Käsi tõrgub enda tegusid kirja pannes,sest pikemalt sellele mõtlema jäädes saad asja koledusest aru.Aga nagu näha pole see takistanud tegusid teha.1.5 aastat tagasi tekkis mul suhe töökaaslasega.Hoolimata sellest et mul on kodus tütar ja 8 aastat kooselu mehega.Oma mehega ma muutusin tõrjuvaks ja voodielust ei tulnud enam ka midagi välja.Sest mul oli tunne et ma petan seda teist.Koju jääma pani mind ainult see et mu mees on võrratult hea inimene.Aga enam ma ei ole kindel kas see talle tulevikus nii hea ongi.Väärib temagi ju armastavat naist.Ja nüüdseks on mul veel üks pisike tütar,keda vaadates ma ei tea kellele ta kuulub.Rahustab see et kindlalt on ta minu oma.Suhtlen ikka edasi tolle teisega,unistan temast.Ühesõnaga olen armunud.Ma ei suuda lahkuda oma mehe juurest,kui ta ütleb et meie oleme kogu tema elu.Ja on hirm et ta kipub oma elu kallale nagu ta ähvardanud on.Aga mis kasu tal minust on kui ma ei suuda pakkuda talle armastust.Rasedaks jäin ka lootuses et siis on lihtsam kõrvalsuhe lõpetada.Aga sattusin veelgi hullema portsu otsa.Lapsele otsa vaadates näen ma seal kellegi teise jooni.Tekib küsimus kas see teine mind ikka armastab nagu ta ütleb.Kui jah, siis kuidas ta suudab mind jagada.Ise ma igatsen oma "vana mina"tagasi.Aga musta südametunnistuse pärast ei juhtu seda kunagi.Kui mul oleks veel üks võimalus siis hoiaksin end teistest meestest nii kaugele kui võimalik.Nüüd piinlen ise mis ongi minu karistus.Ootan iga päev et mu mees küsib mult midagi konkreetset.Oma punastamiskombega reedan ma end kohe.Ta küsib mis mind vaevab aga ma ei saa talle öelda nukrutsemise põhjust.Igal juhul soovitan kõigil jääda oma liistude juurde,sest kõige rängemini kannatate te ise.
Selline varjatud varjamisega elu on kindlasti kurnav ning väsitav nii kehale kui vaimule, ja seda mitte ainult Teile endale vaid ka Teie lähedastele. Lugedes kirja tundub, et tehtud otsused ja valikud on jäänud justkui poolikuks ja Teie seejuures ise õnnetuks. See on Teie elu, mida Teie ise elate ja määrate Teie ise olete ju see, kes otsustab millises suhtes, kellega ja kus te olete. Kas olla oma esialgse pere juures, realiseerida oma armumine kõike korraga on raske kokku panna. Vähemalt pole see võimalik sellisel moel, et kõik suhted enda jaoks lähedaste ja oluliste inimestega oleksid ausad, läbipaistvad ja siirad. Mingid valikud on elus tehtud, mingid seisavad ees. Ka olukorda sellisena hoida nagu on see praegu on Teie valik. Igal valikul on tagajärg. Küllaltki mõistlik tunduks korraks selles olukorras ehk iseendaga hetk pidada aru, milliseid valikuid ja miks on varasemalt tehtud, millised valikud on ees ja mida need endaga kaasa toovad. Ja kui me tunneme, et varasemalt tehtud valikud on osalt ehk kesiselt välja kukkunud, siis on õige aeg üle vaadata järgmised ja põhjalikult - et mitte jätkuvalt elada kurbuses.
Olen samasuguse portsu otsas ise ja ütlen, et tegelikult ei jagata sind kellegagi. See kellega suhe ei pea sind veel omaks ja oma mees veel läinuks (ei tea õnnetuke). Suhte mehel on hea sind välja kutsuda sa ei keeldu kunagi ja temal kindel rahuldav öö. Mida ta räägib on iseasi. Sina aga kuulad mida ta pajatab sest sa tahad seda mida tal öelda. Ja tegelikult hoolid vähe mida arvatakse/mõeldakse. Kas ta ikka on nõus sinuga elama hakkama? Või selles polegi point? Kõik mehed on jahil, kogu aeg. Revideeri suhet oma mehega ja kui midagi on sellist mis kaalult jääb suhtele alla siis palun säästa teda, tee äärmiselt tundlikult asjad talle selgeks ja kõik.
Untsu olen oma elu küll keeranud.Kuid päris tundetuks ei oska end muuta.Kuulen mõlemalt poolt armastussõnu-ühelt poolt rõõmuga,teiselt raske südamega.Kardan teisega uut elu alustada,äkki juhtub mõne aasta pärast jälle nii,et arm saab otsa.Oma mehe näol on mul vähemalt hea kaaslane ilma kireta ainult.Samas pole viimaseta sama hästi kui midagi.Teise mehega see on olemas.Ja ta võtaks mind kaks last näpu otsas enda juurde.Räägib et ilma minuta ei taha oma kodus olla.Samas on kooselul ka varjuküljed.Iga päev ei ole pühapäev.Ei saa kapiust lahti teha,musi anda ja kui mul halb tuju on,ust jälle kinni panna.
Jah, eks ta on. Sissekäidud rada on lihtne jälgida. Kuid ma kardan, et sa jäädki niimoodi piinlema. Arvan, et see teine mees idealiseerib samuti suhet ja kooselu sinuga nagu sa ilmselt isegi. Pole ju nagu ütlesid ühtegi kapiukse kinnipaneku varianti veel olnud ja rutiin, olgugi uue mehega ja armastatuga on see mis tapab lõpuks võib-olla ka selle uue armastuse. Niiet, ma usun, et võiksid ikkagi minna sinna kuhu süda tõmbab kuid tee edaspidi nii, et ei juhtuks seda mis praegu. Elu on elu. Minu naine täpselt samas seisus praegu mis sina ja ma ei soovi ühelegi mehele seda tunnet. Armunud ei saa sellest ise aru mida põhjustavad, tegelikult.
Kiresuhe ei jää püsima. Kui kodus on midagi vajaka ja püüad seda kompenseerida millegagi kodust väljaspool, siis see on pigem lohustussuhe mitte see päris tõeline. Tundub küll imeline ja õige ja hea, kuid see on petlik, sest turvaline ja kohustustevaba suhe tundub alati ideaalilähedane - seal ei panda ju midagi proovile, inimesed näevad vaid teineteise pühapäevanägu! Ei ole vajadust toetada teineteist ega olla koos, kui üks on pahur või väsinud, kui ei ole tahtmist või tuju, või kui teine on enda ja maailmaga tülis või haige või lihtsalt turris... Tõelised tunded ja suhe, mis on püsiv, saab siiski tekkida vaid täiesti vabade ja kõigele avatud inimeste vahel. Ja siis ei võrrelda enam kaaslast kellegi teisega, vaid pühendutakse temale täielikult. Kui tahad end proovile panna, siis soovitan enne uude suhtesse sukeldumist oma mehega aeg maha võtta ja proovida täielikku vabadust ilma ühegi kaaslaseta, hakkama saamist iseendaga, vaatamist enese sisse. Seejärel alles tee otsus... Ehk aitab niisugune tegutsemine südamevalust lahti saada ja leiad ka oma tee. Jõudu sulle! Olin 2 a tagasi samas olukorras. Leidsin lahenduse