|
Piret
Külaline
|
|
Postitatud 05.09.2007 kell 14:06
|
Tere,
Minul on selline mure, et läksime mehega täiesti tülli. Põhjus selles, et ta näeb, et mina suruvat koguaeg oma tundeid alla, et püüda teistele meele järele olla ja siis kui mingi hetk olen ennast liiga alla surunud ma plahvatan ja ütlen väga teravasti. Tema on sellest tüdinenud. Ja nüüd on võtnud omale mõtteperioodi, et mõelda, mida tema üldse elult edasi ootab.
Mehel on eelmisest abielust kaks toredat last üks poiss, kes käib juba koolis ja teine natuke noorem tüdruk, kes käib viimast aastat lasteaias. Ma saan nendega muidu päris hästi läbi aga mõnikord ajab vihale see kui pead olema kodus nagu koristaja või majahooldaja. Hommikul hommikusöögi tegemine, päeval töö, õhutl õhtusöök ja koristamine. Ja koristada tuleb igapäev, sest paistab, et lohakus on peres ikka väga kõva. aga üksi ei jõua ju kõike teha. aga keegi teine kaasa ka ei aita. Palud ilusti...ei midagi....teed natuke kurjemat häält...ikka ei midagi....keegi ei aita....tunnen koristamise ajal ennast nagu tühi koht...ja kui ma lõpuks vihastan...siis olen mina ju see paha inimene. Mees ei luba lastega vihaselt rääkida....ja nii ma püüangi igakord heaga...(seega surun ennast alla).....aga tahestahtmata läheb hääl lõpuks kurjaks, et keegi teine ka natuke liigutama hakkaks. Ma saan mehest aru, et ta ei taha lastega eriti pahandada, sest see aeg, mis nad meie juures on peaks neil olema tore, lõbus ja hea., et nad ikka ja jälle tahaksid meie juures olla.
Ma olen eluaeg linnas elanud, aga nüüd elame linna lähedal maal. Meil on väga suur aeg - peaaegu 1 ha. Seal on marjapõõsad ja õunapuud, palju muru ja kasvuhoone. Ma püüan mehele selgeks teha, et mul läheb natuke rohkem aega vaja, et selle kõige harjuda ja hakkama saada. Viimane kord ütles tal mulle, et...tänavu jäidki marjad korjamata (ta ei mõelnud seda nii, et mina oleks pidanud korjama...aga mina tundsin ennast halvasti...ma ei teagi miks....tundsin, et nagu mina oleksin pidanud need sealt ära korjama)....läksin toast välja ja podisesin oma ette, et peaksid endale naise leidma, kes neid korjab.....tema jaoks oli see lause viimane tilk karikasse....nüüd ta ongi võtnud omale mõtte perioodi, et mis edasi saab. Küsis mida mina elult ootan....ütlesin talle, et soovin ennast edasi arendada....käia kuskil koolitustel jne....varsti võiksid ka meil endil olla peale kaehe tema lapse ka meie enda lapsed. Siis avaldas ta mulle mõtted oma tuleviku suhtes.....et hakkab elama peamiselt oma lastele, nende tulevikule ja heaolule....ja ka enda arnedamisele.....uute laste suhtes ta hetkel perspektiivi ei näe....ja mis meist saab....on täiesti lahtine.
Nüüd ma olengi päev otsa nutnud...ja mõelnud, mis edasi saab.....kas mees on valmis veel proovima ja kui ei siis mis edasi saab.
Kindalsti tundub kõigile, et kuna ma olen alles nii noor ja me oleme nii vähe koos olnud, et küll ma kõigest üle saan. aga tegelikult ei saa ma siiski aru, et kuidas oma elu küll muuta. Kõik mehed kellesse ma armun jätavad mind maha. Seda kirjutades ajas mind see lause isegi korra naerma....aga tegelikult nii see elu mul on...
