Tüüpiline lugu, ma arvan, kooselu pikka aega, on olnud kõrvetadasaamisi, leppimisi ja suurepärast edasielu. Probleeme oleme lahendanud ikka ja jälle rääkides. Oma iseloomust lähtudes ja osati ka kasvatusest olen naisele olnud kohati halb mees kuid oleme asjadest rääkinud ning teemad on maha võetud. Kuid nüüd on naine alustanud uut suhet, arvan nii. Ta käis ühel kursusel ning sai sealt tuttavaks endast 7 aastat noorema mehega. Kursus lõppes ning mingit suhet neil vist polnud. Kokku viis neid uuesti aga paar kuud hiljem selle mehe koolilõputöö. Koos nad seda kirjutasid, parandasid jne. Siis ühel hetkel avastasin, et naine on nagu "ära". Minu vestlustele vastab järsult ning sellise mitterahuloleku väljendamisega. Enamus ajast on pahur ning oma osa on sellest ka tööl kus ta käib. Tõeline teema läks aga lahti alles siis kui see mees minu naise ühel õhtul välja kutsus. Sellest hetkest on asjad eriti segaseks muutunud. Naine räägib minuga ülivähe, kõik soovid teada saada mis viga leiavad lõpu "ei midagis". Tuju on niikaua halb kui saab selle mehega lõpuks MSN-s olla, temalt päeva jooksul telefonikõne, kutse välja tulla vms. MSN-s kirjutatakse sõnumeid kus selge alatoon on flirtiv ja seksuaalne. Kohtumas käiakse vähemalt 2 korda nädalas, teinekord rohkem veel. Minule väidab, et nende suhe on sõbrasuhe, midagi ei toimu. Valetab kohtumiste toimumise kohta öeldes, et lihtsalt pole kokku saanud. Eile kui jälle selle mehe välja kutsus (2 päeva tagasi kohtusid alles) kirjutas talle, et on jännis põhjenduse leidmisega väljatulekuks, et kas lihtsalt uksest välja astuda või siiski öelda.
Ma ei oska enam midagi arvata. Rääkida temaga ei saa, midagi teha kah ei anna kuna kõik lükatakse tagasi. Kas tegemist saab olla sõbrasuhtega kui nii tihti vahetatakse sõnumeid, käiakse väljas jne? Armumine või midagi enamat?
Täitsa sassis.
Kutsu endale külla mõni ilus piiga. Ja nii, et su naine näeb.Loodetavasti seletad sa piigale, milles asi.
Kui siis plahvatust ei toimu ja te asju klaaritud ei saa siis ilmselt on sinu lood kehvad.
Arvan siiski, et 7 aastat nooremaga on su naisel varsti võhm väljas. Iseasi on kas sa tahad või suudad sellist käitumist andestada.Säärastel segastel eluperioodidel kipuvad naised ka rasedaks jääma.
Teie kirjast saan aru, et olukord on ebaselge ja muserdav. Kahjuks on vaid Teie kirja põhjal raske öelda, mis naisega täpselt toimub. Pole ka ühest valemit, mille järgi tunda ära kas tegu on armumise või siis sõprusega.
Küllap ei tea naine isegi veel, mis täpselt toimub ja mida ta vajab. Selliste segaste tunnete ajal võib kaduda reaalsustaju ja alles hiljem tekib mõistmine, mis tegelikult toimub. Nii tuleb ka valetamist ja väiteid, et tegu vaid sõprusega.
Kuid mida siis teha? Pealt vaadata ja oodata, millal naine on valmis rääkima? Pigem võiksite ikka veel proovida naisega rääkida. Teie kirjast ei selgu, kuidas Te olete temaga juba rääkinud. Alustuseks võiksite proovida selgitada, mida Teie ise selles olukorras tunnete ("Ma olen väsinud meie ebaselgetest suhetest ja ma tahaksin väga selgust saada", "Ma olen segaduses, kui ma näen, et sa oled muutunud", "Ma olen kurb, kui sa ei räägi asjadest nii nagu need on" jne). Kindlasti ei tasu hakata süüdistama ("sa valetad, et ei saanud temaga kokku"). Süüdistused ja rünnakud panevad inimese "lukku" ja tekib soov ennast kaitsta.
Veel võiksite proovida naist kuulata ja talle tema olukorda tagasi peegeldada ("Mulle tundub, et sa oled segaduses ja ei taha/oska rääkida sellest, mis toimub", " sa ei taha rääkida sellest, sest kardad, et ma hakkan süüdistama" jne). Ei maksa karta, kui Te peegeldustega täppi ei pane, sest isegi ebatäpse peegelduse korral on naisel lihtsam ennast avama hakata.
Võiksite pöörduda ka perenõustaja või pereterapeudi poole. Suhete kriisidega ongi üksi raske hakkama saada. Pereterapeut saab aidata nii Teil kui ka Teie naisel enda tunnetes selgusele jõuda. Omavahel arutades on oht, et emotsioonid ei lase jõuda probleemi tegelike juurteni. Kui naine ei ole nõus perenõustaja poole pöörduma, siis minge üksi. Sellestki võib abi olla. Perenõustajate ja -terapeutide kontakte võite uurida perekeskusest (perekeskus at sinamina dot ee).
