Jah, eile sai minu suhe läbi. Mul on olnud mitmeid suhteliselt pikki suhteid, kuid esmakordselt oli suhte lõpetajaks teine pool. See olukord on minu jaoks väga segane ja lihtsalt nii valus, et ei tea, mida selle valuga peale hakata...
Me pole kaua koos olnud, tuttavad umbes aasta ja koos elanud kõigest mõned kuud, kuid raske on ikka, sest mina nii lootsin, et olen leidnud SELLE ÕIGE. Ja nüüd siis selgus, et tema nii ei arva. Tal väidab, et tal pole kedagi teist ja ma usun teda, sest ta ei ole kusagil üksi käinud ja ka mingeid imelikke telefonikõnesid või muud sarnast ei ole olnud, kuid ta tahab siiki vabaks saada. Meie kooselu ei kujunenud selliseks nagu ta ootas ja tahtis. Muidugi tunneb ta ennast süüdi. Ma kolisin täiesti võõrasse linna, loobusin oma endisest tööst, investeerisin kõik oma säästud meie uude elamisse, samuti aitasin lahendada tema rahalisi probleeme ja nüüd pean jälle otsat alustama...Tunnen, et minu nii vaimse kui ka füüsilise tervise jaoks oleks kõige õigem kohe minema astuda, kuid sellega kaasnevad ka teatud probleemid. Mul oleks minna ainult oma sünnilinna ema juurde, kuid mu uhkus ei luba sinna lihtsalt kaks kätt taskus sisse astuda ja nii ma otsustasingi, et elan siin edasi veel mõned kuud, panen nii palju kui võimalik palgaraha kõrvale ja siis lähen. Püüan ennast lohutada mõttega, et inimesed elavad üle ikka palju hullematki. Mul on veel piisavalt aega, et õnnelikuks saada, olen alles 27 ja mul ei ole lapsi, kelle tunnetega peaks arvestama.
Kõik nõuanded on teretulnud.
kui sa kirjutasid,
"investeerisin kõik oma säästud meie uude elamisse, samuti aitasin lahendada tema rahalisi probleeme ja nüüd pean jälle otsat alustama..."
siis loen siit välja, et teil on ju ühine elamine. siis sa ei pea ju otsast alustama kaks kätt taskus. lahendage oma rahalised probleemid, las ta maksab kasvõi sinu tulevast üürikorterit samas linnas, kus sa praegu asud vms. või maksab välja kogu sinupoolse investeeringu, mida sa selle mõne kuuga sinna elamisse ja tema probleemidesse investeerinud oled.
pea püsti!
Nüüdseks on siis asjad arenenud niimoodi, et jah, ma lasengi tal osa raha lihtsalt mulle tagasi maksta. Siia linna ma jääda ei taha, sest mul pole siin eriti tuttavaid, sõpradest rääkimata. Ta oli sellise variandiga igati nõus ja üldse on meie suhted nende paari päevaga palju paremaks läinud. Ta väga kartis, et hakkan skandaalitsema ja teda süüdistama, kuid kuna midagi sellist ei ole järgnenud, on ta tasapisi ennast avama hakanud ja me oleme paljudki asjad selgeks rääkinud.
Muidugi olen ma kurb ja tuleviku suhtes ebakindel, kuid tema peale karjumine või muu sarnane ei muuda ju ka asja paremaks. Pealegi olen ka ise suhteid lõpetanud ja tean, et ega mahajätjalgi kerge ole. Ma ju näen, et ta tõepoolest muretseb ja on õnnetu, et nii läks. Usun, et jään temaga suhtlema ka edaspidi ja tegelikult olen enda üle uhke, et peale esimesest shokist üle saamist, selle olukorraga suhteliselt hästi hakkama olen saanud! Palju jõudu ka kõigile teistele, kellel suhe lõppemas või kes juba üksi jäänud on.
Tere Daisy! Imetlen Sind! Tõesti lahkuminekud on väga valusad mõlemale osapoolele. Lein on lahkumineku loomulik osa. Väga raske on selles olukorras mitte süüdistada, mitte teha etteheiteid ei endale ega ka partnerile. See on parim lahendus, kui asjad saavad omavahel selgeks räägitud ja hinge ei jää vimma, mis takistab endal eluga edasi minemast. Sa oled leidnud enda jaoks toimivad lahendused. Päikest Sulle!
