Kuidas panna meest mõistma, et ainult tema ega tema tujude ümber ei keerle maailm, et naist ei tasuks iseenesest mõistetavana võtta?
Kolida minema mõneks ajaks, et ta saaks aru, kui veel nii käitub, siis ma lähen ja jään! Või olla samamoodi tujutseja ja mõelda, et olen kange ja mul savi nagu tema?
Teised annavad mulle nõu, et ma üritaksin teda kõigepealt lihtsalt oma käitumise muutmisega parandada - ehk siis mina käituksin nii, et tal ei oleks võimalust viriseda ja vinguda. Kui vinguma hakkab, tuleb sellest tüli ja ta ei saavuta soovitud eesmärki.
Ma olen üritanud-olen kohe öelnud, et lõpeta see pirtsutamine ja sellele järgnev vaikimine, et sa tead, kuhu see viib!
Aga mina ei saa ju teda muuta ega sinna parata, sest vaatamata minu sõnadele, teeb ta seda ikka kui teha tahab!
Mina enam ei oska teda kuidagi aidata ega midagi teha
Teie kirjast loeb välja, et mehe käitumine on Teile vastuvõetamatu. Selles kirjas on tunda väga tugevaid emotsioone. Kuid selgusetuks jääb, mis Teid selles suhtes täpsemalt häirib. Teie poolt toodud käitumiste kirjeldused on väga üldsõnalised, mistõttu on raske on olukorda kõrvalt analüüsida.
Mind häirib selles suhtes see, kui meil on tüli, erimeelsused, siis me ei saa neid lahendatud ja seda tänu mehele, sellepärast, et tema tõmbub siis endasse, vaikib, isegi siis vaikib kui mina lähen juurde, et räägime, ära vaiki-sa tead kuhu see viib!
Selline asi teeb haiget, kui teine suhtes olev osapool ei mõista, et ei tasuks vaikida, sest vaikimine ei lahenda probleeme!
Samuti teeb veel haiget see, et mina olen see kes lunib ja üritab aru pähe panna, sest tahaksin ka et tema seda teeks, siis ma tunneksin, et talle meie suhte parandamine ja meie hea läbisaamine on sama tähtis kui mulle
NB: tema vaikimine pole selline, et tund omaette ja asi korras, see kestab tavaliselt kaks nädalat ja võiks isegi rohkem kesta kui mina "susima" ei läheks
Põhjuseid, miks partner ei soovi tõstatatud probleeme arutada võib olla palju. Mitterääkimine võib olla nii põhjus kui tagajärg.
Omavahel probleemidest mitterääkimine kahtlemata tekitab pikemas perspektiivis rahulolematust ja probleemide süvenemist.
Kahtlemata probleemide lahendamise edukus sõltub mõlemast partnerist ja nende huvist probleemiga tegeleda. Oma vastuskirjas keskendun sellele, mida Teie ise võiksite tekkinud olukorras ühe osapoolena proovida veel ette võtta.
Püüdes rääkida asjadest objektiivselt, vältides hinnangulisust ja kasutades mina-vormi on loodud sobivad eeltingimused rahumeelseks vestluseks. Kui partner tajub rünnakut, alandust, ähvardusi siis see blokeerib suhtluse ja vastastikuse mõttevahetuse. Seega siis otsustav on see, kuidas Teie poolt edastatud sõnum partnerile mõjub. Vestluses ei saa olla peamiseks vaid oma sõnumi edastamine, vaid ka partneri poolt edastatud sõnumi ja tunnete mõistmine. Konflikti keerises tihti unustatakse teise poole kuulamine ja keskendutakse intensiivselt oma sõnumi edastamisele.
Kui üks osapool loobub probleemi arutamast siis võib olla üheks põhjuseks see, et ta tunneb, et teda nagunii ei kuulata. Ei saa sundida teist inimest rääkima ähvarduste ja negatiivsete hinnangute foonil.
Väga suurt rolli probleemijagamise juures mängib just kuulaja pool. Kuulaja on see, kes oma soosiva, julgustava suhtumisega saab teha partneril eneseavamise lihtsamaks. Aktiivse kuulamise kohta saate lugeda suhtlemisoskuste õpikutest, samuti on vastav peatükk olemas T.Gordoni raamatus Tark lapsevanem.
