Mõtlen, ja mõtlen juba pool ööd, kus või kumb on meie suhtes teinud vea.
Tähistasime just 3a tutvust, millest kooselu juba 1,5 a ning ühine lapski 10 kuud vana. Kuid tunnen kuidas me hakkame distantseeruma. Palju on probleeme, millest oleme loobunud rääkimast, sest neile lihtsalt ei leia me lahendusi, kuna paratamatult peaks üks meist loobuma rohkem kas oma väärtushinnangutest või hingerahust. Elukaaslane on välismaalane ning eelnevast abielust on juba üks laps, ning suhtleb endiselt aktiivselt endise naise ja tema lapsega. Minu jaoks vahest isegi liiga aktiivselt, aga see on teine teema.
Viimane probleem kerkiski üles seoses jõuludega, mil ta plaanib nädalaks nende juurde sõita ning seal koos nende ja oma perekonnaga puhata ja pühad veeta.Tema vanemad pole kunagi minu suhtes olnud positiivselt meelestatud ning meie lastki veel enne kui teda polnud eostatud- keeldusid nad tunnistamast. Nüüd aga oli nende soov oma lapselapsega ikkagi kohtuda ning mees koheselt arvas, et ta läheks koos lapsega sinna ja mina jääks siis koju üksinda jõuludeks või liituks oma perekonnaga, see nagu minu vaba valik.
Kui ma aga ütlesin, et ma ei suuda seda lubada, kuna jõulud esiteks on selline aeg, mida sooviksin veeta koos oma perega (s o siis tema ja tütrega), siis on see liiga raske minu jaoks kui nad mõlemad ära reisivad, teiseks on laps veel liiga väike et ilma emata reisida, ning kolmandaks kui suudavad tema vanemad aktsepteerida oma lapselast, siis peavad nad ka suutma aktsepteerida ka oma lapselapse ema. Selle peale aga mees ägestus ning hakkas mind süüdistama, et ma üldse ei arvesta tema isa-õigustega ja vanavanematel on ka õigus oma lapselapsega kohtuda, kuna nad on ikkagi üks veri ja nimi. (kusjuures, me ei ole abielus, kuid lapsele sai isa nimi, kuna soovisin lihtsalt parimat - oleks seda teadnud, et seda santaazina kasutama hakatakse, oleks oma perekonnanimele registreerinud).
ütlesin siis, et jah, mul on hea meel kuulda, et tema vanemad on huvi üles näidanud, ning ma ei väida et nad kunagi ei kohtu omavahel, kuid siiski ei saa ma seda lubada seekord jõulude ajal, ja palun tema mõistmist ka minu olukorra suhtes, sest üks nädal on siiski 7 ööd ja 7 päeva kus ma pean lapsest lahus olema- ja see ei ole eesti teise otsa sõit vaid euroopa teise serva. ja seni kuni nemad seal ühiselt oma perekonnaga vahvalt aega veedavad, muretsen mina siin end halliks. (paremal juhul) Kompromissina pakkusin välja lahenduse, et kevadel on meil kõigil rohkem aega ning võimalusi ja kogume natuke rohkem raha, nii et me saaks kõik kolmekesi koos reisida sinna, ning kohtuksid omavahel pool-õed ning ka vanavanemad saaksid oma osa. Ja ma ei pea ilmtingitamata seal juures viibima, aga vähemalt olen telefonikõne kaugusel, ja koheselt võtta kui mingi probleem peaks tekkima, ja ka laps oleks juba tublim, kõnniks jms. ning üksiti saaksime ka natuke ühiselt puhkust. et kas selline variant talle sobiks? kuid selle peale oli mees endiselt ägestunud, et ma ei jäta talle valikut ju nagunii. ja et temale kui isale pole ma mingit sõnaõigust võimaldanud.
Nüüd istun siin ja mõtlen, kas sellised otsused peaksid olema eelkõige perekonnahuve arvesse võtmas - seega siis meie kolm eelkõige, ja alles siis vanavanemate ring siis peaks juurde tulema ka partnerlus- et ei paneks üks teist asjatult kannatama. Kas olen ma olnud ülekohtune või isekas? Või on mees korraldamas emotsionaalset santaazi?
Ausalt öeldes kumab läbi, et tegu mehega kes soojemalt maalt pärit -ja nendega on nagu on - kõige tähtsamad on vanemad .Kui algul lubavadki maad ja ilmad kokku, siis lõpuks teevad ikka nii kuis mamma käsib.Aga see ei tähenda, seda et sul õigus poleks ja et sa omi ja lapse õigusi kaitsma ei peaks - nii jonnib siiski väike poisike kes oma tahtmist ei saa-või õigemini kes on teiste poolt nurka aetud .Tal on lihtsam sind peedistada kui oma vanemaid .Ja tundub, et talle ja ta vanematele ei lähe üldse korda see ,et nii väike tita siiski ei saa aru kus ema nii kaua ära on ning miks -ja lapse huvides pole see mitte .Tema turvatunne kannatab.Kui vanavanemad tahavad näha -tulgu kohale ( kui just miskit tervislikku põhjust pole ) Seega tegelt tuleb arvestada eelkõige tema huvidega ja siis kõik ülejäänud.
Kulla inimene ,ära lase ennst jalge alla tallata.Kaitse oma last ja ära lase tal üksinda isaga välismaale minna.Kas ta Su lapsega üldse veel tagasi tuleb?? Nii väikest ei tohiks küll nii kauaks võõrasse keskkonda lubada.See on ka lapsele psühhotrauma ja Sinu kallal kasutatakse psühhoterrorit.
