Oleme abielus, meil on 3 last. Mees teatas kolm nädalat tagasi, et leidis eluarmastuse ja kolis kodust välja. Suhe oli tal selleks ajaks kestnud ka ca mõni nädal. Nüüd teatas ta, et armastab mind ja tahab tagasi ning et lõpetas suhte ära. Kõik käis liiga ruttu nii tema enda kui kõigi osapoolte jaoks - ta on endiselt armunud, samas väidab, et armastab mind ja ta hing on haige. Ma tahan teda tagasi, aga ma ei tea, kuidas käituda. Loogiline mõtlemine ütleb, et mees peaks paar nädalat üksi elama ja oma tunnetes selgusele jõudma, mitte kohe koju tagasi tulema. Samas ei ole ta võimeline üksi elama, nagu ta ütles. Mis seega tähendab, et kui ma ta konspiratiivkorterisse tagasi saadaks, lõpetaks ta kõigi eelduste kohaselt uuesti selle teise naise juures, kuigi ta väitis, et tal enam sinna tagasiteed ei ole, et ta ei taha talle enam rohkem haiget teha. Ja ma ei taha seda riski võtta. Ma olen mõistnud, et oleme eelnevas kooselus mõlemad vigu teinud ja olen jõudnud arusaamisele, et tahan uuesti koos proovida. Aga kas me saame selles punktis koos edasi minna? Midagi ei ole ju muutunud meie praktilises elukorralduses - suurem elukorralduse muutus tuleb alles sügisel, kui lapsed jälle asteaeda lähevad. Mida me peaks tegema? Võtma aega ja rääkima? Me oleme nagu kõik ära öelnud. Hetkel tundub mulle, et ta ei hooma, et ka minuga koos edasi minnes ei saa jätkata seal, kus pooleli jäi, vaid me peame koos ja KOHE hakkama pingutama, et asjast üle saada ja teineteist uuesti leida.
Mäletan ühelt konverentsilt kuuldud kogemustega pereterapeudi võrdlust:
Paarisuhe on nagu laps. Vanemad hoolitsevad igapäevaselt oma lapse eest. Samasugust igapäevast hoolt ja pühendumust vajab tegelikult ka paarisuhe. Kuid inimesed peale intensiivset armumisperioodi tihti jätavad suhte autopiloodi juhtida, teisisõnu jätavad selle laokile.
Nii nagu lapsed kasvavad ja muutuvad, muutub ajajooksul ka paarisuhe ja selles pole midagi halba, see on asjade loomulik kulg.
Aegajalt on lapse kasvatamise juures probleeme, samas pakub see uskumatut rõõmu ja täiuse tunnet. Nii on ka suhtega on oma mõõna ja tõusu perioodid. Kui laps määrib ennast ära mida teeb siis vanem? Ta ei viska ju last ära sellepärast et viimane on ennast ära määrinud, vaid võtab selle olukorraga midagi ette. See on ju tema laps, keda ta armastab ja kellest hoolib. Nii peaks olema ka paarisuhtes: kui on kriis, ei tasu suhet kohe kõrvale heita .
Iga paarisuhe on erakordne ja suurt lähedustunnet suudavad hinnata, väärtustada kõige paremini suhtes olijad ise. Kahtlemata sunnib käesolev vahejuhtum teid mõlemaid sügavalt järele mõtlema suhte tähenduse teie jaoks. Rääkima peaks nii, et ei jääks enda jaoks olulised asjad küsimata ja arutamata. See vahejuhtum on reaalsus seega, olukord ei ole ja ei saagi olla täpselt selline nagu oli enne. Toimunu puudutas teid mõlemat väga tugevalt. Oluline on seda, mis toimus teineteisega avameelselt jagada ja leida endas selgus edasise osas.
Kannatlikust ja tarka meelt teile mõlemale.
Mees leidis ise, et tal on vaja ikka mõelda, mis ta elult tahab. Mu oma "viga" - andsin talle liiga selgelt mõista, et olen valmis ta tagasi võtma nii ruttu. Ega midagi. Püüan võimetekohaselt oma eluga edasi minna. Eks ole näha, mis tulevik toob. Väga võimalik, et ei toogi teda tagasi. Samas on mul kuidagi kergem - kuigi vahel kurb - olla. Elus on rohkem värve. Mul on võimalus ja otsene vajadus tegeleda iseendaga, et mõista, mida ma elult tahan. Aga perest kui sellisest on ikka väga kahju. Ja lastest.
Tean, et tegin ise pea samas olukorras vea ja võtsin mehe kohe tagasi. Ta ei õppinud sellest, vaid jätkas suhet teisega. Tagantjärgi teeksin teisiti ja laseksin veidi tal omaette olla. Minu mees oli segaduses, ta ei olnud kindel oma tunnetes.
Samas olukorras olnuna soovin Sulle ainult vastupidavust, et üle elada need rasked ajad.
