Olen juba pikemat aega omadega puntras. Miks?
Mu mees on pidevalt kodust ära. Mees töötab kultuurialal. Päeval on tööaeg ja on põhitöö. Õhtuti osaleb erinevas huvitegevuses. Väidab, et ilma temata need ringid ei toimiks. Nii ongi, et viis päeva nädalas on tööpäevad, E, K, N, P on mees nt rahvatantsus, näiteringis jne. R, L, P päevad-õhtud on sageli tal ürituste korraldamine või esinemine.
Jah tal on küll enamasti aega vajadusel käia päeval meiega nt arsti juures või ka poes. Kuid tema olekust mõistan mina, et see on siiski tema tööaeg ja ta on mures või pabistab, et jääb nö kellegi silme ette.
Ja nii ei teagi mina seda aega, kui mees on kodu ja pere päralt. Kuulen vaid seda, et Ma pean nüüd minema. Olgu tegemist õhtu või nädalavahetusega. Ikka peab tema minema. Ja mina tunnen end süüdlasena kui tahan ka oma "osa " saada. Ja samas tunnen ka viha, et mees pidevalt ära on. Tööd ja tegemised kasvavad ülepea. Tunnen isegi rõõmu sellest kui saan linna poodi minna, ikkagi vaheldus.
Olen väikeste lastega hetkel kodus. Ka seetõttu kindlasti võimendan seda muret üle. Samas olen mina perele orienteeritud ja omad tegemised sätin alati eelkõige pere ja laste järgi.
Vahest harva saan ka mina käia trennis vm. Aga seda kindlasti mitte regulaarselt, sest pean arvestama mehe võimalusi laste hoidmisel.
Siis kui mees koju saabub armastab ta vaadata telekat, olla arvutis või lihtsalt magada (puhata). Saan ju aru, sest viibib ta nii palju ju tööl ja kodus tahaks rahulikult olla.
Aga ei jõua ka mina üksi lapsi ja kodu korras hoida. St jõuaksin kindlasti, aga leian, et seaduslikult ei ole mina ju üksikema. Kas pean seda taluma.
Samas on ta hea isa meie peres, meil on ühised huvid, reisime, matkame, käime võimalusel ujumas, kontsertidel. Enamasti siis küll minu alagatusel.
Mõtlen, et ehk olen ma liiga klammerdunud. Peaksin õppima asjadega üksi hakkama saama. Iseseisvam olema.
Saan aru, et jutt ja olukord mis kirjutasin on segased, aga sain vähemalt hingelt ära kurta
Sa ei kujuta ette kui palju on sul saatusekaaslasi.. . Ei tea kas see sind muidugi lohutab - vaevalt.
Väga paljud naised jäävad niimoodi lastega üxi. Mees ja pereisa nagu on olemas, aga ometi on tunne, nagu olexid üxikema. Ainult selle vahega, et teine palk on majandamisel abix. Vahel pole ka seda
Loodad, et kui olexid iseseisvam ja asjadega rohkem üxi hakkama saavam, siis mure vähenex. See on muidugi üx võimalustest (ex seda teed ongi paljud naised läinud) aga rahulolematus ei kao sellest mitte kusagile. Ebaõigluse tunne jääb. Ja raske on ikkagi, sest pere on mõeldud paarisrakendiga vedamisex, mitte üxi.
Ex tuleb püüda mehega rääkida. Õelda mida sa tunned, kui ta nii vähe kodus on ja sind ei aita. Tean, tean - kindlasti oled seda katsetanud aga noh, kordamine on tarkuse ema Proovi neid mina-sõnumeid, vahel need isegi aitavad. Mind on aidanud, kuigi peab tunnistama, et hoopiski mitte niipalju, kui ma lootnud olen
Ja muidugi on kaval mõte otsida kõrvalt abi. Kui on häid sugulasi, kes on nõus aitama lapsi hoida, et saaxid end tuulutamas käia, siis on hästi. See muidugi ei leevenda igatsust kogu aeg tööl oleva mehe järgi kuid ennast laadida aitab küll.
