No kuidas siis alustada...?
Mu mees joob. Joob salaja. Muretseb endale lapiku taskusse ning rüüpab selle siis kusagil salaja ära.
Mulle aga kinnitab, et on kaine ja pole tilkagi võtnud ning et ta üleüldse ei joogi ju!
Asja teeb keeruliseks aga see, et ta on alkohoolik. Kunagine padujoodik. Kuid sai tänu AA-rühmale kaineks. Koos hakkasimegi elama siis kui ta oli kaine ja asjalik. Ning seda joomise-aegset teda ma ei tundnud.
Meie kooselu jooksul aga hakkas ta uuesti jooma. Arvas, et ehk oskab nüüd - kahjuks vaid enesepettus. Kõik läks üle piiri - meeletud purjutamised, valetamised,kodust päevadeks kadumised, seadusega pahuksis olemine, casiinod jne. Elu oli tõeline põrgu. Tundsin, et mind on alatult petetud (tunnen siiani). Hakkasin ju koos elama mehega, kes näitas mulle oma pühapäeva poolt. Nüüd aga selgus, et elan koos joodiku ja valetajaga. Ootasin selleks ajaks ka meie ühist last (eelmisest kooselust olid mul endal lapsed).
Ei suutnud lõpuks sellist elu välja kannatada ja palusin tal välja kolida (pesamuna sünnini oli paar kuud). Olin oma nõudmises nii resoluutne, et tal ei jäänudki muud üle kui valida alkoholi ja pere vahel. Ta valis pere! Ja suutis päris kaua kaine olla. Elu läks jälle paremaks ja kõik oli ilus nagu ennegi. Casiinodes käimine lõppes ja valetamine samuti. Ainuke mida tagasi ei saanud, oli minu usaldus. Kui usaldust on nii rängalt petetud, siis seda tagasi võita on pea võimatu. Aga oh kui kurnav see on ...
Aga eks kõik hea peab ju lõppema. Ta hakkas uuesti jooma ... umbes pool aastat tagasi. Seekord aga salaja. Piinlikkusest ja hirmust, et mina saan teada. Paraku on ta purjus peaga väga ebameeldiv inimene - ei ta pole vägivaldne (vähemalt mitte minuga , tänaval aga küll) , aga ta on minu jaoks VASTIK. Mu ema elas kunagi koos alkohoolikuga ja ma jälestan selliseid inimesi kogu südamest. NÜÜD AGA ON MUL ENDAL SELLINE!!!
Olen ise väga aus ja kohusetundlik inimene ning hindan seda joont ka teistes. Kui me koos elama hakkasime, siis arvasin, et saan enda kõrvale teise asjaliku ja hakkaja inimese - võrdse partneri, kellega koos läbi elu minna ja oma asja ajada. Just sellise mulje ta mulle jättis ja sellega ta mind ära võlus. Olin väga armunud ... Nüüd hiljem on ta tunnistanud, et see oli vaid strateegia minu endale võitmiseks. Ilus muinasjutt olematust mehest, mida talle endale ka meeldis uskuda. Eks ta lootis, et kainena ta seda ongi.
Kooselu ilma usalduseta sööb mind seestpoolt vaikselt aga järjekindlalt. Ma ei tea mitte iialgi, millal ta on kaine ja millal mitte. Pealegi valetab ta ka muude asjade kohta kogu aeg. Kas ma saan teda usaldada?
Viimane kord läks ta lastega mänguväljakule. Mina jäin koju söögitegemist lõpetama ja pidin hiljem järgi minema. Andsin talle raha, et ta lastele midagi juua ja näkitsemist kaasa ostaks. Kui kodust helistasin, et ma nüüd tulen, oli slge pilt, et ta on võtnud. Kui kohale jõudsin, siis püüdis ta võimalikult vähe minuga rääkida, lootes, et ehk ma siis ei saa aru. Nii teeb ta alati kui on napsune - räägib minuga hästi napisõnaliselt, sest teab, et saan ju aru. Kahjuks (või õnneks) saan ma alati aru. Samuti leidsin ma tema kotist pudeli viina. Kui küsisin, et kas oled võtnud, ütles, et muidugi ei ole, kuidas ma võin nii üldse arvata. Kui ütlesin, et pole mõtet valetada, ma nägin kotis avatud viinapudelit, väitis ta ikkagi, et pole võtnud. Ta raiub kasvõi musta valgeks aga tõtt ei ütle. Lõpuks siiski tunnistas, et joob jah.