Võitle enda ja lapse eest kasvõi lahkuminemiseni.Mine juba nüüd nädalaks lapsega oma vanemate juurde , vaadaku mis tunne tal on üksinda olla.
Mehed tulevad ja lähevad ,lapsed jäävad.
Jõudu ja meelekindlust !!
On väga loomulik, et ema süda ei taha lasta nii väikest last endast pikaks ajaks eemale. Ja tõsi ta on, et selles vanuses lapsega tuleks ikka emal ka reis ette võtta. Kuid kuidas seda teha mehele arusaadavaks?
Teie kirjast on aru saada, et olete juba rahulikult ja selgelt oma vajadusi selgitanud. Sagli tekib aga teises inimeses vastupanu ka kõige selgema ja mittevaenuliku selgituse peale. Sellisel juhul tasuks ennast ümber häälestada aktiivsele kuulamisele (peegeldada tagasi teise tundeid ja mõtteid). Kui vestluspartner on väga emotsionaalne, siis võib see saada teineteise mõistmisel takistuseks. Aktiivne kuulamine aitab tundeid veidi "jahutada". Näiteks võiks mehele tagasi peegeldada ehk siis aktiivselt kuualata järgmist: "Sulle tundub, et ma ei arvesta sinuga ja olen ülekohtune", "Sulle tundub, et ma süüdistan sind ja ei taha sinuga arvestada", "Sulle on oluline oma vanematele meie pisitütart näidata ja sulle tundub, et ma üritan seda takistada. See pahandab sind". Aktiivse kuulamise abil annate mõista, et olete tema mõttekäiku mõistnud ja ei soovi teda rünnata. Just kuulamine mõjub rahustavalt. Seejärel, kui olukord on veidi rahunenud, on mõtet oma vajadustest uuesti rääkida. Vahel on vaja sellist kuulamist ja enesekehtestamist mitu korda läbi teha (nimetatakse käiguvahetuseks), seega peab endal olema kannatust ja mõistmist.
Päris huvitav lugeda, et koolitaja eelistab ema ja täiesti selgelt tõrjub isa. Naised
Siin pole ju mitte mingit probleemi lapsega. Kas koolitaja arvab, et lõunamaa naised ei oska 10-kuulise lapsega midagi peale hakata? Kui laps on terve, siis peab ta ka 3-4 tunnise lennusõidu ilusasti vastu ja pealegi on ka lennukis vähemalt kümmekond naist, kes mõne lapse üles kasvatanud ja tekkida võivale probleemile lahendust oskavad pakkuda (eeldusel, et mees hätta jääb).
Kogu probleem on armukadeduses ja mehe mitteusaldamises. Lapse esiletõstmine on puhas demagoogia
Palun loe läbi vähemalt ükski raamat mis käsitleb alla aastase lapse psühholoogiat!Ja palun kommenteeri siis uuesti.Kindlasti oskavad vanavanemad ja võõrad ja ka isa lapsega toime tulla -aga milleks last traumeerida emast eemaldamisega? Ja demagoogiaks suudab seda pidada vaid inime, kelle teadmised on ema-lapse suhtest väga pinnapealsed ja kesised.Hommikumaades öeldakse üldse, et laps ei tohi emast eemal olla enne 3 aastaseks saamist -st ema peab olema koguaeg vaateväljas...seega saata 10kuune imik emast eemale pikemaks ajaks ja arvata, et laps ei saa traumeeritud on ikka imelik küll.Ja armukadedus ja mitte usaldamine tekivad ikka pinnalt kus selleks põhjust on -st mitte see kes ei usalda pole asjadest valesti aru saanud -vaid ikka see kes ei arvesta teiste tunnetega ja annab nö ainult hoogu juurde -mõni ju lausa naudib seda kui partner saab haiget -näe on armukade -vaat kui tore ma olen jne.Aga ja issanda loomaaed on siiski suur ja lai ...
..ei saa minagi aru sellest et miks see mees tahab ilma lapse emata..ehk siis - ilma oma uue elukaaslaseta reisile minna. ?! kui mees on rajanud uue pere siis peaks see uus pere ja uus suhe ikkagi ju esikohal olema..eelkõige peaks see mees ju arvestama oma elukaaslase tunnetega..mina ennast küll kohe mitte sugugi hästi ei tunneks kui mees teeb selliseid plaane ja minu nendest plaanidest kõrvale jätab oleksin kohe õnnetu ja solvunud,ma arvan. võiks tekkida selline tunne et kas ma siis pole sobiv partner et mind oma vanematele tutvustada vms.
et siin koos elada kõlbab küll aga sinna viia mitte...???
sinu jutust saan ma aru et mehe vanemad pole sind omaks võtnud..njahhh..siinkohal oleks sul just vaja sellist meespoolt kes sellele vaatamata sind esikohale sätib ja just nimelt sinuga koos selle reisi ette peaks võtma et oma vanematale siis kasvõi tõestada et sina oled talle number üks. aga see on kõigest minu arvamus..
olen kuuld sellistest juhtumitest:S vahest nad ei tulegi lapsega tagasi ja hakkavad oma maalt hooldusõigust nõudma...mina ie julgeks oma last anda...võitleks nagu emalõvi....üldse ei reisiks nii väikese lapsega...se on väga bakteriaalne keskkond ju seal lenukis ja lennujaamas
oleksin kohe õnnetu ja solvunud,ma arvan. võiks tekkida selline tunne et kas ma siis pole sobiv partner et mind oma vanematele tutvustada vms.