Me oleme koos elanud mehega umbes 2 aastat ja meil on 9 kuune tütar. Suhted on meie vahel pingelised juba aasta. Suhte alguses rääkisin talle oma varasemast elust. Nooruses sai tehtud lollusi, mida praegu kahetsen. Ta ei suuda mulle andestada minu ühe öö suhteid, mis ei ole olnud yldse meie kooselu ajal. Tal on sellised põhimõtted lihtsalt. Alguses ta leppis sellega, sest armastus on nii suur, aga mida aeg edasi, seda pingelisemaks meie vahel läheb. Umbes pool aastat tagasi kolisime me ära ja ostsime uue korteri, aga mees lubas uuele omanikule, et teeb remondi seal lõpuni ja see kestab siiamaani. Teda pole praktiliselt üldse kodus ja olen väga armukade, sest uus omanik on naine, kellel ka laps. Ma nokin tema kallal selle pärast palju ja ei suuda tagasi hoida. Oleme sellest palju rääkinud ja olen öelnud ausalt, et olen armukade, et ta seal nii palju aega veedab ja oma lapse ja naisega üldse koos pole. Mõned päevad tagasi me rääkisime omavahel ja ta ütles, et ta tahaks nii väga meiega koos olla,aga tal tuleb mingusugune blokk peale ja ta mõtleb kogu aeg minu kunagistest vigadest. See teeb nii haiget, et ta nii ükskõikne on minu vastu. Oleme arutanud lahkuminekust,aga ma ei taha seda. Olen nii noor ja ei taha üksikemaks ka hakata. Armastus meie vahel on väga suur. Olen talle välja pakkunud, et võiks minna psühholoogi või nõustaja juurde, aga ta ütleb, et sellel pole mõtet. Me praktiliselt üldse ei suhtle enam, olen oma meessõpradest tema nimel loobunud ja ta ei taha, et oma sõbrannadele ka räägiksin meie probleemidest. Ma ei suuda seda kõike endas hoida, õhtuti nutan vaikselt omaette ja ei tea enam mida teha. See teeb nii väga haiget ja ei suuda midagi peale selle mõelda. Leppisime kokku,et kui lähmegi lahku,siis jääme alati sõpradeks ja kasvatame last ikkagi koos, ja ta toetab meid igati. Praegu kahetsen väga, et kunagi nii loll olin,et tegin selliseid tegusid. ja mees on öelnud mulle, et ma oleks pidanud valetama talle, siis oleks praegu kõik hästi, ja nyyd pean loobuma oma unelmate mehest. Tahan, et laps kasvaks koos ema ja isaga. Palun andke nõu, mida me peaksime tegema? Olen meeleheitel!
Minul on enamvähem sama probleem.Mees on kaua sõidus enam ei räägi nii nagu enne lapse sündi.Kahtlustan,et tal on mingi salasuhe.Nüüd olen uuesti rase ka sügisel sünnib teine laps.Ei teagi mis mängu ta mängib.
Mineviku muuta ei saa, küll aga tulevikku. