Läksime paar nädalat tagasi mehega riidu. Meil oli tüli ja kogemata ütlesin, et "ta ei viitsi olla piisavalt mees, selleks et mind autoga töölt kojuga viia ja vähemalt on mõnigi mu töökaaslane piisavalt meheks, et mind läbi vihma koju saata. Ja selle peale ta tormas toast välja. Püüdsin veel temaga rääkida ja asja põhjendada, kuid ta lihtsalt ignoreerib mind. Ta elab seal, nagu vööras juba 2 nädalat. Ta ärkab hommikul ja läheb tööle, lausumata sõnagi. Tvaliselt oleks ta mulle alati head päeva soovinud ja põsele musi andnud. Õhtul tuleb koju, sööb ja läheb arvutise või telekat vaatama. Mitu korda olen tahtnud temaga rääkida, kuid siis heidab ta mulle sellise pilgu, et kardan, et ta tuleb mule kallale. Ta ei ole minu teada nii emotsionaalne, et sellise asja pärast nii endast välja läheks. Väljas me ei käi enam koos, nüüd magab elutoas diivanil. Kui ta arvutis istub ja mina näiteks midagi sealt toast võtma lähen, siis ta marsib minema nii kauaks kui ma sinna tuppa jään. Lööb minu eest uksi kinni, et ma teda segama ei läheks. See teeb mulle nii haiget ja ma tunnen, et see kõik kisub mu lõhki. Palun andke mingit nõu või lohutussõna, sest ma enam ei suuda. Siin soovitavad koolitajad probleemide puhul rääkida, kuid siin pole selle puhul tõesti abi.
Oi jah siin ei oska midagi lohutuseks öelda minu arust oli see ikka valus laks.Kas sa siis üldse aru ei saa miks su mees nii käitub?Mnu soovitus pane nüüd ennast oma mehe olukorda-kas kannatad välja?
Lugesin siin ja mõtlesin sinu kirja üle.Sa räägid,et mees pole emotsionaalne on ju ikka küll kui ta sind põsele suudleb ja head päeva soovib ja romantiline on see ka.Väga vähestel naistel on sellist suhtumist kodus.Võibolla ei taha su mees sinuga rääkida,sest tal polegi enam sinuga millestki rääkida.Tegid talle tegelikult väga haiget oma sõnadega ja sõnal on suur jõud.See,et selline suudlemise juhus oli nii ammu ei peaks küll tänase päeva elu segama ta ju elab sinuga ja ilmselt hoolib ja armastab sind.Minu soovitus sinule alati ei aita ka rääkimine lase ennast natuke lõdvemaks ja tegele igapäevaste toimingutega.Tee ikka rõõmsam ja optimistlikum nägu ette.Mehele anna hingamisruumi küll siis tuleb aeg rääkimiseks ta pole selleks ilmselt veel valmis.Vanu asju ka pole mõtet üles kaevata need lisavad vaid õli tulle.Jutt sai küll segane aga ridade vahel on peidus nii mõndagi ehk saad natu abi oma murele.
Kirjeldatud käitumine viitab selgelt mehe solvumisele ja haavatud tunnetele. Olukorraga toimetuleku strateegiaks on ta valinud ignoreerimise, mis teeb omakorda haiget Teile.
Nüüd vajate lohutust ja abi, kuid rääkimisse ei usu. Nagu ma aru saan, siis mitterääkimist olete ju ka juba mitu nädalat proovinud.
Te ju soovite antud olukorda muuta, siis üks võimalus on midagi muud teha kui seni. Kui suhtlemise vältimist Te tõesti enam ei taha, siis suhtlemine tähendab ju ikka rääkimist ja kuulamist.
Mingit imerohtu aga pole, kui suhted sassis ja osapooled mõlemad haiget saanud - ikka ootavad ja vajavad mõlemad, et teine märkaks ja mõistaks, valu leevendaks ja haavale peale puhuks.
Kui olete midagi teinud või öelnud, mis võis meest, tema eneseaustust riivata, siis seda saab heastada oma kahjutundest teada andes ja vabandades. Kui kahetsus on siiras, siis saab ka andeks anda ja pole vaja enam suhtlemist vältida.