Ja veel. See tundub küll niikaugel olevat aga ühel hetkel on lapsed suuremad ja ei vaja sind enam 7 päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Siis tekib palju rohkem aega enda jaox. Ning nedest saavad väikesed ja imearukad jutukaaslased kelle armastust vastu võtta on suurim rõõm
Ilusat kevadet Sulle!
Teie istute lastega kodus, kodu on korras - ilus, söök on laual. Mees peab tööl käima, tema teenib raha... et oleks söök laual, kodu ilus jne.
Vot rääkige oma meestele sellest, et ta veedab teiega liiga vähe aega. Ometi kui te kokku kolisite - pere saite, siis te ju pidite teadma seda, et tal on selline töö.
Olgu... ta lepib vb sellega, et ta on liiga vähe kodus, loobub tööst, mis talle meeldib ´( ps, mul oli sõber, kes samuti töötas kultuuri valdkonnas, ning temal kaa polnud üldse vabaaega kuid ta armastas seda tööd, kuid ta loobus sellest - naine käis ajudele koguaeg - ja nüüd ta peab olema kella 9-17ni tööl mida ta vihkab ) - edasi? tulete siia tagasi ja kurdate, kuidas mees ei viitsi enam üldse tööd teha?
Ja muuseas... Pucca : Naistele on Kordamine tarkuse ema ehk meestele = kordamine näägutamine.
ja mul täpselt vastupidine variant:mees ei viitsi tööl käia!ja usu mind kallis "üksik",see veel palju hullem.arvad,et mees saab laste ja koduste asjadega sama hästi kui naine-kaugel sellest!tavaliselt kui töölt tulen leian ta diivanilt pikutamas.
"Teie istute lastega kodus, kodu on korras - ilus, söök on laual..."
Lastega pole võimalik kodus ISTUDA! Kodu ei saa korda ja ilusax ilma tööd tegemata. Samuti ei ilmu lauale ka valmis söök iseenesest. Koduse naise päev on samuti tööpäev ja tihti mitte kergem mehe tööpäevast. Ning see töö ei alga kindlal kellaajal ega lõpe samuti. See töö on pidev!
"Ometi kui te kokku kolisite - pere saite, siis te ju pidite teadma seda, et tal on selline töö..."
Jah, nii mehel kui naisel on enne pere loomist oma elu. Nii see on. laste saamine muudab elustiili ja väärtushinnanguid väga suurel määral. See on paratamatu. Kui ei olda valmis enda elu muutma, siis ei tohikski üleüldse peret luua. Paraku osaleb lapse tegemisel samamoodi kui naine, ka mees. See on nende ühine otsus ja mõjutab mehe elu samuti. Ka mees peab teadma, et tuleb kohandada oma endine elustiil uue, perega arvestava, elustiiliga. Ei ole nõus sellega, Kati, et mees ei peax üldse millestki loobuma pere heaks. Iga loobutud asja asemele tuleb midagi uut. Mis saab olla ilusam oma kalli naise armastusest ja lastega veedetud ilusatest hetkedest. Ning miks minna äärmusesse? Oma hobidest jqa kirgedest ei pea ju loobuma. Lihtsalt üksteisega tuleb arvestada! Kurb kui peret peetakse vaid köidikuteks, mis ei lase lennata. Siis on inimene ise teinud minevikus vale otsuse, kui peret looma hakkas
"Naistele on kordamine tarkuse ema ehk meestele = kordamine näägutamine."
Ei maksa niimoodi üldistada. Kui on südamel ja on valus, siis tuleb rääkida. Kui mees seda näägutamiseks peab, siis KAHJUKS on tegemist siiski mõistmatu mehega. Hooliv inimene mõistab teise appihüüet!
Kati. Kas sinu varjunime all peitub tegelikult mees?
Teie mõlema postitusest loen välja negatiivset (sõjakat) suhtumist partneritesse.
See on nii kurb((
Nii kurb kui pere ei ole koostöö vaid üksteisele ärapanemine!
Teema on kutsunud esile huvitava diskussiooni - mitmed kirjutajad on jaganud oma kogemusi ja mõtteid. Selle kohta, millega naine peaks rahul olema ja kuidas antud olukorras toimima polegi ühtset arusaama. Samuti on kirevalt mitmekesine see, milline on kellegi aktiivsus, eluviis, huvide ring ning sellest tulenev elukorraldus, töö ja isikliku elu ühitamine.
