Minu lugu siis selline, et olen naisega abielus üle 3 aasta (kooselu 5 aastat). Lapsi veel pole, sest mõlemal nii töö kui ülikool käsil ja töötame kõvasti helgema tuleviku nimel. Elutempo on kiire (nädala sees töö ja nädalavahetustel kool) ja ega meil pole väga üksteise jaoks aega. Pealtnäha on meil imetore abielu - kõik meie sõbrad ja lähedased ilmselt ei suudaks arvata, et miskit on mäda.
Kallistused, suudlused ja 3 maagilist sõna ei ole meile võõrad. Teineteise kaisus teleka vaatamine, õhtused jutuajamised, jne. - kõik on olemas. Ei pea ennast ka halvaks meheks, sest kodutööd meil sugu ei küsi ja igaüks teeb seda, milleks parasjagu tuju on. Seks on meil aga juba üle aasta harv nähtus (1 - 2 korda kuus). Osaliselt on see tingitud mõnest günekoloogilisest probleemist, mis naisel on olnud, kuid eks mingi osa siin ole ka rutiinil ja seiklusjanul. Seksi vastu tekib tal oluliselt suurem huvi siis, kui mõnikord kuskil võõras kohas ööbime - jällegi vihje sellele, et rutiin on süüdi. Kuna naisel autot ei ole, siis käime igal pool koos ja tal on linnas väga vähe tuttavaid, kellega väljaspool tööaega läbi käia. Eks see ole talle kindlasti rõhuv, et me pidevalt nii lähestikku oleme. Üks oluline nüanss on kindlasti ka see, et ta oli üsna noor, kui koos elama hakkasime ja kindlasti ei ole ta saanud piisavalt erinevaid mehi tunda.
Esimest korda sain teada juba 1,5 aastat tagasi, et naisel on väike afäär tekkinud. Päris algul, kui kahtlused tekkisid, püüdsin temaga sellest rääkida, kuid reaktsioon oli külm ja ta väitis, et tahab suhelda kellegagi ka väljaspool kodu. Leppisin sellega siis ja lasin neil flirtida kaasaegseid suhtlemiskanaleid pidi, sest tõesti, meil mõlemal on elu väljaspool kodu ja pereringi olematuks muutunud. Minul on selle järgi väiksem vajadus, kuna töö on ka hobi eest.
Valusamaks muutus olukord minu jaoks siis, kui mõned kuud tagasi sain tema netivestlustest teada, et tal on selle mehega ka seksuaalsuhe, mida küll kiire elutempo tõttu ta väga tihti praktiseerida ei saa, kuid paar juhust on olnud. Teada on, et neil on plaanis paari nädala pärast taas üks intiimne kohtumine korraldada "töökaaslastega väljas käimise" nime all.
Oleme ka pidanud hüpoteetilisi "mis siis kui" vestlusi petmiste teemal ja üldiselt on tulemuseks see, et "teoreetilisel" tasandil oleksime mõlemad üsna mõistvad ja suudaksime elada koos ka nö "vabas seaduslikus abielus", kuniks seiklushimu rahuldatud.
Ei tea, kas minna seda teed ja olla mõistev ning püüda olla üle oma tunnetest või on see siiski kindel märk sellest, et meie suhe püsima ei jää. Olen rahumeelne ja tasakaalukas ja ei tee otsusi rutakalt. Armastan teda väga, hoolimata tema salasuhtest, ja hetkel ei mõtle kindlasti veel lahutusele, kuid tunnen ka, et minu kirg on samuti jahtumas ja ühel hetkel elamegi koos nagu toakaaslased (mis tegelikult ei ole ka välistatud, sest ta oleks ka lihtsalt elukaaslasena imetore inimene).
Tean, et peaksin temaga sellel teemal vestlema, kuid eks mul ole ka häbi, et nüüd tema taga nuhkima olen hakanud - armukadedus ajab hulluks. Fakt on see, et enne midagi ei muutu, kui oleme vestelnud. Eelnevalt aga pean end pisut veel koguma ja loodan siit arvamusi/nõuandeid saada.
Väga tubli mees oled, et sa ei võta asja nii, et las olla teistega siis saan mina ka olla!