See piiga tuppa toomine ei annaks tulemust. Ma ei tahakski midagi spetsiaalselt tagasi teha. Muidugi on mul kehv vaadata kuidas teise mehega vesteldes naise nägu naerule läheb ja minule pilgu visates tõsineb. Küsimus on vaid selles kas see võib tal üle minna millekski konkreetsemaks või kui mitte siis millal üle läheb. Ei tunne naiste psüühikat kahjuks niipalju, et suudaks enda psüühikaga pikka aega vastu pidada ilma kahhjustusteta. Tundub, et targem on teha järsk lõpp...
Mina arvan ka et peaksid tegema midagi täiesti kardinaalselt erinevat (kasvõi järsk lõpp). Praegu on temal ju hea-teeb mis tahab, aga sina ootad kannatlikult. See ei pane teda kuidagi teistmoodi tegutsema. Praegu tal selline aeg, kus ta teist idealiseerib ja sinus näeb ainult vigu. Ega enne asjad ei muutu kui ta hakkab aru saama, et ta võib sind kaotada. Ja kui tal siis ka ükskõik-siis tähendab see suhe polegi enam päästmist väärt.
Ma olen olnud ise sinu seisus-lasin asjad ka käest ära-ja seda minu väga suurest naiivsusest, sest ma ei uskunud, et järsku võib kõik muutuda. Kui ma hakkasin taipama, siis tegin ka järsku lõpu, aga siis hakkas mu mees alles mõtlema. siiamaani oleme koos.
Nagu kirjeldaksid mind.Raudselt on tegu rohkemaga kui sõprusega ja naine hindab seda teist üle,sest ei ela temaga koos.Samas aga ta ei taha sinu juurest ära minna,sest teab et võib rängalt pettuda.Sulle aga kannatust,aga ära lase end alandada.Sa vist armastad naist rohkem kui tema sind.
Tänan teid kõiki arvamuse eest. Sain teatud osas kinnituse oma halbadele eelaimustele. Naisega leppisime kokku, et läheme lahku elama. Eks siis paistab. Ta arvas ka, et talle on ruumi vaja? Naine on mulle jah olnud kõik mis hingelist tasakaalu pakkus. Nüüd siis üksi jälle...
Lastel hakkan ikka külas käima kuigi see mu hinge tahab tükkideks rebida.
Meie peres oli poolteist aastat tagasi sama seis, ainult et vastupidi, st mees oli see, kes ei teadnud mida ja keda. Sain samu vastuseid oma küsimustele - et miskit pole viga, kõik on hästi jne.
kuni ühel päeval teatati, et meie abielu on nüüd läbi (abielus oldud selleks ajaks 12 aastat, lapski olemas), tema armastab ilmselt teist ja ei soovi enam meiega koos elada.
Elasime ühe katuse all veel kolm kuud, siis rääkis ta lahkumisest ka meie lapsele ning nädala pärast kolis välja.
Sellest on tänaseks möödas veidi üle aasta. Aasta taguste juttude põhjal pidi mees aasta mõtlema, üksi elama ning selgusele jõudma, mida ta oma elust tahab ja et aasta jooksul ei seo ta end kellegagi. Kuid need olid vaid sõnad. Tänaseks on ta juba uuesti abiellunud. Lapsega saab kokku kord nädalas.
Miks üldse kirjutan? Seepärast, et ka meie lahkuminek oli alguses nagu ruumi vajaduse tõttu, kuid üpriski kähku selgus, et selgus oli juba siis kui lahkuminek toimus, seda polnud tal tarvis enam otsida.
Algus oli emotsionaalselt ikka väga raske, aga mis ei tapa teeb tugevaks - vananenud ütlus, kuid peab paika. Nõrkuse hetki tuleb ka praegu, kuid mitte igatsusest eksabikaasa järgi, vaid igatsusest armastava ning hooliva inimese järgi, keda mu kõrval pole. Inimene ei ole ettenähtud ikka üksi elama, vaid ikka paaris.
Kirjeldasid nagu detailselt minu suhet nüüdseks endise naisega. Lahutasime just ja õhku jäi enne lahutustki ettepanek, et proovime lahus elada, kumbki eraldi. Ehk mõne aja pärast asi laabub. Saigi nii tehtud. Kuid naisel on mõtteis vaid uus mees ning millestki muust ei hooli.
Laste külastuskordi ei ole veel kokku leppinudki kuid ilmselt siiski tuleb ka seda teha sest naise uus kaaslane kolib ilmselt tema juurde elama, kuigi ta avaldas enne seda arvamust, et nii see ikka ei tule olema ja et tema soov ei ole kohe mitte ühest suhtest teise hüppamine. Ka meil oli juttu sellest, et talle on ruumi vaja jne. Naine muuseas kaksik.
Olen hakanud leppima sellega, et suhte lörriminekus on enamusroll minul ja tuleb edaspidi üksi hakkama saada. Emotsionaalselt on vägagi raske. Midagi on kogu aeg puudu kuid mis konkreetselt ei tea isegi. Aeg näitab.
Mul just sama värk.Meil õnneks lapsed täiskasvanud.Mees täitsa ära pööranud.Tuleb vist ka lahutus ette võtta.Mees muidugi tahaks et mina teda nii kaua ootaks kui tema oma keskea kriisiga hakkama saab.See kõik on tõesti raske.Aga tuleb eluga edasi minna ja hakkama saada.Ja seda ma ka saan.Olen nimelt kaljukits.
