Ma lihtsalt enam ei mõista oma eks mehe käitumist, kes u kuu aega tagasi teatas mulle, et ta jätab mu maha, sest ta leidis uue naise. Selle bitchi, kes ta kunagi maha jättis, sest mees polnud tookord tema jaoks piisavalt hea! Meil aga on kaks last, maja...Tema kolis välja, jättis lapsed täiesti teadmatusse ja mina olin see, kes pidi seletama, miks issi ära läks. Lõpuks mees siiski nõustus seda koos tegema ja lastele seletama.
Põhi probleem aga seisneb kokkuvõttes selles, et ta on viimasel ajal nii ülbeks muutunud. Just minuga suheldes. Ei pea kokkulepetes kinni, mis puudutavad lapsi. Ähvardab MIND, et võtab mult lapsed üldse ära jne. Temaga ei saa enam üldse rääkida, ta on 100 % muutunud. Ma tean seda naist, kellega ta koos on, ja ma ei imesta tegelikult, et mehele on ajupesu tehtud vms. Sest juba tõstab mees mind lastega majast välja, tahab selle maha müüa ja meid kuhugi korterisse elama saata...Minul pole selle vastu midagi aga LAPSED? Milles nemad süüdi on?? Ta võtab nad enda juurde enamasti siis kui TEMA tahab ja kui mina olen plaaninud endale üheks õhtuks nädalas kuhugi mineku, siis ütleb, et mul on vaja ringi tõmmata ja selleks annangi lapsed talle jne.
Mis temaga juhtunud on? Ükski ta sõber ie tunne teda enam ära, isegi ta oma õde, kellega ma suhtlen ja kellele rääkisin asjad ära nagu nad on. Ta ütles, et kui ta mind ei tunneks siis ta ei usukski seda kõike.
Ma tahan ainult oma alste isaga normaalselt läbi saada, sest me ju PEAME suhtlema, sellest ei pääse keegi meist. Aga mul on tunne, et ma enam ei suuda. Sest ta on nii kohutavalt ülbe ja hakkab mind süüdistama, et ma hakkan jälle pihta jne.
Tema küsis, et miks meil on vaja normaalselt läbi saada....?????
Ta oleks nagu teine inimene. Mõistuse täielikult kaotanud. Ma saan aru, et ta on armunud aga milleks mulle veel rohkem haiget teha??
Mida ma teen?
Teie kirjelduste põhjal tundub, et Teie endine abikaasa on tõsiselt hädas uue olukorraga toimetulemisel. Agressiivsuse põhjuseks suhetes on tihti meeleheide, oskamatus olukorraga toime tulla. Situatsioon on talle raske, uudne: käitumismuster on üsna lapselik vihkan, olen agressiivne, keeran kõik üle vindi. Isiksuse muutus vaevalt et teda tabanud on, küll aga oskamatus uues olukorras väärikalt käituda. Seega on väljendatud agressiivsus tema probleemilahendusviis.
Kahtlemata on selline käitumine Teie ja laste olukorda veel enam raskendavam. Kirjast jääb mulje, et olete leidnud endas sisemist jõudu jääda rahulikuks ja aktsepteerida mehe valikut. Kui tuua siia suhtlemisskeemi sisse psühholoog Berne suhtlemistasandite teooria siis Teie olete abikaasaga suhtlemisel täiskasvanu tasandil, aktsepteerima olukorda ja valmis tegema kokkuleppeid; endine abikaasa aga suhtleb Teiega lapse tasandilt väljendades trotsi, agressiivsust. Mehe eesmärgiks on tõenäoliselt püüd luua distantsi, lükata Teid eemale, kuid ta ei oska seda teha mitteagressiivsel moel. Tundub, et mees tunneb ennast uues tundmatus rollis väga-väga ebakindlalt ja tema poolt oodata mõistliku probleemilahendust ja perspektiivi tunnetust olukorrale on kahjuks ebarealistlik.
Soovitaksin sellises olukorras Teil mehele öelda, kuidas Te ennast selles olukorras tunnete. Sõnastage olukord: mees on teinud otsuse olla koos teise naisega. Väljendage ka, et see on tema valik ja Te aktsepteerite/püüate aktsepteerida seda otsust. Selline eneseavamine ja olukorra sõnastus võiks vähendada mehe vajadust olla enesekaitse eesmärgil agressiivne. Nüüd on vaja teha vastastiku aktsepteeritud kokkulepped, mis puudutavad teie edasist suhtlemist ja elukohta. Need kokkulepped peaksid arvestama mõlema osapoole ja laste vajadusi.
Hea Lii
Minu kaastunne, lahkuminek on värske, siis ka emotsioonid kõrgel, nii sul kui mehel. Sinu kirjas jäävad etteheited ka pisut hämaraks, et mida see mees nii kurja praegu teeb, et ta nagu tein einimene on. Üks konkreetne etteheida, milel sa kirjutasid, kõlab aga nii: "... juba tõstab mees mind lastega majast välja, tahab selle maha müüa ja meid kuhugi korterisse elama saata...Minul pole selle vastu midagi aga LAPSED? Milles nemad süüdi on?? " ---- see on üsna imestustäratav, et "kuhugi korterisse" - paljud, väga paljud inimesed, sh lapsed elavad korterites ja see ei ole mingi karistus, vaid täiesti normaalne. Ja kahjuks on seegi normaalne, et pere lahkuminekul on tihtipeale vaja vara jagada, et mõlemad saaks eluga edasi minna. Pealegi üksik naine 2 väikse lapsega ei ole just lihtne majaga hakkama saada. Ma ei õigusta siin kedagi, aga tean, et kahe inimses suhetes võib juhtuda kõike, ja kui suhe katki läheb, siis tuleb ka selelga hakkama saada. Võibolla pead püüdma kõigepealt rahunema ja asjale reaalselt vaatama, tegema rahulikult plaane, kuidas edasi minna, hindama reaalselt oma vajadusi ja võimalusi, ja ka mehe võimalusi. Sõbralikult arutades jõuate kõige paremate tulemusteni, seda enam, et teil on vaja veel aastaid laste pärast suhelda ja lastele on kõige parem, kui teete seda sõbralikult, üksteist mustamata ja süüdistamata. Ma nt tean üht meest, kelle naine tegi lahutuse kõigus varast täiesti paljaks ning sellepeale ei suutnud mees kirikurotina ja alandatuna oma lastega enam suhelda. Igatahes jõudu ja kainet meelt. Mõistlikke kokkuleppeid.
