaks kaaluda nt varianti, kus kolid poja koolile ligemale
Aga eks me püüame. AGA ÜKS MIS KINDEL, MITTE ÜKSI MEES - ÜKSKÕIK KUI KALLIS VÕI ÜKSKÕIK KUI SUURE RAHAKOTIGA- ei ole mulle tähtsam minu enda lastest. See on teadmine ja tunne, mis istub iga TÕELISE EMA südames nii kindlalt sees, et seda ei muuda mitte miski !!!
. Maksab 199 krooni.