Asi puudutab mu nasit ja tema sõbrannat. Koguaeg kui nad kokku saavad, siis nad kallistavad ja shoppamas käies hoiavad käest kinni. Viimasel ajal on ta minust vöördunud. (olin pikalt tööl siin paar päeva) Ta ei suhtle minuga enam nii tihti ja iga viie minuti tagant ta helistab ja kirjutab talle. Mulle ei räägita enam midagi ja sõbranna teab absoluutselt kõike. Nüüd just viimasel ajal on välja löönud, ennem oli tavaline ja nüüd on lahutamatud. Muredest ja mälestustest räägitakse ka nii, et mõlemad nutavad ja kallistavad, kuigi midagi pole nagu juhtunud. Kas naine hakkab vaikselt meestest eemalduma ja nagu...?
Ex nüüd ole aeg enda sisse vaadata!
Mis on see, millest sinu kallis naine puudust tunneb?
Äkki oled ka ise andnud talle põhjust otsida mujalt mõistmist, tuge, soojust ja hoolt???
Ära näe veel tonte kus neid ei tarvitse olla
Kolm pikka päeva tööl ei tee muidugi kedagi võõrax. Aga kui need pikad päevad on korduvad, siis küll teeb. Samuti pidevalt väsinud mees, komplimentidide mitte tegemine, mitte koos väljas käimine, südamest südamesse jutuajamiste puudumine, teise inimese elu ja arvamuste vastu mitte huvi tundmine, romantika puudumine (ka voodis)...jne, jne.
Ma ei ütle, et see käib kindlasti teie kohta (ei tunne ju teid) aga äkki siin võib peituda osa vastusest ? Ole enda vastu aus
Ja veel Miks sa otse ei küsi?
Vabanda E aga sa ajad lolli juttu. Miks alati peab olema süüdi meesterahvas ?! Miks tõesti ei võiks olla kahjuks/õnneks põhjuses see, et naine avastas oma tõelise sexuaalsuse?
Samuti, miks mitte see nn. sõbranna lihtsalt pole keeranud naist mehe vastu? Põhjused võivad olla mitmed... kindlasti ei tähenda see seda, et Mees peaks hakkama viga endas otsima.
Minu mees käib pidevalt komandeeringus ja rohkem kui 3 päeva - sellepärast me küll pole võõrdunud. Pigem vastupidi - see teeb meid veel lähedamaks.
Kati! See, et inimesel on oma arvamus, ei tähenda, et seda võib lolliks jutuks nimetada. See on väga ebaviisakas
Kui inimesed juba tulevad siia foorumisse nõu küsima, siis ongi see ju selleks, et kuulda erinevate inimeste arvamust. Lõppkokkuvõttes tehakse oma elu puudutavad otsused ikkagi ise.
Mina lihtsalt pakkusin ühe vaatenurga. Samas ei väitnud, et see on ainuõge. Või kuidas?
Oleks võinud siiski süveneda sellesse mida kirjutasin...
Väga ebameeldiv oli, Kati
Tere Mees,
Teie poolt esitatud probleemi olemusele saab vastuse anda vaid Teie naine. On väga palju võrdväärseid variante, mis võib peast läbi lipsata sellisele käitumisele seletust otsides:
(1)võimalik, et naisel on lähisuhtes mingi suhtlemise defitsiit (jagamise võimaluse puudumine), mida ta sõbrannaga intensiivselt suheldes kompenseerib?
(2) võib-olla on selles sõprussuhtes initsiatiivikaim pool hoopis sõbranna ja teie naine on nn toetaja rollis? Ehk on sõbrannal praegusel eluperioodil raskem ja ta otsib rohkem toetust lähedust?
(3) ei saa ju välistada ka, et teie naisel on soov homoseksuaalseks suhteks?
jne.jne.
Kõik eelpooltoodu on hüpoteetiline senikaua kui pole faktilist toetust.
Ei Teie ise ega ka keegi spetsialist ei suuda oraaklit mängida ja naise käitumise tagamaid seletada. Kui te räägite naisega siis vältige hinnanguid, väljendage oma muret teie omavahelise suhte osas ja püüdke uurida, mis on selles sõprussuhtes naise jaoks nii tähtsat ja siduvat.
Kõike paremat soovides.
Niisiis. Võtsin ühel päeval oma kahtlused ja mõtted kokku ja püüdsin naisega rääkida. Ütlesin, et ei taha olla solvav, aga olen märganud sõbranna tähtsuse suurenemist tema ellu.Ta muutus selle peale päris vihaseks, et kas ta on andnud mulle põhjust seda arvata. (on ju, aga seda ma muidugi nii ei öelnud) Ütlesin selle peale, et ma ei taha olla teisejärguline ja eriti ei soovi ma olla tema valede ohver. (et kui tal midagi sõbrannaga oleks, siis võiks ta mulle sellest rääkida) Selle peale rääkis ta, et mul pole mingit õigust arvata ega kahelda temas. Selle peale helises muidugi ta telefon (loomulikult tema sõbranna) ja ta lihtsalt tormas uksest välja. Üritasin teda veel tagasi hüüda, aga ta lihtsalt marssis minema eirates mu hüüde. Ma tundisn sellist viha tol hetkel. Mina näen vaeva ja üritan meie abielu päästa, kui tema lihtlabaselt kohe oma sõbrannadega minema jookseb. See oli väga nõme käitumine ja ma lihtsalt ei saa temaga sel teemal enam rääkida. Minu püüdlustel ei ole mingit mõtet, kui naine mind ei austa ja ise huvi ei tunne.
Olgu, vabandust et sind E lolliks sõimasid, aga alati ei saa ka vastuseks kirjutada, et kõiges on süüdi mees!
See on väga feministlik.. Alati on tglt süüdi suhte purunemises ja probleemides mõlemad!
Sina aga kohe, et Vaata mees kõigepealt enda sisse ja süüdista ennast enamvähem..
Kas see oli õiglane selle mehe suhtes?
Selline olukord on kindlasti solvav sest näitab teise inimese lugupidamatust sinu suhtes.
Kuid ehk õnnestub sul leida mõni hetk, kui olete mõlemad rahulikud ja siis uuesti rääkida.
Äkki aitax see, et räägitete talle lihtsalt kui halvasti ja ebakindlalt te ennast selles olukorras tunnete. Et see muudab teid kurvax ja ajab ka paratamatult väga vihasex.
Kui proovite seda teha nii, et ei anna temale hinnanguid vaid kirjeldate ausalt situatsiooni ning seda emotsiooni, mida sel ajal tunnete, siis on ehk lootust, et ta uuesti ei vihasta ja minema ei torma. Inimestel on paraku komme kohe kui tunnevad pisematki agressiooni ja kriitikat enda suunas, minna kaitsesse ja hakata vastu. siis paraku ei tule rahumeelsest jutuajamisest midagi välja. Ex pead ise teadlikult hoidma end tagasi ja olema rahulik - täitsa usun, et see on raske, sest oled solvunud aga ex see ole ainus võimalus.
Miks sa otse ei küsi?
