...ja nüüd on halb olla...
Lugu nimelt lühidalt järgmine. Mul on mehega suhe nüüdseks 10 kuud, sellest kooselu 4 kuud. Me oleme õnnelikud, ma näen, et tema on üliõnnelik ja ma ise ka. Ma poleks uskunud, et veel kunagi võin nii pikka aega järjest kedagi niiväga armastada ja tunnen, et see on vastastikune. Mina aga olen mehest 5 a vanem ja olen palju kannatanud, lapse isast lahku läinud ja peale seda ka ebaõnnstunud suhteid läbi elanud. Nüüd siis olen jälle hirmul kuna leidsin arvutist midagi, mis ausalt öeldes shokeeris mind. See oli vestlus minu mehe ja ühe tema sõbranna, kooliõe vahel. Mina olin sellel ajal sõbrannaga reisil kui tema oli üksi kodus ja ühel õhtul oli vist napsutanud, selle lugesin sealt jutust välja. Ta kirjutas tüdrukuga niisama lobajuttu algul kui siis ühel hetkel tunnistas tüdrukule, et tal on selle vastu teistsugused tunded. Et ta on segaduses, samas teab, et ei taha mulle kunagi haiget teha, et ma olen talle väga tähtis ja ta on happy jne. Ütles, et kui oleks võimalik, võtaks tüdruku endale õeks
Tüdruk oli lihtsalt üllatunud ja soovitas kutil kaineks magada...Mee tunnistas, et see pole vaid hetke ajendil tunne...Hommikul oli ta vabandanud tüdruku ees, et sellist jama suust välja ajas....
Ma ei tea mida teha. Ma tegin valesti, et lugesin. Sattusin sellele vestlusele tegelikult täiesti juhuslikult aga kui ühte lauset olin näinud, siis ei saanud enam pidama. TUnne on ikkagi sant. Sellepärast, et lugesin ja sellepärast, mida ta kirjutas. Sellest vestlusest on nüüd möödas 3 kuud ja meil on endiselt kõik hästi. Ta on nii hooliv, armastav ja kiidab mind iga päev taevani, tal on meeletult hea süda. Ma ei tahaks seda ära rikkuda mis meil on, samas ei tea, kaua ma suudan elada selle vastiku tundega, et ma tean tema saladust. Tahaksin talle üles tunnistada ja selgust küsida. Siis aga võingi ehk kaotada selle mis meil on? Praegu nad puutuvad tööalaselt kokku, ka mina olen selle tüdrukuga kohtunud, millegipärast neiu ei vaadanud mulle kordagi otsa...Aga ta on nii noor ka, võibolla ongi häbelik.
MA ei tea, ma olen siin üksi hetkel oma mõtetega, kirjutanud juba kolm kirja mehele, aga need ära kustutanud....Mida teha? Ma tean, keegi ei saa mulle ühest vastust öelda aga lihtsalt...hakkas kergem, kui sain endast välja selle...Aitäh!
Kallis, nessi! Võib olla olete juba selle olukorra lahendanud ja nagu ma kirjast aru sain, ei ootagi väga mingit abi või vastust. Ma siiski mõtiskleks veidi koos teiega, võib olla on sellest pisut abi. Kirjutate, et sattusite sellele kirjale juhuslikult peale ja nüüd on paha olla. Kui sattumine oli tõesti juhuslik, siis pidi teie elukaaslane teadma, et võite seda lugeda ( te kas teate tema paroole või on teil ühine postkast). Ta oleks saanud ju need kirjad kustutada, et vältida nende avalikuks saamist. Ta kas on siis nii rumal või ta tahtiski, et neid loeksite ja nii saaks ta süütundest vabaks. Loete ja saate teada ja siis ei ole enam saladust teie ees. Sel juhul oleks siiski õigem seda talle öelda, et lugesite ja teate. Seda oleks hea teha mina teadete abil. Mina teade on selline sõnum, kus edastate oma tundeid ja mõtteid, mis teil on tekkinud seoses olukorraga. Toon siin ühe näite, kuid teie tehke ikka oma tunnetele ja mõtetele vastav teade. " Kallis, ma lugesin kogemata sinu kirju M- le ja nüüd ma tunnen ennast halvasti. Esiteks selle pärast, et lugesin sinu teadmata sinu kirju ja teiseks sellepärast, et mind shokeeris, et sa võid teisele tüdrukule niimoodi kirjutada. Palun räägime asjad selgeks." Selline jutu algus ei tohiks kedagi solvata ega tekitada konflikti. See on üks võimalus olukorda lahendada, kui tunnete, et peate sellest rääkima. Kuidas mees sellele reageerib, ei oska keegi enne öelda, kui olete selle teoks teinud. Kas see tugevdab teie suhet või lööb sellesse mõra, seda ette ei tea. Arvata võib, et kui mees teist tõesti hoolib, siis selline mõistlik ja mittesüüdistav lähenemine ( minast lähtuv jutt) võiks suhet tugevdada, sest mees näeb, et naine on äärmiselt mõistev ja suure südamega inimene. Teine võimalus on, et te ei räägi mehele sellest midagi nagu juba kolm kuud on olnud. Siin on oluline teha endale selgeks, et inimestel ongi üksteise ees saladusi ja see on normaalne. Psühholoogid teavad, et üks peresuhetes sagedamini esinevaid irratsionaalseid ootusi on see, et "meil ei ole üksteise ees mingeid saladusi, me räägime alati kõik asjad üksteisele ära." Paraku see nii ei ole ja olenemata sellest, et elame kellegagi koos, on meil õigus eraelule ja ka saladustele. Teie saladus oleks siis see, et teate mehe saladust ( kui see ikka ongi saladus, milles eelpool kahtlesin). Kindlasti on oluline saavutada hingeline rahulolu, kas siis rääkides sellest või tehes endale selgeks, et vaikimine on kõige parem lahendus.
