küsimus on selles, et tunneme lapse isaga juba üle kahekümne aasta teineteist. kunagi noorelt oli meil koolipõlves suhe ja ülikoolis läksid teed lahku. mina abiellusin, sain lapse, hiljem lahutasime. aeg ajalt meie teed ristusid, võtsin teda alati, kui head sõpra, suhtlemises meil piiranguid ei olnud, saime rääkida vabalt kõigest. siis aastaid hiljem saime taas juhuslikult kokku ja küsimisele kuidas läheb, vastasin, et olen nüüd lahutatud. kuna avastasime, et elame nüüd päris lähestikku, viisid meie teed taas kokku ja ta ütles, et on mind kõik need aastad edasi armastanud ja teist minusugust pole siiani leidnud. võtsime aja maha ja arutasime, mis oleks võinud teisiti olla ja kas meil oleks ühine tulevik võimalik. hindan teda väga ja tema mind, aga leidsime, et kooselu võiks lõhkuda selle, mis minevikus ilusat oli. temal oli soov endale pere soetada, minul oli juba laps eelmisest abielust ja ta soovis ikkagi sellist naist, kellel enne lapsi ei oleks, arusaadav.
ta isegi tutvustas mulle oma nö. kanditaate ja ühe nooriku kohta ma ütlesingi, et see oleks hea ema su lastele. ma oleks võinud ka ennast maksma panna ja ta endaga siduda, aga sisimas poleks see sobinud minu põhimõtetega. ta tegi siis nö. minu "soovitusel" oma valiku ja see oli mulle südames kõige valusam loobumine kallist inimesest. olin hakanud teda vaikselt taas armastama ja see taganemine oli mulle tõeline katsumus. samas soovisin talle siiralt, et neil hästi läheks ja ütlesin seda ka talle. püüdsin tasapisi enda elu taas rööbastesse saada, kuigi mõtted olid ikka ka temaga. kohtusime jälle aeg ajalt juhuslikult ja küsisin, kas ta on rahul. ta ütles, et see pole päris see, mida ta soovis.
siis tuli uudis, et nad saavad lapse. sellegi poolest hakkasid minu juurde külaskäigud muutuma sagedastemaks, mis sest et olin tast üle saanud kuulasin ta mured ära. aasta tagasi jäin tast rasedaks ja siis tuli tal raske otsus, kuidas edaspidine elu hakkab olema. isa olla kahele lapsele pole raske, aga tema naisele oleks see suur hoop. minu otsus oli, et sellest ei pea keegi teada saama, kui ta seda soovib, sest lapse kasvatusega saan üksi hakkama. siis aga tihenesid ta külaskäigud järjest rohkem ja nüüd on laps poole aastane, ning kohtub tihti ka oma poolvennaga. oma lapsele nimetan teda onuks, mis talle ei meeldi, aga minu arust on nii õigem, seda enam, et tema kardab, et see välja võib tulla.
ühesõnaga, ta ei ole rahul oma koduse eluga, ta tõmbab vaikimisi paralleele minu ja oma naise vahele, imestab, et ma suudan nii rahulikult üksi hakkama saada jne. tegelikult on mul sisimas järjest valusam, sest ma endiselt väga armastan teda ja pole seda talle kunagi öelnud.
oma naisega on tüüpiline tundetu kooselu, kus kumbki ajab oma asju ja lepitakse kokku, kes last hoiab. minuga on aga ka temal keeruline lugu, sest miski tõmbab pidevalt minu juurde ja samas ei tea ta mida mina tunnen.
kogu oma elu olen ma suutnud selliseid olukordi ise lahendada, tihti ka sõbrannadele nõu andnud, aga nüüd on sein ees ja tahaksin teada kuidas edasi elada. kas öelda talle, mida ma tegelikult tunnen, tõrjuda ta täiesti eemale oma elust või jätta kõik kestma nii nagu on ja vaadata, mis aeg toob?
meil on meeletult kirju ja emotsionaalne minevik, me pole kunagi omavahel vaielnud, kakelnud, teineteist vihanud, teineteise peale armukadedad olnud, ja meie omavaheline säde on püsinud kõik need aastad. kas teha nüüd mingi samm kuhugi poole või elada selles teadmatuses edasi, et tulevik on nagu loterii?
tuli selline hirmus pikk ja segane kiri, aga pole eriti hea kirjutaja ja eriti rarke on ritta panna sellised segased tunded ja mõtted.