Aga jah, väga raske ja valus teema on see, ega muud polegi teha kui peate omavahel rääkima! Nagu aru saan, siis ega naine taha sinuga seda eriti arutada, aga sa püüa jääda rahulikuks ja mitte süüdistam hakata... millalgi ta ikka peab rääkima hakkama
Kui räägid, et teil on muidu kõik korras, kallistused, suudlused jne siis poleks nagu põhjust petma hakata, äkki tõesti asi tema noores eas, tunneb, et pole sarvi maha jooksnud, tahab näha, millised teised mehed on, kuidas nendega on...
See pole muidugi vabandus, sest enne kui abielluda ja pere luua, peaks ikka kindel olema ja oma jooksmised ära jooksma
Sulle niipalju, et pea vastu, ürita naisega vestelda ja leida lahendus, edu
Abieluvälistesse suhetesse suhtumine on osalt suuresti kultuurikontekstist sõltuv. Mõnes kultuuriruumis pälvib see halvakspanu, äärmuslikult surmanuhtluse; teises kultuuris võib see olla jälle aktsepteeritud laiema avalikkuse poolt juhul kui see on paari omavaheline kokkulepe. Traditsiooniline Eesti kultuuriruum on viimase aastasaja jooksul käsitlenud abieluväliseid suhteid kui amoraalset tegevust ja kui pettust (nii nagu ka Teie oma kirja pealkirjastasite kui naine petab..). Taasiseseisvunud Eestis on moraalitunnetus teataval määral muutunud ja praegusel ajal võib öelda et selles küsimuses ei anna ühiskond selget vastust ja hinnangut.
Sellises situatsioonis käitumine on jäetud suuresti paari enda otsustada. Kooseluvorme on erinevaid, nii nagu on ka erinevaid inimesi. Kõik oleneb ju inimeste väärtustest, vajadustest ja ootustest. Piiride seadmine, kus kohast läheb selle paari jaoks piir- mis on lubatud ja mis mitte - on paari enda teha. On paare kelle jaoks üksikud abieluvälised seksuaalsuhted on aktsepteeritud, kuid vaimne pühendumus aktsepteeritud pole; on paare kelle jaoks on abieluvälised suhted selgelt ja üheselt pettus jne.
Sellises olukorras on väga oluline mõelda enda jaoks selgeks millised on minu ootused sellele suhtele? Mida see suhe minu jaoks tähendab? Oluline on arutada partneriga samuti, millised on tema ootused, vajadused, perspektiiv?
Kui nüüd selle laia jutuga konkreetsemaks minna, siis pole siin väljast poolt oodata õiget ega valet vastust kas lahutada või kokku jääda. See õige vastus võiks kujuneda paarisuhtes olevate inimeste individuaalsete vajaduste, ootuste väljendamise teel. Pidades sealjuures silmas et selles koosluses osalejad ei peaks taluma põhjendamatut kurbust, frustratsiooni, loobumist oma väärtustest, vajadustest, tehes ohverdusi vms.
Frustratsioon hakkab närima ja hävitab suhte varem või hiljem. Kogunenud rahulolematus leiab kas mingi teise väljundi või lahvatab tulvaveena. Seega hoiduge liigsest ratsionaliseerimisest ja oma vajaduste allasurumisest. Sõnastage selles paarisuhtes kõigepealt endale oma vajadused ja küsige avameelselt oma partnerilt tema vajadusi.
Soovitus oleks siis seega - nii nagu Te ka ise ütlesite ja eelpool kirjutaja soovitas rääkige omavahel. Olles samal ajal aus enda ja ka teise suhtes.
Võib-olla ajendatuna sellest, et sain oma muret siin jagada, õnnestus eile abikaasaga mõned hilised õhtutunnid veeta justnimelt antud teemal vesteldes. Küll aga ei esinenud ma otseste süüdistustega vaid pigem kompisin maad ja tahtsin teada, kas peaksin meie suhte pärast muretsema. Ta tunnistas, et tõesti, tal on kadunud huvi seksi vastu, kuid samas ei leia ta, et see oleks midagi ebanormaalselt, vaid pigem mõõnaperiood. Sai räägitud ka hüpoteetiliselt petmisest ja sellega kaasnevast. Ta ütles otse, et kui mul on tõesti puhtfüüsiline probleem sellega, siis tema ei pane kätt ette, kui ma väljast poolt otsima lähen - mis muidugi käib minu põhimõtete vastu.