Kui meile antaksegi teine võimalus, et kuidas siis käituda....lastega, mehega...kuidas panna neid ennast kuulama...ja minuga rohkem arvestama....ilma, et meil peaks järjekordne tüli tulema....
|
|
|
Piret
Külaline
|
|
Postitatud 05.09.2007 kell 14:08
|
|
koos oleme olnud 1a ja 3 kuud (kõige pikem suhe, mis mul on olnud)...ise olen 24
|
|
|
Kaia
Külaline
|
|
Postitatud 05.09.2007 kell 14:21
|
|
kallis Piret. Sa oled uskumatult tubli naine. Leian siit sinuga palju ühiseid muresid. Näiteks kodu korrashoid; kui mees sind sinu põhimõtetes ei toeta ei täida sinu korraldusi ka lapsed. Kõik algab sellest, et mees hoiab eelkõige sinu poole - sina ja tema olete Pere. Siis tulevad lapsed. teie ühised ja mehe lapsed, siis juba ülejäänud sugulased, sõbrad jne. Sinu mees on minu omaga sarnane - tal on sinu suhtes kindlustunne - sa ei lahku tema juurest ja see on teda uinutanud. ta võib tunda, et võib ükskõik kuidas käituda-sa kannatad kõik välja. Kui teil on rollijaotus, siis jaga need konkreetselt ära: maja sisemus on sinu korraldada. kes mis töid teeb jne. tehnilised asjad mehe korraldada. Nt olen ma püüdnud juurutada konkreetseid ülesandeid: wc poti küürimine, nõudepesumasina täitmine ja tühjendamine, prügiämber ja tolmuimemine (ja mina pesen) põrandalt. Samuti aitab pesusi kokku panna jne. Ja tegu oli samuti väga raske, egoistliku iseloomuga mehega. Ja ma olen märganud, et kui ma lähen kogemata eriti allaheitlikuks, pehmeks, leebeks, õrnaks, siis see justkui ärritab teda alateadlikult. Kui olen edukas ärinaine seltskonnas ja pean kõnesid või käin seminaridel - siis ta lausa jumaldab mind. Seega: kui sa arvad endast hästi, oled pea püsti ja teed asju süsteemselt ja nõuad seda ka teistelt, siis hakkab ka tema sind niimoodi hindama. Jalamatti, vabanda, aga see paneb mõtlema, ei austa keegi. madalast aiast astub igaüks üle, kõrgest aga mitte. Need on mu kalli vanaema sõnad. Minge temaga kuhugi ilusasse restorani (lucca, paat vms) ja räägi oma tunnetest ja küsi tema omade kohta. Enne meenuta eriti romantilisi hetki. Ehk mõtleb oma sõnade üle järgi. Soovin sulle edu ja jaksu. Kui armastad, siis andestad. Aga ära kaota iseend teiste tõttu.
|
|
|
Mina
Külaline
|
|
Postitatud 05.09.2007 kell 14:25
|
Sa oled ju veel noor naine, milleks oled mehe kõrval kellel lapsed ja kellega sa läbi ei saa?
Hakka oma elu elama, leia endale armastav mees ja saa ise lapsed-usus, sul siis poole kergem elu ja pole sellist südamemuret mis praegu.
|
|
|
Kaia
Külaline
|
|
Postitatud 05.09.2007 kell 14:35
|
|
Mina arvan, et kõige lihtsam on käega lüüa, puruks rebida, selja taga uks kinni prõmmida. Olulisem on aga vaadata südamesse - mina olin 28, kui alles suutsin armuda esimest korda. ja väga tõsiselt. Hullumeelselt. Ja karmist naisülemusest sai üleöö empaatiavõimeline inimlik mõistev inimene. Mu mehel on lausa 3! last. ja see on raske muidugi. Aga armastus on nii suur, et kui oled briljandi leidnud südames, pole mõtet seda mutta visata enne, kui on tõesti selge, et mehel armastust sinu jaoks ei ole. Kellega koos veel vananeda - lapsed lahkuvad kodus ja igapäevastest eludest, kui mitte elu armastusega. Andev, tingimusteta armastus on meie naiste pärusmaa ja oluline on, et seda kõike korraga välja ei näitaks, sest see võib lämmatada. Lapsed on ikkagi kõrvalfaktor, lasteta matsiga pole ka midagi peale hakata. Oluline ikka mees ja inimene ise - kas armastab ja tahab elulõpuni sinuga koos olla