Aitäh vastuse eest!
Veel paar päeva tagasi olin kindel, et ma ei räägi talle seda, mida teada sain. Aga eile õhtul, kui käisime koos ühel sünnipäeval, olles mõlemad pisut napsused, tuli tahtmine minul süda puhtaks rääkida. See tegelikult lgas hoopis teisest teemast aga jõudis välja selleni, et ma rääkisin, mida tean. See käis nii ruttu ja ma isegi ei jõudnud mõelda, et milline võiks olla tema reaktsioon ja tagajärg sellele. Ta oli hämmingus sest nagu ta väitis, ei mäletanud ta ise seda vestlust selle neiuga. Ta arvas, et oli siis tookord väga purjus ja ei mõelnud, mida suust välja ajab ja et tal pole selle tüdruku vastu tegelikult kunagi mingeid tundeid olnud, nad on lihtsalt väga lähedased sõbrad aga see on ka kõik. Siiski ta mingil hetkel vihastas ja jalutas mu juurest ära. Varsti aga tuli tagasi ja ütles, et ta ei taha kedagi teist peale minu ja nii jääbki. Et ta näeb minuga oma tulevikku, lapsi...
Mu süda on nüüd rahul ja nagu ka mu mees ütles, on see hea, et ma rääkisin ja et tal on kahju, kui mulle sellega haiget tegi. Ja ütleski, et kui neil oleks tõepoolest minu ees saladus, siis ei hoiaks ta seda vestlust meie ühises arvutis. Rahuliku südamega läksime magama ja kui ma täna hommikul küsisin, kas meie vahel on kõik ok, siis ta vastas et jah ja et unustame selle teema. Ma tunnen jälle meie vahel suurt armastust ja ma näen kuidas ta jumaldab mind, nagu ta seda alati on teinud ja mul on südamest hea meel, et me saame ka kõige raskematel teemadel rääkida ilma, et me kõvasti tülli läheks. See oli üldse esimene selline nö suurem segadus või tüli meie 10 kuuse koosolemise ajal. Ma olen õnnelik!
olen sama olukorra läbi elanud: avastasin seksuaalse alatooniga norimise tema endise nö pinnapealse lühisuhtega. Jah, samas jutus ta vihjas, kui õnnelik jne ta on minuga. Ma tõstatasin selle teema kohe. Algul oli muidugi süüdistamine, räuskamine jne. Kuid asi lõppes sellega, et ta kustutas tolle msni aadressi, telefonist kontakti ning helistas, et nad ei saa enam mingil viisil kuidagi moodi suhelda. Mees peab teadma, et suhtes tuleb olla aus; ka mõtetes - nagu oled sina.
süüdistamise asemel selgita, et juhuslikult sattusid lugema, ja sa oled kurb, et selle avastasid. Ja rääkima ainult, kuidas sulle see mõjus, mis su hinges toimus, irjeldama kõiki neid valusi ning pettumustunnet. kui mees hoolib, siis teeb omad järeldused. Kuigi - kui ta räägib tunnetest, siis peaks ta endas selgusele jõudma, muidu ta hakkab võrdlema ja ikka tunduvad need asjad meile paremad, mida meil ei ole.
Aitäh Lilian!
Just nii ma tegingi nagui võid ka mu eelmisest postitusest lugeda ja tundub, et see asi lahenes. Ta ütles, et ei mõelnud neid sõnu tõsiselt ja et ta ei tunne tüdruku vastu mitte kõige vähematki. Minu asi on nüüd teda uskuda ja usaldada ja ongi kõik. Olen veendumusel (ja ka elu on näidanud) et iga vale tuleb lõpuks ikka välja. Siis on küll haigetsaajal tuhat korda valusam...
