Olen 27-aastane. Mu abikaasa on 28-aastane. Koos oleme olnud pea 10 aastat, neist abielus 6 aastat. Meil on kaks last, 8- ja 5-aastane. Nüüd siis oli jube kriis. Mees liigtarvitab alkoholi, mina olen laisavõitu inimene (või õigemini olen aeglane, toimetan rahulikult ja põhjalikult). Üksteise süüdistamine, tegelikult on tegu nõiaringiga. Mees joob, sest olen laisk. Minul kaob tegutsemisisu, sest mees joob. Viimasel ajal olen saanud paar korda hoobi näkku, kui mees oli täis. Viimane kord kutsusid sõbrannad politsei, sest mees märatses, ja ähvardas maha lüüa. Loomulikult oli ta purjus. Märatsemise põhjus oli armukadedus mingi minu jutust kuuldud asja pärast. Taevas küll, olen talle üdini truu olnud, nii mõtetes kui tegudes. Mees veetis öö politseis. Tahtsin ära minna, pakkisin asju. Mees oli püha viha täis, arvates, et olen teda petnud ja arvas, et hoop näkku oli põhjendatud. Oli teineteise süüdistamine selle nõiaringi pärast. Terve öö rääkisime. Tõotused, lubadused teineteisele. Jäin mehe juurde.
Siiski pesitseb sügaval südames tunne, et see on vältimatu edasilükkamine. Et abielust ei saa asja. Rääkisime sel ööl ka kolmandast lapsest, seda enam, et minu tervis ei luba mul tulevikus enam sünnitada. Kas kohe või üldse mitte. Olen alati omale kolme last tahtnud... Ütlesin mehele, et kolmandat last temalt tahtes näitan talle, et usun iseendasse ja temasse.
Ma ei tea mida teha. Kõik on nii ebakindel. Tulevik on ebakindel. Armastan teda tõeliselt. Kas jääda või minna? Kas suudab meid aidata psüholoog? Koht kuhu minna miul on. Aga kogu mu olemus sõdib minemise vastu. Siiski alkohol, löömine... Mis saab edasi?
Olete suure valiku ees ning otsite selgust, mida teha. Ühest küljest tõdete, et mehega kooselust ei saa asja ja see oleks pigem lahkumineku edasilükkamine. Armastus on alles ja seetõttu on raske seda sammu astuda.. Olete väga tabavalt mõistnud, millises nõiaringis olete olukorra põhjustele mõeldes. Nii ongi sageli, et vastastikku kutsutakse esile teatud omadusi ja reageeringuid, mõlemad arvavad, et nad käituvad teatud viisil, kuna teine annab selleks põhjuse. Seetõttu arvatakse, et ma ei saa muutuda enne kui teine hakkab teisiti käituma ja ka suhtuma. Enamasti omistame me partneri käitumisele endast lähtuvaid tähendusi, seega nii nagu meie seda näeme ja oletame, millised on meie kaasnevad emotsioonid ja milline on meie kogemus. Kõik see on aluseks, kuidas käitume ja millised oleme oma suhetes. Kui soovite olukorda muuta, siis tuleb piltlikult öeldes see nõiaring läbi lõigata.
Alkoholism ja agressiivsus on väga tõsised probleemid, millesse tuleb väga tõsiselt suhtuda ja ka kindlasti midagi ette võtta, seda enam kui peres on lapsed. Ootus, et kõik laabub ja piisab vaid lubamisest on pigem naiivsus või probleemi eitamine. Samuti on ekslik arvata, et kolmas laps tõestab midagi või et Teie laiskus paneb mehe jooma. Mingit õigustust ei tohi olla ka löömisel nii purjus peaga kui kainena. Loomulikult võib alkoholi mõju all esineda kontrollimatut käitumist, kuid see ei pisenda mingil juhul kogu probleemi tõsidust.
Vahel on raske ise valikuid ja muutusi teha, tunded ja läbielatu ei lase meil ennast ja olukorda neutraalselt analüüsida. Enne kui teete mistahes otsuse, siis hea oleks saada kindlustunnet spetsialisti kaasabil ja sinna koos pöördudes. Kui Teie ja ka mees tõsiselt soovib elada nii, et keegi ei oleks ohus, ega saaks kannatada ning usute, et saaksite koos õnnelikuks, siis võtke kindlasti probleem täie tõsidusega tegelemiseks. See eeldab, et teie mõlemad tunnistate probleemi ja tõepoolest tahate ja olete valmis selleks ka mõlemad pingutama.
Edu ja õnne oma valikute tegemisel!
Me käisime koos ohvriabitöötaja juures. Ees on käik pereterapeudi juurde. Üsna suur üllatus on mehe suhtumise juures see, et ta üldse oli nõus terapeudilt abi otsima. Ta pole kunagi varem neist midagi arvanud. Ehk näitab see, et ta tõesti üritab.
Kodus on midagi muutunud. Tajun seda iga kord, kui üle ukseläve sisse astun. Õhkkond on majas teine. Ja see muutus ei ole meeldiv. Seda pole meie koosoldud 10 aasta jooksul veel kordagi juhtunud ühegi tüli ajal ja mind piinab aimdus, et see muutus on jääv. Mehe puudutused on teistsugused, kallistused on teistsugused ja ka minu poolt on asjad teistsugused. Ometi armastan teda ja tahan olla temaga. Mitte laste pärast, vaid iseenda ja oma armastuse pärast. Ehk suudab terapeut midagi teha, aga ma pole selles nii väga kindel.