|
|
|
Piret
Külaline
|
|
Postitatud 05.09.2007 kell 14:39
|
|
Jah..noor olen tõesti...aga usu või mitee...ta on esimene mees, kelle kõrval ma olen tegelikult õnnelik olnud ja kes on minuga arvestanud.. ainus mille pärast me hetkel tülitsenud oleme on see, kuidas lapsi kuulama panna ja kuidas maal elamisega harjuda. Ka minul on tema kõrval tegelikult kindlus tunne olnud...kuini viimase nädalani....Alles üle eelmine nädalavahetus ütles ta mulle kuidas talle meeldib minuga koos olla ja, et tal on hea....aga kuna mina vahepeal vihastan...ja võin öelda vägra teravalt, siis on ta hakanud mõtlema, et kas meie suhe on õige...kas ma mõlemad oleme selles kindlad jne....ma ütlen küll talle seda, et mina olen kindel...aga tema väidab, et ma räägin ühte aga välja näitan ikka teistmoodi....et ma käitun nii nagu mul oleks paha olla....ja ma pean pidevalt ennast ja enda soove alla suruma. aga tegelikult ma ei suru neid ju nii alla....ma lihtsalt mõtlen liiga palju selle üle, et kas ikka öelda alati mida ma mõtlen...ma ei taha kedagi ärritada....see ongi minu suurim viga, et ma tahan koguaeg pakkuda teistele seda, et neil oleks hea olla....., et peres valitseks rahu jne...ma tahan puhast ja turvalist kodu kus ei ole tülisid, alati on õigeks ajaks söök laual....toad korras, aed korras....ja kuigi ma ise tean, et ma üksi ei suuda seda kõike...tahan ma ikka teha nii, et saaks kõigega hakkama....ja kui ma ei saa...siis tunnen ennast süüdi ja kui keegi midagi ütleb mõne asja kohta...siis lõpuks vihastan...
|
|
|
Piret
Külaline
|
|
Postitatud 05.09.2007 kell 14:44
|
|
Jah..noor olen tõesti...aga usu või mitee...ta on esimene mees, kelle kõrval ma olen tegelikult õnnelik olnud ja kes on minuga arvestanud.. ainus mille pärast me hetkel tülitsenud oleme on see, kuidas lapsi kuulama panna ja kuidas maal elamisega harjuda. Ka minul on tema kõrval tegelikult kindlus tunne olnud...kuini viimase nädalani....Alles üle eelmine nädalavahetus ütles ta mulle kuidas talle meeldib minuga koos olla ja, et tal on hea....aga kuna mina vahepeal vihastan...ja võin öelda vägra teravalt, siis on ta hakanud mõtlema, et kas meie suhe on õige...kas ma mõlemad oleme selles kindlad jne....ma ütlen küll talle seda, et mina olen kindel...aga tema väidab, et ma räägin ühte aga välja näitan ikka teistmoodi....et ma käitun nii nagu mul oleks paha olla....ja ma pean pidevalt ennast ja enda soove alla suruma. aga tegelikult ma ei suru neid ju nii alla....ma lihtsalt mõtlen liiga palju selle üle, et kas ikka öelda alati mida ma mõtlen...ma ei taha kedagi ärritada....see ongi minu suurim viga, et ma tahan koguaeg pakkuda teistele seda, et neil oleks hea olla....., et peres valitseks rahu jne...ma tahan puhast ja turvalist kodu kus ei ole tülisid, alati on õigeks ajaks söök laual....toad korras, aed korras....ja kuigi ma ise tean, et ma üksi ei suuda seda kõike...tahan ma ikka teha nii, et saaks kõigega hakkama....ja kui ma ei saa...siis tunnen ennast süüdi ja kui keegi midagi ütleb mõne asja kohta...siis lõpuks vihastan...
