Probleem seisneb mu eksmehes. Ta on 47 aastane (varsti 4 ning lahus oleme olnud juba rohkem kui 10 aastat (mina olen 44). Me leppisime kokku, et jääme siiski sõpradeks ning läksime lahku väärikalt. Aastad on läinud ja kuna mõlemal on tihti väga kiire töö ja muude asjadega, siis oleme üksteisest võõrdunud.
Mu eksmehel on üks probleem, mida ta ise probleemiks ei pea. Ta lõigub ennast noaga (käsivarsi) Minu meelest see on väga imelik. Kui me olime koos, siis ta küll midagi sellist ei teinud. Samuti ei ole ta sellist tüüpi inimene, kes teeks endale või veel vähem kellelegi teisele viga. Ta oli rõõmsameelne ja aktiivne. Väga tunnustaud tuttavate ja töökaaslaste poolt ning minu arvates ei ole see normaalne, et ta nüüd nii äkki muutus. Me pole kaua aega kokku saanud, kuid ma tahaks teda uuesti tundma õppida. Ta lihtsalt ei lase mind lähemale. Ma olen rääkinud et ta võib mind usaldada, ta ütleb et saab aru ja ta teab, et võib mind usaldada, kuid ma arvan, et ta ei mõtle seda tõsiselt. Lõikamise kohta ütleb ta nii, et see on ainult tema enda asi, mida ta endaga teeb ja mul ei ole õigust keelata, asju mida ta tahab teha. Tal on õigus, kuid see äkiline muutuson väga kahtlane. Ma olen tema pärast mures.
Kuidas jõuda lähemale tema probleemile ja anda mõista, et ta võib mind veel kõiges usaldada? Mis on võimalikud sündmused/põhjused, et ta niimoodi käitub? Palun aidake mind, ainult nii saan ma teda aidata enne kui asi lõikumisest kaugemale läheb. Öeldakse, et kõigepealt peab ise oma probleemi tunnistama, kuid ma ei saa ju teda selleks sundida. Ta on elu on niigi seoses tööga pingeline ja ma ei taha, et ta hakkab ennast süüdistama. Ta on alati selline, kes kõigepealt süüdistab seda kui loll ta on ja et ta ei saa millegagi hakkama, enne kui hakkab tõsiselt probleemi suhtuma. Tema kaitsereaktsioon on sarkasm, nii et ta võib väga terav olla. Ta ei talu kriitikat ning hakkab end kaitsma ka siis kui teda isegi milles ei süüdistata.
minul näiteks on sama probleem mis sinu eks mehel(kuigi mina olen 25aastat noorem ja naisterahvas) ja mulle ka ei meeldi kui minu kallal näägutatakse lõikumise pärast.mina lõigun ennast näiteks sellepärast,et füüsiline valu on talutavam,kui hingeline ja sellepärast teen omale tahtlikult haiget,närvilisus läheb ka nii paremini üle.lõikumised kestavad ka periooditi,kui läheb halvasti,siis ka lõigun aga kui hästi siis pole vaja.kontrolli alt ma ei välju,sest olen teadlik mis ma teen parem päev on ehk ju veel ees.nii et minu meelest pole eriti vaja muretseda,kui ta just närviline ja kontrollimatu pole.
see on uskumatu, mida siin kirjutatakse. Inimesed lõiguvad ennast - ma arvan, et see on mingi psühhiline hälve. See ei ole ju normaalne. Kas sellist asja tõesti inimesed endale teevad? See on ilmselt sama, kui liimi nuusutamine, narkootikumide tarvitamine vms. Kurb, et inimestel nii suured probleemid on, et enda kallal vandaalitsevad.
Mõnes mõttes on see parem, kui teeb seda endale, kui kellelegi teisele. Kuid kas te teate kuidas see mõjub lähedastele? Ma tahaks teda aidata. Kui see oleks hälve, siis teeks ta nii juba elu aeg, aga alles pool aastat - aasta tagasi tekkis selline kummaline komme, nii et ma arvan, et miski on juhtunud.
Paraku on enese lõikumine tõsine probleem ja ei pruugi sugugi ilma kõrvalise abita mööduda. Enamasti lõigutakse ennast, et vähendada emotsionaalset valu ja pingeid enda seest välja saada. Tegu võib olla ka depressiooniga.
Kuidas aidata? Sellise probleemi puhul tasub teha koostööd teiste pereliikmetega. Kuna Teie olete tema eks, siis võib tal Teid kuulata olla raskem ja valusam, kui teisi pereliikmeid. Näiteks õed-vennad või ka sõbrad, keda Te teate, võiksid probleemi kaasatud olla. Tasuks uurida, mida nemad probleemist arvavad ja koos arutada, kuidas asja lahendada.
Nii tõsiste probleemidega tuleks pöörduda psühhiaatri poole. Kuidas seda aga teha, kui inimene ise probleemi ei näe või ei taha näha? Tegelikult on ju pereliikmed, kes asja kõrvalt näevad, ise ka mures. Selliselt tuleks ka ennast väljendada, kui teha ettepanek arsti juurde minna. (Näiteks:"Ma olen väga mures. Ma saan aru, et see on täitsa sinu enda asi, aga see teeb ka mulle haiget, kui sa ennast lõigud. Mul oleks hea meel, kui käiksime koos arsti juures ja kuulaksime ära tema arvamuse")
Kahjuks see vist ei aitaks. Eriti kui mina temaga rääkida üritaksin. Ta on väga tundlik ja isegi sõna "ei" võtab ta kui isiklikku solvangut. Ta on meelestatud umbes nii, et mina olen tema vastu (kuigi tegelt ei ole ju) ja tahan hakata mingi kõvasid alimente talt pressima jne. Ta armastab väga meie lapsi, kuid üks neist on Austrias ja teine Soomes, mis tähendab et eriti suhelda ei saa. Loodevasti tulevad nad siis jõuludeks Eestisse ja üritavad temaga rääkida. Ta on nii kangekaelne!
ning lahus oleme olnud juba rohkem kui 10 aastat (mina olen 44). Me leppisime kokku, et jääme siiski sõpradeks ning läksime lahku väärikalt. Aastad on läinud ja kuna mõlemal on tihti väga kiire töö ja muude asjadega, siis oleme üksteisest võõrdunud.