Ka Teie, Üksik, kui otsite tasakaalu ja rahulolu, siis küllap leiate sobiva viisi oma senise elu muutmiseks, ikka sellest tulenevalt, mida vajate ja mille poole püüdlete, et olla rahul.
Nagu ma aru saan, siis mõistate oma mehe eneseteostuse vajadust ja laia huvide ringi, kuid seejuures on Teie jaoks liialt kõrvaliseks muutunud mehe kodule ja teie suhetele pühendumus. Tunnete end kurnatuna ja üksi ning olete pidanud loobuma sellest, mida ise vajate. Ka Teie "tass" vajab täitmist!
Kui olete rahulolematu praeguse elukorraldusega ja tunnete, et mehelt pole piisavalt tuge, siis tuleb sellest talle teada anda. Kindlasti ei anna häid lahendusi ultimatiivses vormis tingimuste esitamine või pidev näägutamine, küll aga on oluline oma probleemi sõnastamine vajaduste keeles. Seega mitte kriitika ja ettekirjutused mehele, vaid valmisolek leida lahendusi, mis sobiks mõlemale. Usun, et ka Teie mees on huvitatud sellest, et Te poleks pidevalt kurnatud ja vihane ning mõistab, et soovite rohkem temaga koos olla ja enda jaoks rohkem aega võtta. Alustuseks oleks hea selgitada välja ka mehe arusaamad ja rahulolu senise elukorraldusega, vaba aja määra ja sisuga, samuti teievaheliste suhetega.
Kui teemat omavahel arutledes vahetage oma arusaamu kooselust, pereasjade korraldamisest, ootusi paarisuhetele, mida väärtuste ja mida ootate teineteiselt, kuidas end tunnete ja mida vajate, siis sellest tulenevalt selgub ka see, mida ja kuidas oleks vaja muuta. Kui teie jaoks kipuvad kohustused ja sagedane eemalolek varjutama omavahelist suhet ja lähedust, siis on aeg midagi ette võtta.
Vahel on oluline koos mõtiskelda sellele, et kuigi kodus kõik vajalik olemas mees teenib piisavalt, lapsed hoitud, kodutööd tehtud jne. ei tähenda see aga veel õnne ja rahulolu suhetega. Ka suhe vajab toitu" ja eelkõige emotsionaalses mõttes. Kui väga lihtsustatult väljendada, siis mees pole ju vaid pangakonto ja naine kodukombain. Kui soovite enamat ja mõlemad, siis tuleb jõuda selgusele, milline on teie huvi ja valmisolek seda teineteisele ja endale võimaldada.
Mõnusat pühendumist teineteisele!
mul ka mure mehe ja ta tööga.mina olen lastega kodus.jaolen kogu aegtegevuses pole uldse aega puhata.mees tuleb koju utleb et on kole väsinud.lasteg ei tegele .terve õhtu passib arvutis.olen alati talle hingamisruumi andnud.tean ka seda et olen kodus istumisest juba nagu meeleheitel koduperenaine.
Nii. Ja märkate milliste muredega mehed siia foorumisse tulevad: mu naine jättis mind maha, kuna ei püüranud talle tähelepanu. mis ma nüüd teen, mu elu on mõtetu jne
Turvatunne on see, mis mehe hoolimatuks teeb. Ta teab, et alati on söök laual, lapsed ja kodu kasitud kui tema koju tuleb. See on nii enesestmõistetav et ta ei tule selle pealegi, et midagi korras ära on. Teemaalgatajale: miks sa ise ei võiks mõne ringi töös koos mehega osaleda? rahvatants on ju äge! kui lapsed jalad alla on saanud tulgu või kaasa trenni, küll nemad ka joosta saavad. Ja näevad ka teised naised, et mees mitte vaba ja vallatu pole.
Proovi neid mina-sõnumeid, vahel need isegi aitavad. Mind on aidanud, kuigi peab tunnistama, et hoopiski mitte niipalju, kui ma lootnud olen