Lugedes kodusuhetest jääb hinge nukrus.Ehk ongi kahe lapsevanemaga peremudel praeguse elutempo ja -kvaliteedi juures mõttetus? Tahaks lapsele elus olulise oskusena kaasa anda teadmised toimivatest võimalustest inimsuhetes, aga ei oska. Isegi ei tea enam, mida paarissuhtelt oodata ja mis unistuseks jääbki. Valus on lugeda torkeid kodusolevate emade aadressil. Võibolla kusagil on sellised kodud, kus ema roll on puhtalt lapsehoidja ja tolmulapi keerutaja oma, aga enamasti on reaalsus midagi muud. Ema roll enamasti on VASTUTADA. Kõige eest. Jah, mees käib tööl ja teenib. Samas tema huvid, sõbrad ja kogu elukorraldus käib edasi samade reeglite järgi. Enamasti ka kulutused ja ootused jäävad samaks. Ja võimalused teglikult ka. Ja kui meest kenasti paluda, näpistab ta pisut oma kallist aega ja viib lapse ehk arstile või koguni meelelahutuskohta. Ja siis juba on ta ju suurepärane isa! Aga kodune ema peab toime tulema talle kõige selle võimaldamisega . Enamsti varasemast oluliselt väiksemate ressurssidega. Ning lisaks väsimatult heas tujus reipa naeratusega optimistiks jääma. Keset pildiajakirja kodu ja suurepäraselt toimetulevaid järeltulijaid. Väga tihki lisaks veel ennast ja last lisateenistusega pinnal hoides. Ja kurb on see, et mees ei saagi kunagi aru, et lapsi kasvatatkse, nad ei kasvagi ise. Ja et kodu tuleb seinte vahele ka ise luua. Ja pere vajab lisaks rahale ka füüsilise isa osavõttu. Kuidas teha sellistele meestele selgeks, et väline klantspilt ei toida suhteid ja tühjad sõnad hoolimisest ja pere tähtsuset triivivad suhte varem või hiljem karile?
Suhteliselt pessimistlik vaade asjadele. Ilmselt selle taga reaalne pettumus. Kahju. Üks võimalus mehele selgeks teha tema roll on minna ise reisile nii nädalaks ja niimoodi, et ei emad ega kolmandad ei saaks meest aidata. Kui ta üksi rassiks lastega ja koduga ehk siis jõuab midagi kublungisse kah. Kui on millesse pidama jääda. Kui veidi iseseisvalt mõtleb, siis ehk taipab. Rääkimised on teadupärast sellise ühest-sisse-teisest-välja olekuga. Räägib-järelikult saab probleemist lahti, seda on kultiveeritud meil ka ajakirjanduses niiet vähe pole kui pääseteed. Aga nii see pole, peaaegu kunagi. Mingi lihtsa asja saab jah lahendatud, mõneks ajaks. Kogu efekt.
No näed, siin minu olukord kirja pandud...
Kats on mul sõnad suust võtnud.
Ja see on nii paganama raske. Ikka püüad jätta muljet, et oled tubli ja särav, et kõik laabub su käes. Saad hakkama suurepäraselt emana, kolleegina, sõbrana, abikaasana ... jne.
Tegelikult oled koorma all kokku kukkumas...
Tahax abi aga ei julge küsida, sest ühiskonna silmis oled selles rollis mis sulle kuulub ja sa pead sellega hakkama saama.
Kats, Sinu kirjast kumab kurbus ja üksildus, mis vähemalt eesti peredes on paljudele tuttav. Tahad anda endast kõik, et Su lähedastel oleks hea. Ning mida rohkem pingutad, seda enesestmõistetavamaks seda peetakse ning seda vähem Sind ennast märgatakse ja tunnustatakse. Toimetad vastutus- jakohusetundlikult, tunned puudust lähedusest, mõistmisest ja toetusest ning kuskil sisimas aimub teadmine, et sellest kõigest ei piisa... Kui suhe ei saa toitu, närbub ta ühel hetkel paratamatult ning haigetsaamist ei saa vältida...
Olen ise mingil hetkel olnud selline naine. Kuni parim sõbranna ütles, et sel moel jätkates olen ühel hetkel nagu tühjakspigistatud sidrun ning siis ei lähe mind kellelegi vaja, heidetakse lihtsalt kõrvale ja kellelgi pole hea. Lugesin ta jutust välja sõnumi: kui ma enda eest hoolitsema ei hakka, kannatavad lisaks mulle ka mu kõige kallimad- mees ja lapsed. Sealtpeale hakkasin otsima, kuidas arvestada ka oma vajadusi ja väärtusi.
Eve kirjutab: "Ikka püüad jätta muljet, et oled tubli ja särav, et kõik laabub su käes. Saad hakkama suurepäraselt emana, kolleegina, sõbrana, abikaasana ... jne.
Tegelikult oled koorma all kokku kukkumas..."
Kas see polegi meie, eesti naiste hädade põhjus- tahame iga hinna (ka liiga kalli!) eest olla hakkamasaajad, et kõik näeksid, kui tublid me oleme. Ning siis arvame, et mehed on mühakad, hoolimatud jms. Muutus ei alga kunagi väljastpoolt. Muutus algab minust enesest.
