Tahan uuesti tööle minna, olen kaks aastat olnud lapsepuhkusel. Mees aga on sellele risti vastu. Ma ei tahagi minna täistööajaga, vaid osalisega. Lihtsalt leida endale mingit teostust ja vaheldust. Oleme mehega pidanud juba kaks lahingut sellel teemal. Lõppeb see üksteise süüdistamisega ja kumbki ei tagane oma arvamusest...
Mina tahaksin ka väga tööle minna, kuid arvan, et laps on veel liiga väike ja ei julge teda veel lasteaeda panna. Mees ka pigem seisukohal, et peaksin kodus olema. Samas tunnen, et üksi kodusistumine tekitab juba depressiooni. Mees pikad päevad tööl ja nii ma siis konutan üksi kodus.
Jah, minagi olen kahe-aastase lapsega kodune ja kohati tundub, et olen "üksikul saarel", muu maailm tõttab kuhugi, aga mina istun paigal. Samas tean, et lapsele on see tõesti tähtis. Ja mul on ju temaga tore! Pealegi poleks mul mõtet osalise ajaga tööle minna, sest siis vajaksime lapsehoidjat ja minu teenistus läheks enamjaolt lihtsalt hoidja palgaks. Parem ise lapsega tegeleda... Ja lasteaiakohti paraku pole - kolisime perega sel suvel teise linna, alles nüüd panime lapse järjekorda... Abikaasa mõistab ja toetab mind, see annab jõudu. Ja lisaks leidsin väikese, aga loomingulise tööotsa, mida saab koduselt teha, lapse uneajal ja nii... See on minu enesetundele ja -kindlusele hästi mõjunud. Palju ju polegi vaja... Ja veel, vaheldust ja rahulolu pakub kindlasti mõne oma hobiga tegelemine, millega ehk kiirel töölkäimise ajal poleks võimalik tegeleda. Nii võib endas isegi uusi tugevaid külgi või andeid leida
Üsna arusaadav soov, et tahate tööle pärast kaht aastat kodus olemist. Nii lühikese kirja põhjal on raske öelda, miks mees nii väga selle vastu on, et tööle tahate. Kas mees on ise olnud mõne nädalavahetuse lapsega ja teie olete käinud sõbrannadega kuskil kaugemal puhkamas. Sel juhul on tal ehk ettekujutus, mida te kodus teete ja kuidas end tunnete. Kui ei , siis on tal ehk raske ette kujutada, mis teile seal ei meeldi. Muudkui laiskle ja naudi vaba aega. Võib olla teie mees arvab, et tõeline isa ja abikaasa peabki oma naisele koduperenaise staatust võimaldama ja et see on lapsele parim. Võib olla, et ongi parim, kuid vaid siis, kui ema ka õnnelik on seal kodus. Kui ema tahab tööle ja ei saa minna, siis on stress ja rahulolematus kerged tulema ja sageli saab laps selle pahameele tõttu karistada rohkem kui vaja ja mõistlik. Seega, ei pruugi see olla lapsele parim variant. Kui proovite oma abikaasale seda rahulikult selgitada ja kuulate teda aktiivselt. Ehk selgub siis ka see, miks ta ei taha , et tööle lähete. Teie aga kirjeldage, mida tunnete seal kodus. Miks te ikkagi tööle tahate?
Teine võimalus ( kui arvestada mehe sooviga), on teha kodune elu huvitavaks ja tõesti tegelda hobidega nagu evelii soovitab. Ehk olete seda kodus olemist võtnud kui kasutut aega ja nüüd on tunne, et elu läheb mööda. Võib olla on nüüd õige aeg minna spordiringi või õppida keelt või midagi muud. Põhiline on muuta oma mõtlemist ja mitte mõelda sellest, mida ei taha, vaid sellest, mida tahan. Tehke ajurünnak ja kirjutage üles kõikvõimalikud vastused küsimusele:" mida ma teen nüüd, et kodus oleks hea ja huvitav olla?" Kirjutage üles ka kõige totramad ideed ja alles hiljem hakake neid maha tõmbama, mis sugugi ei sobi. Nii võib tulla mõni nii hea mõte, et jäätegi koduseks. Kui see aga kohe kuidagi ei sobi teie olekuga, siis püüdke mehega teha kuueastmelist konflikti lahendamist. Oskusi leiate Gordoni raamatutest või perekoolist! Jõudu rahumeelse lahenduse leidmisel.
Tere! Tore on lugeda, et teil on mehed, kes soovivad, et lastega kodus olete. Minul on kaks pisikest poega kolme- ja üheaastane. Minu mees on sellisel arvamusel, et ma peaksin tööle minema. Ma muidugi läheksin hea meelega, sest olen üle kolme aasta kodus olnud, õieti, peale kooli lõppu jäingi koduseks, seega - tööl pole kunagi käinud.
Mees ise pole kunagi õieti laste järele vaadanud, alati sõidab ta ringi, käib väljas sõpradega, ma pole kunagi tal keelanud kuhugi minna, samas aga ise koguaeg lastega kodus ja mina teen kõik kodused tööd, sest tema ei ole suutnud midagi teha selleks, et kodu ilusam oleks.
Tööl käib ta nädal kaupa - nädal kodus, nädal tööl, aga kodus käib ta ainult magamas, sest ei mööduks päevagi kui tal poleks kuhugi vaja sõita või kusagil käia.