Ma vihkan kogu südamest seda, et ta valetab niimoodi. See on nii väga alandav. Samuti ei saa ma lugu pidada mehest kes joob salaja - öäkk! MU ema mees käis mööda puuriida taguseid pudelit kummutamas - ma lubasin tol ajal teismelisena, et minul ei saa IIALGI sellist meest olema.
Pealegi teevad pohmellid teda pahuraks. Ta on vihane nii iseenda kui ka kogu maailma peale. See tigedus kurnab tervet pere.
Õnneks majanduslikult saame me kenasti hakkama (praegu). Kogu pere sissetulekud (töötame mõlemad) tulevad minu kätte, sest ta ei usalda iseennast. Samas on ta nii labiilne, et ei suuda kuigi kaua ühel töökohal töötada ja muudkui vahetab neid. Sipleb iga uitmõtte suunas aga samas teoks ei tee neist ühtegi. Plaanib hiiglaslikke pilvelinnu, teoks aga ei tee neid ühtegi. Isegi mitte nii palju, et katsetada ja kasvõi läbi kukkuda, et siis midagi uut proovida. Pere asjadest osa ei võta - tunneb end nagu ikka veel külalisena meie juures. Kõik asjaajamised on minu kaelas. Mu töö on niigi vastutusrikas ja suure pere ning töö vahel end jagada on väga kurnav. Kogu see pinge ja stress jõudis lõpuks selleni, et kukkusin kodus lihtsalt kokku. Keha andis märku, et asjad on üle piiri läinud.
Ma ei tea mida teha. Kogu aeg on nagu selline tunne, et see pole päris elu, nii pole õige. Kindlustunnet pole üldse. Ma tean, et teda ma muuta ei suuda .. eks ole proovitud nii ja naa. Nüüd juba elukogenumana tean, et teisi ei saa muuta. Ja ma ei hakka iial teda enam usaldama, kuigi nii väga tahaks. Kuid kuidas ise hakkama saada? Kuidas saada hakkama peres, kus nagu oleks mees ja isa, aga samas ei ole ju ka. Kus ikkagi loodad mingites asjades teise peale, sest olemas ta ju on ja kõike üksi ei suuda, aga tihtipeale veetaks ikkagi alt ja leiad ennast lastega veelgi keerulisemast situatsioonist. oh see kõik on nii keeruline ... raske on seda niimoodi siia kirja panna, et kõigest aru saaks.
Üks vastik asi on muidigi veel - ta ise häbeneb oma joomist aga mina häbenen seda veel rohkem. Ma varjan kõigi sugulaste ja tuttavate eest seda sama kiivalt nagu ta isegi. Ei taha olla joodiku naise rollis ... jätan mulje, et mul on tubli ja asjalik mees kõrval. Tegelikkuses jätan ma ennast ilma toest, mida ma VÕIBOLLA saaksin, kui samas pääsen ka sellest halvustamisest, mille osaks ma langeksin, kuna ei osanud oma lastele isa valida.( Siin foorumiski olen näinud suhtumist, et no paras sulle , ise valisid sellise mehe, ära pirise nüüd ...)
Lõpetan siin kohal ... muidu läheb see kiri veel pikemaks. Aga igasugused kommentaarid on teretulnud.
Endale tundub aga, et valgus tunneli lõpus on muutunud veelgi ähmasemaks kui varem. Ei tea mida teha.
