Minu eellugu siis murele järgmine - olime oma mehega koos olnud kuus aastat ja tema soov last saada oli suurem kui minul. Lõpuks jõudsime üksmeelele, kuid kahjuks oli saatus meie suhtes otsustanud teisiti - juba last oodates kohtas ta oma "elu armastust" ning kolis tema juurde elama. Lapse ja minu suhtes on ta kogu selle aja olnud väga hooliv - toetanud rahaliselt ja käinud igal nädalal 3-4 korda lapse juures (tegeleb terve õhtu, söödab, paneb magama ja siis läheb ära) Olen lubanud tal lapsega küll oma vanemate juures käia, kuid mitte tema uue elukaaslasega koos olla. Viimasel ajal on ta aga hakanud rääkima, et 2,8 aasta vanune laps peaks ikkagi käima isa juures kodus, mitte isa tema juures...et niiviisi õhtuti teda magama jättes võib ju lapsel tekkida kujutlus, et tegelikult elab isa ka meie juures - on lihtsalt palju kodust ära (tööl, trennis, koolis). Minule loomulikult meeldib, et isa meie juures käib, saan kontrollida,mida ta lapsega teeb jne, aga mis oleks õige lapse maailmapildi jaoks? Ja mis siis saab, kui talle isa uus elukaaslane rohkem meeldima hakkab ja ta ainult seal tahabki olla?
ära lase minna lapsel isa juurde,igal juhul mitte kauaks.las laps otsustab seda ise siis kui ta on juba vanem,kelle juures talle ikkagi meeldib olla.praegu ole ikka sina talle kõige tähtsam.ja kui meest häirib et laps võib nii arvata et isa kodus elab siis las rääkigu lapsega.laps on ikkagi sellises vanuses,et jagab matsu ära mis toimub.pealegi oli mees see kes teid maha jättis nii et ärgu esitagu oma nõudmisi nii nagu talle meeldiks.kui ei meeldi tehku oma uue naisega endale laps.
Kas Sa sünnitasid selle lapse endale või mehele???
Kallid naised saage ükskord ikka aru, et lapse sünnitate eelkõige endale ja vastutate tema eest 100%. Mehed tulevad ja lähevad-laps jääb.
Valik on Sinu. Kas Sa tahad seda last endale - või isale anda.
ma olen sinu mehega ses osas nõus, et lapsel võib tõesti tekkida praegusest väärarusaam, et issi elabki teie juures. vaikselt võiks ikkagi harjutada last sellega, et see tegelikult nii pole. ei pea ju kohe nii, et ööseks ja mitmeks päevaks minema - võib ju esialgu paar tundi õhtul. saad ise ka veidi aega enda jaoks. mis sind tegelikult selle mõtte juures häirib? minu arvates on tegelikult tore, et lapse isa teie lapsega koos tahab olla. oleks rohkem selliseid mehi ja vähem rongaisasid, kes pesast pesasse hüppavad ja igale poole lapsed maha jätavad. laps on ju ikkagi teie mõlema mitte ainult sinu või lapse isa oma ja sellest tulenevalt on ka mõlemal nii kohustused kui ka õigused. rahulikku meelt, usaldust ja sõbralikku läbisaamist.
Hirm, et äkki hakkab lapsele isa juures rohkem meeldima, on väga loomulik. Olete ju Teie see, kes lapse eest enamuse ajast hoolitseb ja soov kontrollida toimuvat tuleb murest, et kõik läheks hästi. Kuid kindel on see, et Teie jääte alatiseks lapse emaks ja seda rolli ei saa keegi teine endale võtta. Tihe side lapsega on juba sünnihetkel loodud ja seda katki teha on võimatu. Pigem tuleks lapsele tema vanuse kasvades aina enam "ruumi" anda.
Siinkohal nõustun eelpool kirjutanud isaga. On tore, et lapse isa olemas on ja alustuseks võiks laps olla isa juures vaid paar tunnikest. 2,8- aastane on veel veidi liiga noor, et kohe mitmeks päevaks kodust eemale ja ema juurest ära minna. Kuid paar tundi või õhtupoolik aitaks lapse iseseisvumisele vägagi kaasa. Samuti muudaks see lapse suhte isaga veelgi tihedamaks.
Olen ise 11 aastat poega üksi kasvatanud ja oleksin ma ei tea mida andnud, et tema isa oleks lapse vastu huvi tundnud. Nii väikest kindlasti ööseks veel ei jätaks aga parem oleks, kui ta seda mõistma hakkaks, et issi eraldi elab. Kui laps vanemaks saab on see väga hea, kui tal on ikkagi mõlemad vanemad ja ta saab nendega koos olla. Mul on üks sõber kelle elu samamoodi läinud, laps oli siis 3ne. Praegu aga juba 8ne. Laps käib isa juures nädalavahetustel ja vaheaegadel. Selliseid mehi ei ole palju kes niimoodi hoolivad. Soovin edu ja mõistvat suhtumist!