Kust oleme sellise käitumise pärinud? Enamasti oleme üles kasvanud peres, kus ema töö kõrvalt hoolitses mehe ja laste eest, lisaks majapidamistööd. Töö, töö, töö- see aitas ellu jääda, ennast väärtuslikuna tunda ja mitte sovietiseeruda. Laps, kes vajab rohkem tähelepanu, kui saab, püüab seda endale mingil moel kindlustada. Kes teeb pahandust, kes jääb haigeks, tublid tüdrukud aga muutuvad veel tublimaks, püüdes armastust ja heakskiitu välja teenida. Suureks saades jätkame seda tööl ja abielus, samal ajal kui paljas ja näljas hing sees karjub: aga mina....
Mis juhtuks, kui ühel päeval otsustaks oma väärtusi ja vajadusi arvestada samavõrd kui teiste omi? Vimmel pakub selleks ühe vägagi praktilise võimaluse. Võimalusi on mitmeid.
Olen nõus, et ainult rääkimisest ei piisa. Rääkimine aitab teisel mind mõista, kuid edasi on vaja midagi ka teisiti teha. Muutusteks on vaja julgust. Paraku olen peredega töötades kogenud, et kõige suurematesse raskustesse satuvad ühel hetkel just need emad, kes tahavad, et kõik oleks kogu aeg hästi. Nii jäävad väiksed rahulolematused käsitlemata ja kasvavad märkamatult suureks.
Aastast 95, kui käisin Gordoni perekoolis, olen püüdnud konfliktolukordi lahendada võidan-võidan printsiibil. Uskumatu, mis kõik saab võimalikuks, kui ei keskendu lahendustele, vaid kummagi osapoole vajadustele. Aga selleks pean oskama kuulata ennast ja teist, loobuma nii peale- kui allajäämissoovist.
Kui Sina oled õnnetu, ei saa ka Su lapsed õnnelikud olla, lisaks saavad nad elumudeli, mille järgi ka nemad ei oska teisiti elada. Nii enda kui nende pärast on tähtis arvestada endaga.
See on võimalik.
Hakatuseks võiksid panna kirja kõik, millega rahul oled. Ning teisele paberile asjad, mis võiks olla teisiti. Vaata, millest oleneks Sinu rahulolu ja elukvaliteet, mida oleks kohe võimalik muuta ning mis oleks esimene samm, mida Sa ise selleks teha saaksid. Ja tee see.
Siinkirjutatu sai rohkem mõtisklus, kui soovitus, kuid usun, et oled piisavalt loov inimene, et leida lahendusi, kui Sa vaid tead, mida muuta. Ning usun, Sa tead.
Kujutle näiteks oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Kujutle nii, et pildid muutuks elavaks, sa tõesti oled seal, näed ja kuuled, kes ja mis on su ümber. Mida sellist sa näed, mis annab sulle rahulolutunde? Ja mida tahaksid öelda endale tänasesse päeva?
Kord, kui seisin elus otsustavate valikte ees, sain kaardi, millel olid read tundmatult autorilt:
Naerdes riskid näida rumalana.
Nuttes riskid näida sentimentaalsena.
Saavutades midagi
on risk saada millessegi segatud.
Näidates tundeid on risk
näidata oma tegelikku palet.
Kõneldes oma ideedest ja unistustest
teistele on risk neid kaotada.
Armastades riskid jääda vastuarmastuseta.
Elades riskid surra.
Lootes riskid pettuda.
Püüdes riskid läbi kukkuda.
Ent riskima peab, sest
ELU SUURIM RISK ON MITTE MILLEGAGI RISKIDA.
Kes ei riski millegagi, see ei tee midagi, ei näe midagi,
tal ei ole midagi ja ta ise ei ole midagi.
Ta on võimetu õppima, tundma, muutuma, kasvama,
armastama ja elama.
Soovin Sulle julgust, muutmaks seda, mis on võimalik; kannatlikkust, leppimaks asjadega, mida muuta ei saa ning tarkust nende vahel alati vahet teha!
Ning usku, lootust ja armastust!
Teadmist, et oled väärt kõike, mida igatsed ning oma vajaduste rahuldamist ei pea kuidagi "välja teenima".
üle pika aja lugesin ja huvitav: kogu Pille jutt läks nagu tühja auku. sõnad, sõnad, sõnad...sõna võib tappa, aga võib ka jalule aidata. Katsi jutt on nii elus, nii tõene ja nii valusalt õige: kaob see peremudel. asemele tuleb alguses ema-lapse (laste) pere. hiljem kogunevad naised gruppidesse, et lapsi lihtsam kasvatada oleks ja tekib uuesti matriarhaarne kogukond. võib olla need pehmed pehmed, need fliisimehed esialgu toimetavad veel perekonna juures, aga ka nemad on hääbuv sugupõlv. Kurb. aga tegelikult on mul kahju, et ei ela selle ajani. niipalju raisatud elusid. matriarhaadis elades oleksime võib olla isegi maailma ökokatastroofist päästnud. ja sõdadest.