Niisiis antud olukorras on oluline kõige pealt mehega kontakt taastada ja ikka teda rääkima saada. Seejuures on oluline ta ära kuulata.
Kui tunnete, et olete ise pettunud, siis oma tundeid on ka oluline väljendada (mina-keeles, ilma teist ründamata, süüdistamata). Et vabastada oma suhted pingetest, siis on oluline mõista nii oma tundeid kui ka partneri seisundit. Kui ma midagi ütlen või teen, siis kuidas see teisele mõjub. Kui mees on liialt haavatav ja ise kimpus oma tunnetega, siis ei pruugi mina-sõnum (nt. olen solvunud, tunnen end üksi jne) häid suhteid taastada, vaid pigem negatiivseid emotsioone üles kütta.
Seega, et tüli lõpeks, peate saama sellest rääkida, kuidas end tunnete ning olema valmis aktsepteerima teineteise negatiivseid emotsioone.
Head ja kiiret teineteise taasleidmist!
Kuid kuidas ma ta üldse kuulama saan panna? Olen läinud juba mitu korda vabandada üritanud. Läksin sinna ja ütlesin, et ta on mind ainult ühe korra autoga koju toonud ja me peaaegu ei suhtlegi temaga, aga siis jalutas ta minema, ise veel vihaselt porisedes : "mh!" Ta kohe müksas mind mööda minnes. Ma ei saa ju temaga rääkida, kui ta ei kuula. Ma võin kergemini minna seda kalendrile rääkima. Kalendrile rääkides on isegi lootust, et see kuulab, aga mis puutub mehesse...
No kas see siis on sinu jaoks nii oluline mitu korda mees sind autoga koju on toonud.Kui sa ikka tõesti tahad oma mehega mingit elu edasi elada siis räägi midagi muud ma ausalt ei saa aru mida sa üldse tahad kooselult ja eelkõige oma mehelt.Ma küll ei tea kui vana sa oled aga tundub,et üsna noor veel.Etteheidete ja virinaga sa tõesti asja ei paranda.Ja lõppude lõpuks on iga inimene indiviid ja ei saa sundida teist elama nii nagu sina tahad ka teiselpoolel on õigus elule ja oma arvamusele.Tundub,et sa ei saa kohe pead sappi hakkama loopima mina ka ei tahaks sinuga rääkida kui ainult etteheited tulevad ja asjast ei räägita.Rahune kõigepealt maha ja mõtle kainelt ja alles siis räägi muidu jääd sootuks oma mehest ilma tegelt ka.Räägin ,sest ka minu eelnev elu läks sellepärast laiali,et naine heitis kõike eriti just minevikku aga nüüd kui tema on juba täiskasvanumaks saanud siis tahab küll ära leppida aga jah HILJA.
No kas see siis on sinu jaoks nii oluline mitu korda mees sind autoga koju on toonud.Kui sa ikka tõesti tahad oma mehega mingit elu edasi elada siis räägi midagi muud ma ausalt ei saa aru mida sa üldse tahad kooselult ja eelkõige oma mehelt.Ma küll ei tea kui vana sa oled aga tundub,et üsna noor veel.Etteheidete ja virinaga sa tõesti asja ei paranda.Ja lõppude lõpuks on iga inimene indiviid ja ei saa sundida teist elama nii nagu sina tahad ka teiselpoolel on õigus elule ja oma arvamusele.Tundub,et sa ei saa kohe pead sappi hakkama loopima mina ka ei tahaks sinuga rääkida kui ainult etteheited tulevad ja asjast ei räägita.Rahune kõigepealt maha ja mõtle kainelt ja alles siis räägi muidu jääd sootuks oma mehest ilma tegelt ka.Räägin ,sest ka minu eelnev elu läks sellepärast laiali,et naine heitis kõike eriti just minevikku aga nüüd kui tema on juba täiskasvanumaks saanud siis tahab küll ära leppida aga jah HILJA.
Tema jonnib ja jookseb mu eest ära! Olen püüdnud vabandada ja asja heaks teha! Mida teeb tema? Põgeneb probleemi eest, ta võiks siis olla vähemalt meheks ja võtta asja käsile! Suhe ei õnnestu ju ainult siis kui üks on huvitatud! Ja 32 ei ole sellise asja peal noor, kes on juba 9 aastat abielus olnud!
