Lugu selline, et olen vist armumas inimesse, kellel on miljon head omadust, kuid keda pole õnnistatud just supervälimusega. Ta pole mingi peletis, kuid minu senistest noormeestest kohe kindalsti natuke erinev. Kui oleme kahekesi või tema sõpruskonnas on kõik hästi, kuid pean häbiga tunnistama, et ma ei tiri teda oma sõprade-sugulaste seltsi just tema välimuse pärast. Ma ise ka ei tea, miks ma sellest tundest üle ei saa. Nii paha ja tema suhtes ülekohtune on nii mõelda, et ta nagu ei kõlbaks minu tuttavate sekka.
Äkki on siin inimesi, kes on läbi elanud midagi sarnast ja oskaks anda nõu, et kuidas oma mõtlemist muuta.
minu mees vastupidiselt on väga kena ja sümpaatne - lohukesed, tumedad juuksed, suured tumeseinised silmad, armsad ripsmed (välimuselt olemegi ka sarnasd), pikka kasvu, surfar ja muude spordialade harastaja (nagu ma isegi) ja peab mainima, et ma näen, kuidas naised teda jõllitavad ja mind kadedusega piidlevad - see ikka tõsiselt häirib vahel, kui mees on kena. Õnneks mu mees ise ei pea end "kenaks" ja kui talle nii ütlen, saab pahaseks, et mehed ei ole kenad, vaid mehelikud. Seega: mees ei PEA olema mingi ilueedi, sul endal kergem, kui tead, et teised naised ei armu koguaeg temasse. kui armastad teda ennast meeldivad sulle ka tema kiiksud ja tavapärasest erinev välimus. Ja see, et rahus võid temaga igalpool käia ilma suguõdede kadedate pilkudeta on suur väärtus ja vabadus.
Minu arvates, ei ole oluline, kas Sind häirib tema juures tema välimus või midagi muud. Oluline on, et on midagi, mis häirib. Veel olulisem on, et miks häirib. Tavaliselt annab see, kui midagi teise juures silma jääb ja torkima hakkama infot minu enda kohta - on see midagi, mille suhtes ise ebakindel olen; on see midagi, mis ähvardaks minu enda staatust mu sõprade silmis; on see midagi, mis tuletab mulle lapsepõlvest meelde mu kõige vastikumat vanaonu või tema kassi jne, jne.
Püüa endas kaevata, mida Su hirm või vastumeelsus teda oma ringkonda viia Sulle räägib. Usun, et siis leiad oma probleemile ka lahenduse.
Mind häirib samuti elukaaslase juures paar asja ja Abu Bachmann postitust lugedes, mõtlesin välja, miks see mind häirib. Aga mis siis edasi teha, ega see asi ära kao?
Tavaliselt iseenesest ei kao jah, sest tegu on ju ikka mingi sinu jaoks proleemse asjaga. Ja probleemid kaovad ikka ainult siis kui nendega tööd teha, isegi, kui probleem on peidus ainult sinu mõtlemises või hinges. Harva piisab ainult probleemi teadvustamisest, aga on ka neid juhtumeid. Näiteks häiris mind väga ühel koolitusel üks naisterahavs ja ma ei saanud kuidagi temaga koostööd teha. Õnneks tegime just üht harjutust, kus pidime detailselt otsima, keda keegi meile meenutab. Ja leidsin üles - too naine meenutas mulle üht tuttavat, kes oli u 10 a tagasi mu usaldust kurjasti tarvitanud. Kinnitasin siis endale, et mu koolituskaaslane on mu koolituskaaslane, ta ei ole too teine naine. Pidin seda endale paar päeva aeg-ajalt meelde tuletama, nüüd saan teda võtta tema endana ja saame rõõmsalt kos töötada. Kui teda viimane kord nägin, oli mul juba raske üles leida, mis temas mulle toda teist meenutas
Vahel aitab, kui saad asja üle mõelda - mõtled täna, homme ka natuke, ja siis järgmisel nädalal paar korda ja võibolla ühel päeval leiad selle mõtte, mis probleemi lahendab või su hing rahu annab.
Ja vahel on vaja rääkida. Rääkida kellelegi kolmandale (sõbratarile, psühholoogile, anonüümsena kuskil foorumis vmt), et too paha tunne endast välja ventileerida.
Või rääkida tolle probleemi tekitajaga ning probleem temaga lahendada. Nt mina võiks rääkida tolle naisega, kes mu usaldust kuritarvitas, öelda talle, mida tundsin, võimalik, et saaksin siis temalt infot, mis mul teda mõista ja andestada aitaks.
Häirimise põhjuseks võib olla nii palju erinevaid asju, et ühest retsepti anda ei saa. Arvan, et esimese sammuna on väga hea, et tead, miks häirib, sest nüüd enam ei pea sa võitlema tundmatu koletisega ja sobivaimat mõõka valida on juba lihtsam.