Ise salamahti unistan, et kui kunagi tööle saan(loodan järgmine aasta saada), siis saadan mehe minema, sest olen aru saanud, et kunagi teada kodus ei ole ja kõikkide töödega saan ma väga hästi ise hakkama.
Aga teistele tublidele emadele soovin jõudu ja jaksu lastega kodus olla !!!!!
Tead, oled tubli, et mõtled nii, kui mees ei ole kodus isegi mitte mööbliese, siis parem kui teda kodus ei olegi. Kui oled tubli, siis leiad endale kindlasti teise parema, kes on hea sinule ja lapsele, ainuke soovitus ära kedagi otsima hakka, otsija pilk sinu silmis ehmatab mehi, kül see õige ise leidub ))
Mina tahtsin ka minna tööle. Lõpetasin ülikooli vahetult peale teise lapse sündi, esimene laps oli siis pooleteisene, olen ise praegu 23 ja tulist energiat ning ambitsioone täis. Meil oli mehega kerge arutelu sel teemal, raseduse ajal, et kui nüüd teine laps saab pooleseks, jääb ta ise pooleks aastaks koju, ja saan mina käe valgeks... hiljem siis ehk kergem tööd jätkata, kui mingigi kogemus olemas.
AGa kui laps sai pooleseks, jõudsime siiski äratundmisele, et mees peab oma tööd jätkama. Alguses olin hirmsat moodi õnnetu, käisin korduvalt läbi sama mõttekäigu, et MINA olen ju nii kaua kodus olnud ja MINA tahan nüüd tööle minna, "õiglus"... kuni sain aru mehe kaalutlustest. Ta on töötanud juba aastaid korrakaitses, on selline korrakaitsesüsteemile omase distsipliiniga ja kohusetundega, ja ta tõenäoliselt tundis ära, et minu töölekippumine oli pigem naiselik kapriis, ega väärinud riskimist tema töökoha ning pere sissetulekuga pikemas perspektiivis. nüüd olen temaga isegi nõus.
Nüüd on teine laps pea 9 kuune ning mina kokku juba kaks ja pool aastat kodune olnud. Ja hakkan saavutama selles küsimuses teatavat rahu. Noore inimesena olin küllaltki egoistlik, just oma laste suhtes. Vanem laps jõudis just praegu sellisesse klammerdumise perioodi, kus ta kiivalt valvab kuhu ma lähen ja mida teen... väiksem laps, kes sünnist saadik on tööjaotuse ümberkorraldumise tõttu olnud peamiselt minuga,samal ajal kui mees on tegelenud rohkem suurema lapsega - nende vajadused on ju ikkagi erinevad - ka tema valvab väga minu olemasolu järele. olen muutunud asendamatuks ja vajalikuks lastele, ja neid vaadates tunnen hirmu juba selle mõtte ees, et keegi võõras inimene hakkaks siin nendega päevast päeva olema, juhul kui ma endiselt tööle kipuks. ja tegin otsuse - et jään nendega siiski koju, kuni olen nad mõlemad rahulikult lasteaeda saanud. rahulikult harjutanud, neile sobivas rütmis, mitte nii et esimesel tööpäeval jäävad sinna ja siis tööalguse stress, laste lasteaiastress, pidevad haigused ja töölt puudumine kuhjuma hakkavad. hoolitsen kodurahu ja laste turvalise arengu eest, ehkki majandada tuleb need kaks järgmist aastat pisut säästlikumalt. ometi on see väike hind nende kolme-nelja esimese aasta eest -neid ei võta enam kunagi tagasi, aga töötada... seda jõuab veel terve elu. töö võib olla - PERE PEAB OLEMA!
Kodus on ju mõnus ja hea olla isegi ja muidugi laps vajab ema ja puha.Kuid emad ei saa ka omi vajadusi lõputult maha suruda.lõpux tekib ju tunne et ei julgegi enam välja minna ja kodus istudes pole ju mõtet küüsi lakkida või uut soengut teha.Mees seda ju nagunii ei märka...ja raha vaja ka kokku hoida.
Tekib tunne et oled kodumasin 7-me funktsiooniga.Parimal juhul suhtled teiste lapsemammadega,kohtud õues jalutades ja siiski vaid samad teemad jutux,palju laps kaalus juurde on võtnud või mitu hammast tal juba on,nii kordub see päevast päeva.Välja tantsima minna ei saa,sest õhtusel ajal on raske lapsehoidjat leida või on laps emast juba nii sõltuv,et teda polegi võimalik kellegi teise hoolde jätta.
Ühesõnaga,mina küll ei jaksa enam kodus istuda.Tahan tööle,kasvõi osalise tööajaga.Ka minu mees ei taha sellega väga leppida,et temalgi hakkab kodus kohustusi olema ja ei saa igal ajal uksest välja lipsata,kui tuju tuleb.Lapse kasvatamine peax ju ikka mõlema vanema kohustus/rõõm olema...
olen lapse hooldus puhkusel ootan firmalt kus töötasin koondamis rahasid seega tööleping on ajutiselt peatatud
sooviksin uude kohta tööle minna. kas võib endale teise tööraamatu teha.kas võib käia osaliselt või täisajaga tööl? kasvatan kahte last 12 ja 2 aastast?
Võib küll, aga vanemahüvitise ja peretoetuse saamise korral on saajal sel juhul kohustus pensioniametit informeerida asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise ja toetuste suurust. Täpsem info pensioniametist.
