vabandust, postitasin enne tühja kirja kogematta. Tegelt mul mure järgnev. Sõbranna kutsus minda sünnipäevale. Alguses istume tüdrukute pundiga tema juures, lobiseme ja pärast lähme klubisse. Niisiis mehi kutsutud ei ole. Minu mehel sellega seoses probleem. Ta ei kannata seda, et ma klubisse lähen. Minu mitte usaldamiseks ei ole tal kindlasti põhjust. Oleme elanud koos juba 8 aastat ja meil on lapsed. Tema arvates ongi eraldi väljas käimine lubamatu ja on valmis isegi lahku minema selle pärast. Mitte et mina hull peoloom oleks, aga mind nii ahistab see, et keegi minu vabadust piirab. Või ma ei tea, kuidas teistes peredes on? Kas käite ka eraldi vahest väljas?
Tere.Eks kõigil ole õigus oma arvamusele.Minu arvates on tüdrukutega väljas käimine lõbus.Millegi pärast on minul nii,et kui oma mees kaasas,siis on olemine kuidagi tagasihoidlikum.Vahest tahaks ka naistejuttu ajada.Aga leian,et pahupool on ka asjal.Kiusatusi võib tekkida ja eks sinu mees tahab need sinu jaoks välistada.Ei tasu seda talle väga pahaks panna,sest elus juhtub kõike.Aga,et lahku minna,no ma ei tea.
minu mehele ka ei meeldi, kui mul oma käimised - küsib kohe kus, kellega jne. Peole - no siis tuleks paras solvumine tema poolt. Ilmelt tahavad nad tõesti kontrollida, kuigi ju teavad, et ei peteta. Ilmselt ka ebakindluse ilming. Või ka suhtesõltuvus, nagu uus moodne haigus väljaselgitatud on.
sama.
ikka käin
aga mehe "rahustan maha" sellega, et kusun kaasa. Tean sealjuures aga, et ta nagunii ei tule )
Ma ei te täpsel miks, aga siis ta enam selle väljamineku suhtes ei protesteeri ja küsimusi ei esita )
Mina käin nii sõbrannadega kui mehega!
Aga kas sinu mees käib ilma sinuta või kutsub igalepoole kaasa?
Arvan, et kui tema ilma sinuta väljas ei käi, siis sa arvesta sellega ja ära ka mine(kuigi see mulle arusaamatu, miks sa ei võiks minna) pererahu huvides.
..viimasele vaidlen vastu. Arvan, et kui ei lähe ja jääd mehe tujude pärast koju, muutub see sulle ahistavaks ja pikemas perspekriivis sa ei ole olukorraga rahul ja sellest siis veel uued konfliktid. Mida rohkem aga mees harjub, et sa kodus istud, seda raskem on hiljem olukorda muuta. ( Minu kogemus selline, sest algul arvasin ka, et ok, ma ei pea ju sõbrannadega väljas käima) Kõik oleneb muidugi sellest, kui oluline on sulle sõbrannadega väljas käimine.
Mina teginb selle vea, et ei käinud suhte algusest saadik kunagi üksi väljas - ikka koos mehega. Hiljem ei saanud juba laste pärast suurt kodust minema. Nüüd aga kui lapsed suuremad ja vabadust rohkem käes ning saax samuti õhtuti pubitamas käia, on probleem käes.
Kui lähen mehega, on kõik ok ... aga kui tahan üksi minna (sõbrannadega), siis on mehe pahameesl ja solvumine nii suur, et alati tuleb tüli. See on lausa niikaugele läinud, et kui vahel HARVA on vaja olnud töö pärast pikemalt ära olla (mitte kunagi öösiti), siis mees helistab jaärjepidevalt ja teeb etteheiteid, et ära olen ja et ma peaks kohe koju tulema! No, nagu ma saax keset näituse ülespanekut või messil viibimist asjad kotti lappida ja oma tööülesanded sinnapaika jätta.
Eks hiljem kui räägime ja ma talle selgitan, kui egoistlik see tema poolt on, siis lõpuks küll mõistab ja vabandab. No aga järgmisel korral kordub kõik ikkagi uuesti! Ma olen ikka väga hädas sellega. Ja nüüd olengi, hambad ristis, oma koduvälised üritused, asjaajamised proovinud viis miinimumini ... sest lihtsalt EI JAKSA TÜLITSEDA
Raske teil.Pean olema vist õnnelik,et minul mees nii ei käitu.Ta küll alati tunneb huvi kuidas mul kulgeb väljaskäimine,aga tülitsema ei hakka,üldiselt.Välja arvatud juhul,kui ma oma lubadustest kinni ei pea,seda seoses kellaaegadega.Aga lihtsalt vahest ei saa tulema,kui hoog sees.Eriti vihale ajab see,kui kasutatakse lapsi minu moosimiseks.Antakse telefonitoru lapse kätte jne.Süda tehakse härdaks.Mina ei keela temal ka sõpradega väljas viibida.Sees küll kiibitseb,aga hea see,et seda juhtub harva ja tean,et talle meeldib ikkagi rohkem meie seltsis ja tahab alati ruttu koju saada.
See, kuidas erinevates paarisuhetes on kombeks ja millised on sõnastatud ja sõnastamata reeglid-kokkulepped on väga erinev, nagu ka kirjadest võib välja lugeda, samuti arvamused ja vajadused.
Kui ühele meeldib vabadus ja sõpradega koosviibimine, siis teine võib tunda end hüljatuna ja tekib rahulolematus, kahtlused jne. Samas on kindlasti paare, kus vajadused omaette väljas käia ja aega veeta on erinevad, kuid sellest tüli ei teki. Peamine on ikka see äratundmine, et mida igaüks vajab, et end hästi tunda ning seejuures olla mõistev teise vajaduste suhtes. Kui aga on raske leppida, siis on oluline selgust saada, mis teeb partneri soovide aktsepteerimise raskeks. Nii ka antud juhul - proovige väljendada seda, mis on see, mille pärast on oluline sõbrannadega koos olla, kuidas end siis tunnete, samuti mis on see, mis köidab klubis käimises.
Samuti on oluline väljendada, kuidas end tunnete, kui mees seab piiranguid, esitab ultimaatumeid jne. (seda kõike mina-keeles; ma vajan ...., tunnen .... jne).
Teiselt poolt julgustage meest väljendama, mille poolest on talle oluline, et Te ei käiks temata väljas, kuidas end tunneb, mis teeks talle Teie omaetteolemised vastuvõetavaks (kuulake tõepoolest ära!).
Võib vaid oletada, et vahel on sügavalt juurdunud arusaamad, et nii lihtsalt ei sobi, et abielus naine ja laste ema käib klubis, kus suheldakse võõraste meestega jne. On see mehele raske taluda, eneseväärikust riivav, ebakindlust tekitav, mille pärast muretseb, mida üritab ära hoida jne.?
Harva on partneritel ühesugune seotuse ja sõltumatuse vajadus. See kas suudetakse aktsepteerida või tekib umbusaldus oleneb paljuski ka sellest, milline on vastastikune rahulolu omavahelise paarisuhtega, kuivõrd te mõlemad tunnetate, et koos on hea, olete avatud ja õnnelikud. Kas olete suhtega ise rahul ja tema ka ning omakorda, kas teie mees ikka teab ja tunneb (usub!), et Teil on temaga hea ja vastupidi.
Vastastikust mõistmist!
)