Lihtsalt ei oska oma ahastust ja muret kuidagi välja elada...kirjutan siis siia.
Läksime nüüd elukaaslasega lõplikult lahku. On ennegi korra pisikest pausi peetud, aga siis see oligi vaid paus, peale mida lootsime et saame hakkama. Aga ei saanud. Meil ka paariaastane laps, üritasime tema pärast. AGa kõik, mis välja tuli oli enamjaolt negatiivne-tülid, nääklemised jne. Meespool nagu ihkas midagi muud...kusagil mujal olla ja teha muid asju.
Nüüd siis juba mitu päeva tagasi tehtud lõplik otsus- asi ei toimi, olen nõus, ei toimi tõesti...Aga nüüd hakkab kuidagi kõik õnnetuks minema. Arvasin et ei armasta teda enam, aga miks mul siis nii valus on? Miks ma ahastavalt nutan õhtul, nii et kukun lõpuks kokku? Miks ei suuda ma enam oma lapsest mingit rõõmu tunda? Mõtlen ainult sellele, kuidas nüüd peame lapsega kahekesi hakkama saama...samas kui mehel on kergem, kohe silmnähtavalt kergem, ta oleks nagu lihtsalt mõnest esemest loobunud. Temal ongi kergem, temal on keegi kellele toetuda, keegi kelle tõttu kõik ilmselt niimoodi lõppeski. Kuigi oleks millalgi ehk juhtunud ilma kolmanda osapooleta.
Nüüd teebki kõige raskemaks leppimise see, et temal on lõbus ja tore kusagil kellegi teise seltsis, samal ajal kui mina istun ja nutan kodus, pean lapsega tegelema, aga ma ei taha...
Tunnen end tohutult süüdi, et ei pingutanud rohkem, et nüüd peab last solgutama hakkama edasi-tagasi.
Kuidas ma peaksingi hakkama saama? Mina küll ei tea...
Kuigi saite koos aru, et teie suhe ei toiminud, tunnete end praegu siiski läbikukkununa ja heidate endale ette, et ei pingutanud piisavalt. Samas ju proovisite korra otsast alustada, kuid see suhe ei teinud teid kumbagi õnnelikuks. Praegu olete segaduses, kuna ei aimanud, et otsus suhe lõpetada võib Teid õnnetuks teha. Sageli on nii, et reaalselt kogetu on valusam kui kavatsus või ettekujutus.
Olete teadlik, et olukorraga leppimise teeb raskeks just see, et tema tunneb end praegu vabanenuna ja tal on teine suhe ja teie olete kurvastades üksi. Seega näete end kaotajana. Võiks ju küsida, kas see on teie heaoluks oluline, et ka tema end halvasti tunneks. Inimlikult muidugi mõistetav, et oleks kergendus, Arvestades, et teil on ühine laps, siis hea oleks, kui te kumbki ei oleks kibestunud, ei teeks vastastikku etteheiteid ning suudaksite tulevikus oma pettumust vanemate rolli mitte kaasa võtta.
Olenemata sellest, kuidas mehel läheb, on oluline Teil enda eest hoolitseda, anda aega ja mõelda selle üle, mis on teie jaoks oluline ja millist suhet tegelikult tahaksite, et end õnnelikuna tunda. Mitte lihtsalt, et peaasi, et üksi ei oleks, vaid mida väärtustate ja mida suhetest tuleikus ootate. Võimalik, et praegu on seda veel raske enda jaoks selgeks mõelda, sel juhul lubage endale ka kurb ja õnnetu olemist. Kui vähegi võimalik, siis jagage oma tundeid ja üleelamisi kellegagi, keda usaldate. Rääkimine mõistva inimesega annab tuge ja võimaldab endast paremini aru saada. Kindlasti on see hetkel peamine, mida vajate. Alles siis, kui saate enda jaoks midagi teha, suudate tunda rõõmu ka lapsest ning oma eluga edasi minna.
Kui aga sobivat toetavat kaaslast on raske leida, siis end aitamiseks on hea pöörduda ka psühholoogi poole. Samuti võib teie kõigi kolme huvides olla kasulik vanematena koos pöörduda ja tulevikku vaadata.
