olen ise seedinud oma muret juba pikka aega,lahendust leidmata.Aastaid tagasi elasin üle väga valusa lahkumineku-mingil moel pole ma sellest siiani üle saanudki. Möödas on juba 10 aastat.Uus suhe tekkis mõned aastad tagasi,lootsin väga leida uus ja hea suhe.Kõik toimis.Sünnitasin meie esimese ühise lapse ja siis hakkasid ilmnema huvitavad asjad mehe minevikust.Selgus,et ühest varasemast abielust sai kaks ja ühest varasemast lapsest kaks.Kuidagi suutsin kõik selle üle elada,kuid andestada pole suutnud siiani.Nüüd on meil kaks toredat ühist last ja kuhi probleeme eelmiste alimentidega.Mõlemate ekside elustandard on nii üles kruvitud kui vähegi võimalik.Ühesõnaga mõlemad leiavad,et nende lapsed on ülim ja summad mis neile kohus välja mõistis on maainimese seisukohalt kosmilised.Olen laste kõrvalt alati tööl käinud kuid pisemal diagnoositi hiljuti raske puue ja hetkel on see võimatu.Nüüd on elukaaslasel tekkinud ka võlad laste ees ja igakuise summa vähendamine oleks kõige lihtsam lahendus.Mõlematel on uued abielud,mõlematel naistel pole uutest abieludest lapsi.Mõlemad käivad aastas paar tiiru soojal maal.Kas mina pean tõesti tegemagi nii,et lõpetan lihtsalt suhte,sest ma lihtsalt enam ei jõua.Seaduse ees ei ole mina oma lastega keegi ja kedagi ei huvita millised kulud kaasnevad puudega lapsel.
Olen mitu päeva mõelnud, mida vastata. Puude olemasolu lapsel on niigi suur mure, kui siia lisandub veel mure hakkamasaamise ees, siis seda enam. Lahendusi ei osaks pakkuda, püüan kaasa mõtiskleda, ehk on sellest veidi tuge.
Ütlete, et lihtsalt ei jõua ja kaalute suhte lõpetamist. Millest pääseksite?
Mõistan, et olete siiani pahane, sest oma minevikku varjates vedas mees Teid n.ö. sisse. Tema materiaalse toetusega Te peaaegu arvestada ei saagi. Kas see on kõik? Kas varjamisest tingitud usaldamatuse ja kindlustunde puudumise kõrval on muidki probleeme? Kas võlgade teke on seotud suuremate väljaminekutega seoses laste sünni ja haigusega? Või on probleem ka muus (alkohol, töökohtade vahetus vms)?
Minevik on minevik, andestamatusega koormate ennast. Asjad tuleks välja öelda ja edasi minna, muidu keerab see pahameel igas probleemolukorras vindi peale. Energiat läheb aga vaja elamiseks ja probleemide lahendamiseks.
Vajate kindlustunnet, et saate oma lastega hakkama, et lapse erivajaduste eest hoolitsemine ei jääks raha taha.
Võiks konsulteerida sotsiaaltöötajaga ja juristiga, millised on seaduslikud võimalused. Kas juba väljamõistetud alimente saab olemasolevail põhjustel vähendada? Kas isale, kelle nimel lapsed on, saab alimendid peale panna ka koos elades? (Olen midagi sellist kelleltki kuulnud.)
Üheks võimaluseks oleks nende endiste naistega kontakti võtta ja püüda leida uusi kokkuleppeid antud olukorras. Kindlasti ei toimi siin etteheited (vaata, kui hästi te elate), vaid arusaamise väljendamine. ("Ma mõistan, et alimendid on olulised ja ometigi tahan läbi rääkida nende suuruses, sest ei saa enam käia tööl, kuna meie kahest lapsest nooremal diagnoositi raske puue.") Kui lapsel on raske puue, siis Teie peaks saama end hooldajaks vormistada. Seda saab ilmselt sotsiaalist küsida. See raha pole suur, kuid tagab haigekassa kindlustatuse.
Võib kaaluda, kas ja mil moel saaks kodus olles veidi lisa teenida.
Kui need muud probleemid on aga sellist laadi, et lisaks muudele muredele peate ka meest nö järgi lohistama (Teie kirjast ei selgu, et teid ühendaks midagi peale toredate laste), võiks kaaluda, mida eraldudes võidate ja mida kaotate. Kui suhe neelab enargiat, aga ei anna seda juurde, tuleb vaadata, kus on leke ja kuidas seda kõrvaldada. Oma energiat vajate ise elamiseks ja oma laste eest hoolitsemiseks.
Suur tänu vastamast, üritan veel natuke selgitada. Viinviga mehel tõesti pole. Ta on iseloomult küll veidike rikutud, need probleemid tulenevad tema lapsepõlve kodust. Kasvanud koos kasuisaga kes eriti ei huvitunud võõrast pojast. Töökohti vahetab ta küll suht tihti, kuid mis on maal elades väga suur valik? Paljudel firmadel on palga maksmine suur probleem, kuupäev liigub nii nagu rahadki. Kulud on nagu ikka, võtsin üle aasta tagasi pangalaenu majaosa ostmiseks. See summa ei oma aga praegusel laenuturul mingit väärtust, sest selle eest ei saa hetkel meie kanti isegi ühetoalist korteriti. Enne elasin üürikorteris kus maksin praktiliselt sama summa omanikule.
Rääkida pole eksidega mõtet, nad mõlemad on tunnistanud,et keeravd kasvõi maakera teistpidi, peaasi et saaks kuidagi kiusata.Kodutööd ole teinud koguaeg lisaks.Kohtus soovtati mul tööle minna-raha pidi jaguma siis eemistele lastele rohkem. Solvas lihtsalt see, et alati on nemad eelistatud ja mind ei arvesta keegi. Lastele mehel niikuinii igasugune õigus puudub. Mõelemad pojad on juba nimeliselt uute meeste omad.Kokku neid ka kunagi ei lasta ja telefoni numbrid muudetakse lastel kohe ära kui ka mingi kontakt saada õnnestub. Tean, et mehel oleks võimalik seda kohtus protsessida, kuid olen ise kogu sellest kadalipust tõeliselt väsinud.Suhte lõpetamine on nii nagu paljudel naistel- hirm on kas tulel kõigega üksi toime? Samas olen veel noor ja haige lapsega on uut kõrvale leida selgelt raske, see inimene peab siis lihtsalt väga hea inimene olema.
Samas ei välista ma, et tõesti kogu selle jama lõpetan ja siiski üksi üritan.