"Ei saa sundida teist inimest rääkima ähvarduste ja negatiivsete hinnangute foonil."- Jah, ma tean seda. Eks tüli alguses saab halval toonil vesteldud, emotsioonid need
Aga ma ei mõista, et kui ma ei sunni meest rääkima, annan talle rahunemis -ja mõtlemisaega, et isegi siis tal ei teki vajadust/soovi tulla probleemi lahendama-ja nii tekibki tagajärg!
Olen ka proovinud seda varianti, et lähenen rahuliku jutuga, julgustava suhtumisega, ütlen mõistvalt, et palun räägime oma asjad selgeks, meile ei too see vaikimine kasu, aga see ei aita, mees ikka vaikib või siis ütleb midagi sellist, mis tekitab uue probleemi! Tundub, et ta isegi ei mõtle selle üle järgi, mida ma talle ennist ütlesin, sest vastasel korral tuleks ta minuga suhtlema, arvan ma.
Ja kuna ta nii suhtub, siis see ajab mind veel rohkem endast välja ja eemaldun temast!
Selle kõige pärast mul ongi mure ja ma ei oska kuidagi käituda enam.
Kas öelda talle, et me läheks perenõustaja juurde, millele teda teades ta ei vasta muidugi(kuna ei räägi ju minuga)
Või siis öelda talle rahulikult, et ma lähen mõneks ajaks mujale elama, selle põhjuse, miks ma lähen... siis ta saab endas selgusele, kas meie suhe ongi talle tähtis-äkki see paneb talle aru pähe!?
Teie lahkumine vaevalt, et olukorda lahendab. Kui Teie partneril on mingil põhjusel raske ennast väljendada (suhtlemisoskuste puudulikus, hirm Teie reaktsiooni ees, harjumatus oma emotsioone ja mõtteid kaaslasega jagada vms) siis Teie ajutine eemalviibimine olukorda ei muuda. See ei aita tal oma mõtteid ja tundeid paremini väljendada, vaid võib isegi suurendada Teie vahel olevat barjääri.
Taandumine konfliktilahendusest võib olla märk ka ükskõiksusest.
Passiivne reaktsioonimuster võib olla mõnedel juhtudel ka oma sisult varjatult agressiivne. Sellisel juhul rõhutatult ei reageerita partnerile, ignoreerimise ja vaikiva üleoleku eesmärgiks on oma võimu positsiooni demonstreerimine.
Võimalik on ka see, et mees ise ei taju oma käitumist üldse taanduvana, nii nagu Teie, sestap ei mõista ta ka Teie rahulolematust.
Kõik need oletused on hüpoteetilised, senikaua kui pole selge mis on partneri käitumise põhjus.
Siin on aga abiks jällegi see, mida eelmises kirjas välja tõin. Uurige, küsige partnerilt kuidas tema seda olukorda tajub, mida ta tunneb, mõtleb jne. Seejuures kuulake ja püüdke mõista. Ärge hakake vaidlema tema arvamuse üle, või selgitama et ta tajub asja valesti. Püüdke aktsepteerida ja mõista tema poolt väljendatut. Igal ühel on õigus oma arvamusele.
Tihti esinev trend perekonfliktides, kus naine tõstatab konfliktteema mees lükkab selle tagasi taandudes vestlusest, on leidnud kinnitust ka teaduslikes uuringutes. On leitud, et kui mees käitub konfliktsituatsioonis taanduvalt, eemaletõmbumisega siis see ennustab naise veel vaenulikumat ja nõudlikumat käitumist. Seega siis justkui suletud ring.
Paljud konfliktolukorrad võivad muutuda paaride jaoks juba etteaimatava kuluga dialoogiks. Nii võibki juhtuda, et leitakse ennast korduvalt samamoodi ütlemas ja/või käitumas, samuti reageerib ka partner harjumuspärasel viisil ja käivitunud ongi taaskord mõlemale tuttav tülitsemismuster.
Üheks suurimaks katsumuseks pingelises situatsioonis on leida kohane viis selle järjepideva standarddialoogi lõpetamiseks. Üks võimalus on hetkeks sõnade vahetuses peatuda ja küsida endalt: mis on minu eesmärk mida ma tahan oma käitumisega saavutada? Kas ma varasemalt sedamoodi käitudes olen saavutanud soovitut kui mitte, miks ma seda uuesti kordan???
