Mina teen ja ütlen kõiki asju valesti, sest mees näitab seda nii välja! Ütlen ma kasvõi hea hääletooniga, samas ise mitte midagi halba mõeldes, isegi siis mees solvub minu öeldu peale.
Ma ei saa enam üldse oma arvamust välja öelda, sest iga asja peale ta solvub, sest tema arust ma meelega ütlen talle pahasti.
Aga ma ise ei saa sellest aru, ega mõtle nii.
Siis tülitseme, mees vaikib ja ütleb, et mina ise selles süüdi!
Mida mina tegema peaksin, kui mina ja mu öeldu talle ei sobi, siis on tal ilma minuta parem! Ma ei saa enam nii elada, et midagi ei julge öelda ja igast pisiasja võtab südamesse, millest tuleb jälle tüli.
Tema arvab, et pole kunagi süüdi! Ma räägin, et asi on temas, et ta ei oska võtta mu öeldut nii, et ma ei mõtle sellega midagi halba, kui ta selle ära õpiks, poleks solvumist ega tülitsemist!
See on see, et üks oma kivi otsas ja teine oma kivi otsas ja kaugemale ei näe
Mõlemad tuleks üht-teist muuta endas, et probleemid ei korduks-seda peate aga omavahel arutama.
Suhtlemises on alati kaks osapoolt- suhtlemise edukus sõltub mõlemast partnerist ja nende huvist. Püüdes rääkida asjadest objektiivselt, vältides hinnangulisust ja kasutades mina-vormi on loodud sobivad eeltingimused rahumeelseks vestluseks. Kui partner tajub rünnakut, alandust, ähvardusi siis see blokeerib suhtluse ja vastastikuse mõttevahetuse. Seega siis on väga otsustav, kuidas Teie poolt saadetud sõnum partnerile mõjub. Kui partner väljendab seda kuidas tema olukorda tajub, mida tunneb ja mõtleb siis kuulake teda ja püüdke mõista. Ärge hakake vaidlema tema arvamuse üle, või selgitama, et ta tajub asja valesti. Igaühel on õigus oma arvamusele Püüdke mõista tema poolt väljendatut. Kui te saate aru, et ta on Teie poolt öeldust valesti arusaanud, siis täpsustage oma sõnumit.