Ei saanud tõesti sellest kirjast midagi aru, kord mainiti, et naine on mehest üle saanud aga kuulas muret ikkagi, siis et ikka armastab meest...ja mis see lõpp tähendab, kes kellega kihlatud on?? Sry aga no tõesti, võiks natuke selgemalt asja seletada...mitte paha pärast aga siis ehk oskaks nõu anda ka...
täpsustan, kunagi ammu kihlusime ja oleme siiani nö. kihlatud.
segadus ongi see mis kirjutama pani. kas lõpetada kogu omavaheline suhtlemine, jätkata samamoodi nagi siiani, et mees ei tea täpselt ise ka mis teha, või rääkida talle ka oma tunnetest? või kas see üldse muudaks midagi.
ühesõnaga siiani olen võtnud teda kui head sõpra, aga nüüd on tekkinud liiga sügavad tunded, kas tasub neist üldse temaga rääkida?
Ausus on üleüldse kõige tähtsam asi siin maailmas! Mina räägiksin sinu asemel. Eks siis on näha, mis juhtuma hakkab. Nagunii sa ju selle olukorraga rahul pole, mis hetkel on ... ?!
Paistab, et olete kaua oma tundeid endagi ees salanud. Kuidas ta saakski teada Teie tunnetest, kui Te nendest ei räägi. Ei saa mina öelda, mis on õige, mis mitte, kuid ühinen külalise arvamusega, et ausus on üks maailma alustugesid. Kui olete oma tunnetest rääkinud, saate koos otsustada, kuidas edasi toimida. Tundub, et Te ei taha kellelegi haiget teha, kuid haigetsaamist pole siin ilmselt võimalik välitida. Kujutage ette, kui tema naine peab Teid tema ammuseks heaks sõbraks ja ta peaks näiteks kümne aasta pärast tõde kuulma... Minu arust oleks see sel moel veel kordi valusam.
Teie vahel paistab olevat sügav ja püsiv emotsionaalne side, mida ühise lapse olemasolu veelgi tugevdab. Näib, et mida aeg edasi, seda enam julgete endale tunnistada, et tegelikult tahaksite temaga kokku kuuluda. Usun, et ta on väärt, et tõde teada, kuigi see võib olukorra esmapilgul veel keerulisemaks teha. Julgust!
tänan kõiki vastajaid,
kuu aega on möödunud, ja siia kirjutamisest on mulle abi olnud . olen andnud talle mõista, kui palju ma teda hindan ja temast hoolin. tänu sellele on meie suhtesse paljuski selgemaid noote tulnud.
ilma igasuguse minupoolse vahele sekkumiseta on õnneks, kui nii saab öelda, see teine naine ise otsustanud mingil määral oma eluga edasi minna. alustuseks kolis ta tagasi oma vanemate juurde.
see on andnud võimaluse mehel rahulikumalt otsustada, mida ta tegelikult tahab ja kuidas selleni jõuda.
ma ei tea, mida toob tulevik, aga hetkel on ta iga vaba hetke veetnud koos minuga. südames ma tõesti tegelikult loodan, et see jääbki nii olema, aga kuskil sisemas tunntetan, et ka tema on kergelt ettevaatlik, kartes lõhkuda seda tugevat sidet, mis meie vahel siiani on olnud.
julgusest jääb vaid niipalju puudu, et öelda talle kui väga ma teda tegelikult armastan.
kardan.
olen juba praegu väga õnnelik, kas minu liigne avameelsus võib teda hoopis kuidagi ehmatada, kardan talle tunnistada, et armastan teda nii väga...äkki see rikub midagi ära
kardan oma suuri tundeid vist