|
|
|
Kaia
Külaline
|
|
Postitatud 05.09.2007 kell 21:04
|
|
tead me oleme sarnases olukorras, sa räägiksid nagu minu elust. . Ja kas ma panen palju mööda - sinu mees on sinust palju vanem? Meil on vanusevahe 10 aastat. Siin on oluline, et mees aktspteeriks sinu vanust, et sul on õigus eksida, vigu teha ja neist õppida. Kõige parem, nagu siinsed eksperdidki soovitavad on : rääkida, rääkida rääkida - mina tasandil oma tunnetest, soovidest. Sa ärritud, kuna kogud asju endasse. Niikui midagi häirib, siis pead kohe rääkima. Asja ära lõpetama, muidu see koguneb ja sa ei suuda ilmselt sellega hakkama saada. kui palju tema lapsed teil käivad? püüa siis sokutada kodust välja tegemisi. Ja kui õhtu, siis pane telekas jms kinni ja teata : ja nüüd koristutalgud, sest meie peres valitseb puhtus. vms
|
|
|
crissu
Külaline
|
|
Postitatud 06.09.2007 kell 12:38
|
olin ise hiljaaegu suhtes kus pidin kõik yklsi tegema, ja kui sain kurjaks selle pärast, siis mulle vaadati etteheitvalt otsa.
tegelikult olen eelmisest kuust sellest inimesest lahus...ja kuigi pol ekedagiennemniimoodi armastanud ja see asi oli mulle raske, tulin siiski esealt tulema...nyyd alles saan aru, mis moodi mind ära kasutati ja absoluutsaelt ilma mingisuguste sydamepiinadeta.
mina olen kindel, et mees hoolib sust ainult siis, kuion nõus sind su igapäevategemistes kaa aitama, ylejäänud variant on se et sina teed kõik ja tal on sinuga olla lihtsalt mugav...
mulle räägiti ka seda juttu,, kui oma exiga koos olin, mina aga ei uskunud, ei kuulanud, sest see tegi haiget--.--tegelikult ta mind ju ei armastanud! ja kui armastas, siis ainult selle pärast, et tal oli minuga mugav. loodan et sul pole sama olukord, kuid mõtle kindlasti järele, kas see vb nii olla. temaga sedaviisi kokku jäädes keelad endale tõelist õnne. peale selle, selline pidev mossitamine tkitab mehe vastu viha..hiljem juhtub sul nii nagumul..et hakkad meest lihtsalt vihkama ja armastama yhel ajal....yhesõnaga...täiesti segadusse lähed---
teine asi...kui sul on soov saada lapsi, kuid su mehel pole, siis mõtle kindlasti, kas asi onseda väärt...kas annad ära oma unistused ja soovid kelegi teise pärast...armastus on iseasi...aga armastusest vb yle ka saada ja sa leiaksid veel uue...ja kindlasti parema, kes sinu eest hoolitseb
mina leidsin...ja see inimene tõesti isegi koorib kartuleid hea meelega...ja kuigi tal kaks eelnevat abielu ja kolm last ei heiduta see mind...sest et tean...et kui meist saavad ABIkaasad..siis temast on päriselt ka ABI..
edu sulle
|
|
|
Piret
Külaline
|
|
Postitatud 06.09.2007 kell 17:44
|
Eilsest hakkasin ma temaga rohkem rääkima tööde jagamisest...enam ei pingutanud üksi, et mees ise saaks aru, et vajan abi...vaid ütlesin talle otse, et ma pean toad korda tegema...ole hea aita sina ka need või need või need asjad ära teha. Paistab, et enamustel meestel ongi see viga juures, et kui ise ei ütle neile mida tegema peab, siis ega nad nii sama ei aita...aga sellega, et lapsi asju tegema panna...läheb veel aega...sest nad on siiki liiga kaua saanud elada väga mugavalt ja see muutus võtab aega...
Mu sõbranna arvab, et mu mehel on stress, et ta nii ükskõikselt hetkel minuga käitub....mured liiga paljude asjade pärast...korteri müük jms....sest eile kui ta sai telefoni teel teada hea uudise...siis ta tuli ise minu juurde ja kallistas mind....rääkis minuga kuidas maja ümber võiks teha jne...aga samas hommikul oli ta jälle mõtetega kuskil mujal...ja minul taas tuju kurb....aga püüan ennast tugevana hoida...., et ta saaks rahus selle eluperioodi ära elada....homme tulevad lapsed meile ja ma usun, et see teeb ta meele taas rõõmsamaks...ja ehk tuleb ükskord minu hea ja armastav mees "tagasi"...eks aeg näitab....
|
|