Ma lõpetuseks toon huumoriprisma alt mõned praktilised juhised-
Kuidas käituda nii, et konflikt tooks võimalikult palju kahju mõlemale partnerile:
· Keskendu ainult oma vajadustele
· Keskendu kaaslase iseloomuomadustele ja pärilikkusele
· Keskendu süüdlase väljaselgitamisele
· Ära kuula, mis partneril on öelda, proovi tema vastust ette aimata ja seda ennetada
· Meenuta konfliktsituatsioonis kõiki eelmisi partneri ebaõnnestumisi
· Ära mitte mingil juhul lepi nende asjadega mida partner või Sina ise muuta ei saa
Eeltoodud on just need suhtlemisapsud, mida konflikti lahendamise juures kiputakse tihti tegema, mis aga on selgelt destruktiivse tulemusega.
Lõpetuseks tahan öelda, et suhtlemine, sealhulgas ka probleemide lahendamine on oskus, mitte kaasasündinud omadus. Oskused (eneseavamine, kuulamine jms) on omandatavad õppimise ja praktilise harjutamise teel.
Tänan vastuse eest!
Sain sellest abi ning mõtlemisainet!
Proovisin käituda ka selle kirja põhjal. Nimelt uurisin partnerilt kuidas tema seda olukorda tajub, mida ta tunneb, mõtleb jne.
Lähenesin temale rahulikult ja ütlesin: "Ma saan aru, et sa ei taha ja sulle ei meeldi sellest rääkida, aga minul hakkab kergem kui seda teen!"
"Sa tead, et oled mulle kallis, ma ei taha riielda aga ma ei oska sind kuidagi aidata!" "Ütle palun mida sa tunned, mõtled? See võib kõlada süüdistusena, aga mulle jäänud mulje, et sul ükskõik meie suhtest?"
Mees kuulas, oli vait... ja vaikima ta jäigi
Ma ootasin, siis küsisin uuesti, et kas ta ütleb midagi selle jutu peale ning vastuseks tuli "Ei"
Ma teadsin, et ei tohi ärrituda ja püüdsin rahulik ikka olla, ning ütlesin, et ma pöördusin tema poole heaga ja et mul polnud seda kerge teha, palun öelgu, mis edasi saab!
Kuna eelmistel päevadel ma tigedushoos mainisin talle, et kui ta nii jätkab, ma lähen minema.
Ta vastaski mulle selle edasi saamise jutu peale, et mina ju teadvat, mis edasi saab! Ütlesin, et praegu pole vahet, mis ma ütlesin või mitte, et keskendume ainult ühele asjale: mida tema tunneb ja mõtleb ning tahab! Küsisin, kas see teeb talle haiget, et ma ütlesin, et lähen minema? Vastas, et ei tee, mingu ma ja et ma võingi siis tema telefoni kõnet ootama jääda..tal ükskõik jne
Ma olin väga pettunud, et ma ei suutnud teda avada ja et tema oli ikka omas "vihamullis" minuga vesteldes edasi.
Sellest jutust jäi mulle tõesti mulje, et tal ükskõik ja et ta ei taha midagi. Kui ta selline on, siis on temast väga raske aru saada, kas tõesti mõtleb ja tunneb nii, või siis mitte!
Igastahes praegu mul on tunne, et meie 3 aastat kestnud suhe on läbi ja et mul pole enam mõtet üksi edasi üritada ega endale häbi teha, ning ma peaksin ära kolima!
Olete Te oma partnerilt küsinud, kas ta on vihane Teie peale. Teie poolt kirjas toodud mehe vastus: "... Sina ju teadvat mis edasi saab...", kannab endas küll solvumise, viha vms negatiivse emotsiooni nooti. See, mida Te partneriga vesteldes tajute püüdke partnerile ka sõnastada "Sinuga rääkides on mul tunne, et Sul on ükskõik...?", "Ma olen väga kurb, et mul ei õnnestu Sinuga rääkida", "Meie vestlused on pannud mind mõtlema, kas sellel suhtel on perspektiivi".