kas sain asjast õige pildi:
1. mees on sinu arvates salajoodik ja sul on selle kohta tõendeid
2. mees oli enne abiellumist padujoodik, kes sai tänu AA-le joomisest lahti
3. usaldasid meest, kes näitas sulle ainult oma pühapäevapoolt ja sünnitasid temaga lapse ja võtsid ta oma eelmisest kooselust pärit laste kasvatajaks
3. kooselu ajal hakkas mees uuesti jooma ja valetama
4. panid mehe fakti ette: kas pudel ja valed või pere ja mees valis pere
5. sa ei usaldanud teda sellele vaatamata, et mees lubas eluviise muuta
6. mees hakkas uuesti jooma, seekord salaja, olles ise vihane kogu maailma ja iseenda peale
7. sa ei saa lugu pidada mehest kes joob salaja: öäkk
8. sul pole mingit kindlustunnet edasise elu suhtes
9. mees oleks nagu külaline sinu pere juures, pere asjadest osa ei võta, ainult raha annab sinu kätte
10. ikka loodad sa mingites asjades mehe peale, kes nagu oleks ikka mees ja isa ja samas nagu poleks ka
11. mees häbeneb oma joomist
12. sina häbened mehe joomist veel rohkem, et pääseda tuttavate halvustamisest, et ei osanud lastele isa valida ja sildistamisest "joodiku naine"
13. mõlemad varjate seda
14. sa ei tea mida teha
vaata üle ja anna teada
Probleemi lahendamiseks on laias laastus vaid kolm võimalust, (1) muuta teist inimest, (2) muuta olukorda ja (3) muuta oma suhtumist probleemi. Kuidas me ka ei tahaks, kuid kõik lahendused mahuvad neist kolmest ühe alla. Teise inimese muutmine on kõige tulutum ja seda te möönate isegi. Ometi võib teine inimene ise muutuda, kui soovib või kui keegi teda oskuslikult suunab ja mõjutab. (2) ja (3) lahendus on kindlasti head omas kontekstis. Olukorra muutmine tähendab, et teeme midagi teisiti, kui seni ja see toob tavaliselt probleemile lahenduse. Suhtumise muutmine on hea siis, kui olukorda pole võimalik muuta või kui senine suhtumine olukorda ei paranda. Läheme nüüd konkreetse loo juurde. Kirja lõpuosa annab alust arvata, et olete kaassõltlane, st., et teie käitumine soodustab mehe alkoholsõltuvust. Just see, et teete näo, et kõik on korras ja talute tema salajoomisi, aitab tal oma eluviisi jätkata- temal ju ei ole probleemi!? Esimene asi on see, et lõpetate tema tegude varjamise. Jutt, et teie väärtus sõltub sellest, millise mehe olete endale valinud, on tegelikult väärarvamus. Miks? Sest pole olemas ideaalseid inimesi ja me kõik oleme paaris inimesega, kellel on mingi viga juures. Küsimus on vaid selles, millist viga me talume. Kui mina talun joovat meest, siis see on minu ja mitte teiste asi. Teine küsimus on veel, et kui kellelgi peaks häbi olema, siis ikka mehel, sest tema ju joob. Koos elavad ju kaks iseseisvat täiskasvanut ja üks ei vastuta teise apsude eest. Kui teie tunnete häbi, siis olete võtnud vastutuse oma mehe käitumise eest ja pannud ta lastega ühele pulgale. Samal ajal ootate temalt tegusid, mis on omased täiskasvanud mehele. Mida siis teha? Võtke aega mehega rääkimiseks ja siis kui ta on kaine. Olge rahulik ja rääkige oma tunnetest, häbist, vihast ja pettumustest. Ärge süüdistage, vaid just nii nagu kirjas, rääkige enda kimbatusest: " Ma olen pettunud ja vihane, sest tunnen, et olen kooselus vale inimesega. Sinuga kohtudes olid sa hoopis teine inimene". Edasi võiksite teatada, et ei kavatse enam varjata, et ta joob ja et teie kindel nõudmine on, et ta läheks abi otsima ja liituks taas AA rühmaga. Ka ise peaksite minema ja otsima üles kaassõltlastele mõeldud tugirühma, sest alkoholism võidetakse kõige paremini koostöös. Kaassõltlaste rühmas saate teavet, mida teha, kui mehel esineb tagasilangusi ( st hakkab uuesti jooma) ja kuidas seda ennetada.
Kirjast on näha, et olete oma mehes väga pettunud. Usun siiski, et mehes on kõik need head omadused alles, mille pärast temasse armusite. Tehke vahet käitumise ja isiksuse vahel. Teie mees on väärtuslik isiksus, kuid ta käitumine (joomine ja valetamine) on taunitav. Teine valupunkt teie jaoks on usalduse kadumine mehe vastu. See on tõesti nii, et usaldust on kerge kaotada ja raske tagasi võita. Võib olla aitab mõtlemine, et inimestena me oleme nõrgad ja jääme tihti alla oma kiusatustele. On üsna tavaline, et alkoholismist pääsenud satuvad tagasilangusse ja peavad otsast alustama. Oluline on just see, et mees tunnistaks probleemi olemasolu ja läheks uuesti abi otsima. Teie saate olla talle vaid toeks oma otsustavusega, et senist käitumist te enam ei talu ja tema probleemi ei aita varjata. Võtan siis jutu kokku, nagu "paha naine" on teinud.
1) Teie mehel on alkoholiga probleem ja teie ei aita tal seda enam varjata;
2) Te tunnustate oma mehe häid omadusi, kuid ei kiida heaks tema joomist ja valetamist;
3) Te suhtute temasse, kui täiskasvanusse, kes ise vastutab oma tegude eest;
4) te teete endale selgeks, et teie väärtus ei sõltu teie partneri käitumisest, vaid selle määrab ikka teie enda tegevus ja olemine;
5) Püüate suhtuda sallivalt tagasilangusesse, kuid ei lepi sellega.