Oleme üpris erinevad inimesed - mina selline rahulik, kaalutlev ja kinnisem, tema aga ambitsioonikas, konkreetne ja emotsionaalne. Samas on meie vahel väga tugev side just tänu nendele erinevustele - kui tema on kergesti plahvatav, siis mina ei võimenda seda ning kui mina liiga palju kaalutlen, siis on tema see, kes mind tagant lükkab.
Igatahes, tema ei leia, et meil mingi probleem oleks ja armukeste pidamise kohta ütles, et tema poolt on mõistetav, kui armuke on vaid vahelduse toomiseks seksuaalellu ja seni, kuni säilib meie vaheline austus ja armastus ning tundeid armukeste vastu ei teki, peaks nagu kõik toimima. Mina selgitasin, et ootan vaid temalt just sedasama - et ta austaks mind ja meie kodu ning et ma tajuks, et ta armastab mind ja ei kedagi teist. See, mis puudutab füüsilist poolt, on ka minu jaoks vähemoluline.
Vestluse tulemusena andsime lubaduse, et kui üks või teine leiab, et suhe on lootusetu, siis ei lase asjal grillida vaid ütleb kohe välja ja lõpetame suhte enne, kui elu möödas. Sain jõudu, et püüda olla üle tema salasuhtest ja teadmisest, et kui tal peaks kellegi teise vastu tunded tekkima, siis ta ei ole tüüp, kes "armastab kahte meest", vaid lõpetab selle suhte, mis talle ei istu. Täna hommikul ärgates olime mõlemad heatujulised ja kõik tundus endine ehk siis imetore. Ilmselt on praegu minu ainukeseks mureks see, kui kaua ilma seksita olla suudan - eks ka see ole peas kinni ja tuleb endale ehk uusi väljundeid leida.
Siis on hästi
Aga sellest ma ei saa aru, kuidas saab lubada teisel seda asja väljaspoolt kodu otsima minna, aga ju siis inimesed on ikka nii erinevad ja näevad asju erinevalt
Mina seda ise teha ei suudaks ega laseks ka partneril teha-minu põhimõtete vasta!
A ilma seksita raske ole jah, just kui sa pole kaua vahekorra solnud, aga loodan, et saad ikka ise hakkama
Ma kardan, et sa oled oma "tulise" naise jaoks liiga turvaline ja rahulik. Ta huvi sinu vastu oleks märgatavalt suurem, kui sa end rohkem kehtestaksid.. äkki? Ning kasuks tuleks ka isikliku suhtlusringi laiendamine väljaspool kodu.
Sest inimesed on erinevad ja regulaarse abieluvälise armusuhte tulemus võib olla ka armumine ja seda Sa ju ei soovi.
Tänud kõigile nõuannete ja arvamuste eest. Tean, et see minu rahulikkus on veidi halb - oleme naisega ka sellel teemal vestelnud. Ta leiab, et see tasakaalustab teda ja talle see meeldib, kuid ta muretseb rohkem minu pärast, et kas ma olen õnnelik, kui tema üldjuhul oma tahtmise saab. Tegelikult on nii, et meie suhe on ikkagi üsna noor veel ja võrreldes algusaastatega, olen ma siiski hakanud oma arvamust avaldama ja räägin, kui mulle miski ei meeldi. Olen ehk liiga leplik - nõus, aga samas ei soovi ma ka õnnetu olla. Praegu ei ole ma mitte niivõrd õnnetu, kuivõrd segaduses. Olen harjunud, et tulevik on selge, kuid praegu see seda pole.
Väljaspool kodu on mul suhtlusring täiesti olemas ja püüan ka seal viibida, kui elutempo võimaldab - selles mõttes ma ikka päris sotsiopaat ka pole Eks ole mullegi viimasel ajal pähe karanud mõte, et kui ikka võimalus tekiks, siis oleks kindlasti avatum seiklustele, kui varem. Kui naisel on see õigus, on ka mul.
Kulla eMM26.
Mis jutt see on ,et ei saa naiselt seksi.Oled enda jutu järgi rahulik ja mõistev.Kas küsid ka iga päev naiselt ,kas täna seksi saab ja ongi kogu moos.Loomulikult ei saa niimoodi.Naine tuleb ikka niikaugele viia . Te peaksite koos seksoloogi poole pöörduma- kindlasti saate abi.