Ärge tehke otsuseid pelgalt oma mulje põhjal, mis Teil mehe napisõnalistest vastustest tekib, vaid sõnastage mehe jutu sisu ümber. Sedaviisi saab partner Teie poolt ümbersõnastatud ("Sinu jutust ma saan siis aru, et Sa ....) mõtet kas kinnitada või ümber lükata. Tehke seda heatahtlikul, mitte süüdistaval toonil, - Teie eesmärgiks on ju teada saada, mida partner tegelikult öelda tahab.
See mis me oleme siin rääkinud on üks lõik teie omavahelisest suhtlemisest. Suhtele laiema hinnangu andmiseks võiks lähtuda tervikust - teie ühistegevused, teised suhtlemissituatsioonid, lähedus jne. Teisisõnu, mis on see ühisosa, mis teid seob. Kui mingi valdkond on konfliktne siis võib olla oht teha ennatlik emotsionaalne otsus, et kõik on valesti.
Mina nüüd jälle annan teada, kuidas on läinud see teema meil!
Kuna nägin, et rääkimisest ei tule midagi välja, siis kirjutasin talle msn-is kui tööl oli, sest eks kirjutada ikka kergem kui näost näkku rääkida.
Kirjutas mulle, et tema tahab midagi tõsist! Ma ei saanud aru, et mis? Mis meil siis praegu olnud on kui mitte midagi tõsist?
Ja et kui sa seda tahaksid, siis sa ju ei vaikiks ja üritaksid probleeme lahendada?
Selle vaikimise kohta ei tulnud ikka vastust.... kirjutas hoopis: "tahan inimest, kellel ei oleks minu suhtes usaldamatust, ja kes ei pane mule sõnu suhu ja kes ei kujutaks asju ette, mida pole olnud." Selge! Sain aru, see oli siis öeldud selle peale, mille pärast me üldse naaklema hakkasime(nimelt mina sain tema öeldust valesti aru ja tema ei öelnud ka mulle, kuidas ta tegelikult asja mõtles ja vaikis!)
Vastasingi talle et me räägime teineteisest nii mööda! Tema võttis seda sõnade suhu panemisena,aga mina ütlesin seda talle nii edasi, nagu see mulle kõlas.
Ja usaldamatust? Kirjutasin, et olen ju temas kindel, muidu ei saaksi koos olla!
Kirjutas siis veel: "Tahan inimest, kesoleks endas kindel, minus kindel, kellega saab arvestada, et ta on kindel, ja sel juhul toimib ka peremudel kiiremini ja kindlamini-teistel
sama aja jooksul juba lapsed, abielu...
See tekst tuli mulle küll üllatusena..kuidas ta saab nii mõelda! Ma olen tema kõrval olnud, pole põhjust andnud endas kahelda ja tema ütleb, et ma olen ebakindel.
Vastasin, et ma ei saa seni sellistele asjadele mõelda, kuni me ei oska oma probleeme lahendada, kuni sa ei lõpeta vaikimist, millega teed mulle haiget!
Et sina otsustad vait olla, sellega viskad mind oma elust välja, et mulle midagi ei ütle, mina pean siis mõistatama!
Kodus olles, ütlesin talle, et mina olen temas kindel, et oli tobe temalt midagi sellist üldse küsida, arvata(seda, millest see teema alguse sai) ning et kas lõpetab kohe oma vaikimise või ütleb mulle otse, et ei taha minuga koos olla! Unustasin selle teema, rohkem ma midagi ei küsinud.. hiljem kutsusin sööma, tuli, rääkis-järelikult tegi oma valiku!
Aga väike segadus valitseb ikka minu sees edasi!
Vabandust ta ei palunud, et nii ütles, samuti seda mitte, kas mõtlebki minust ikka veel nii, et ei saa minus kindel olla, samuti ma ei tea, kas tema vaikimistel on lõppu, kas järgmisel korral teeb samuti jne?
Küsida ka nagu ei taha/oska, kas on mõtet uuesti surkima hakata?
Nojah. kui ma su kirjutisi loen ei saa ma mitte midagi aru millega sa rahul pole? Tundub, et sa ei oska oma probleeme sõnastada ja seda siis adekvaatselt edastada nii, et üks lausepool teisega vastuollu ei satu. Kuule tulehark. Mõtle nüüd nats ja sõnasta oma mõte lihtsalt, selgelt, teist süüdistamata.