Otsutavat ja julget tegutsemist. Usun, et positiivne lahendus on olems, sest teie mees on suutnud ju olla kaine.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
No kui mustvalget võtta, siis nii jah. Tegelikult on väga palju aspekte veel.
Aga tegelikult ma ei näe põhjust, miks ma peaks hakkama enamat selgitama. Nagunii pole võimalik kirja teel asjast tõeset pilti näidata. Ning lõppkokkuvõttes saan ikkagi hukkamõistu osaliseks. Ning seda pole mu niigi maatasa tehtud enesehinnangule vaja...
Eelnev postitus läks kirja enne kui olin Vaike vastust lugenud.
.....
See on kõik õige, mida Vaike ütleb. Ja suurt ose sellest olen ka proovinud. Ja mees on paar korda isegi käinud uuesti rühmas aga tundub, et ta pole siiski (veel) küps kaineks saama. Sest sellest pole tulu olnud... Ehk on tõesti viga minus ja minu suhtumises - lihtsalt võimaldan tal juua. Ehki olen talle rääkinud, et mulle teeb väga haiget, see et ta valetab.
Ma tegelikult ju armastan teda ... aga see teeb asja isegi palju hullemaks, sest kalli inimese torgatud torge on tunduvalt valusam.
Ehk lähengi ise tugirühma ... õnneks elame linnas ja siin on see olemas.
Aitähh.
kuna vastasid ausalt, siis jätkan. Olen ise samuti joodik, naisterahvas 55 aastat vana, 32 aastat abielus, nelja täiskasvanud ja korralikult koolitatud lapse ema. selle jutu peale tõuseksid arstid tagajalgadele ja õigusega (loodan, et noored inimesed siin foorumis ei käi)
1. jooma hakkasin kui lapsed enam-vähem suured (enne hoidsin rakud puhtad, kartsin paaniliselt haigete laste sündi, ei mingit nikotiini ega isegi ampust, nii tugev oli Jüri Saarma koolkond
2. jooma hakkasin madala enesehinnangu pärast, mida mees mulle sisendas ja bipolaarsuse pärast. Natuke varakapitalismi vaesuse ja ületöötamise-elamise pärast ka. Ja palju füüsilise valu leevendamiseks ja mulle maitses ka.
3. pidudel ei meeldinud mulle juua, oli nii toretobe vaadata kui tuttavad üle piiri läksid. pealegi ei talunud ma teise päeva nn. pohmelli.
4. mulle meeldis ja meeldib juua üksi või siis väga heade jutupartneritega. pohmelli ei tule sellest peaaegu kunagi, ilmselt olen juba nii alkoholist läbi imbunud.
5. joomine ei takistanud mul teist kõrgharidust omandamast (jube eks)
6. olen perfektsionist, ääretult hoolikas igasuguste koduste tööde suhtes.
7. pean ütlema, et joomine on küllaltki tülikas ja kulukas haigus ja kui õigel ajal ei lõpeta, siis ka must ja ropp tegevus (tuleb oksendada, et vaest magu mitte koormata). Kuigi on veel vastikumaid ja kulukamaid haigusi nagu näiteks suitsetamine (abikaasa mul krooniline nikotiinik).
8. Väga vastik haigus on ka südame-veresoonkonna tõbi ja sellest tingitud infarktid ja nende tõrjumine (abikaasal neid kaks) ta unustab, kaotab, vaidleb, solvab, närvitseb, on unetu jm. pahed. pealegi on ta kogu aeg väsinud ja tige
9. minul neid hädasid pole. mälu on hea, välimuse eest saan, mida vanemaks, seda rohkem kiita, sõpru on palju, hobisid ka.
10. autot ei juhi, pimedas teel ei kakerda, triikrauda ja ahju sisse ei jäta.
Võiksin jätkata, aga pean kokkuvõtte tegema: mida rohkem pereliikmed näägutavad, seda rohkem närvi lähen ja joogikogust suurendan.
Profülaktikaks kasutan ravimtaimi (naistepuna, mesi) Arstil pole käinud pea kümme aastat (ainult kooliastumistõendi pärast), psüholoogidest-psühhiaatritest hoian eemale, antidepressante ei manusta.
Ega mulle alati eriti juua meeldi, aga haigus on haigus. Ka diabeetik ei taha olla suhkruhaige. On nagu on. Vot selline lugu siis, ega ma ennast alati eksponeeri, lihtsalt sinu jutt oli nii veenev ja arukas. Jõudu otsustamisel: kas lõpuni heas ja halvas või...
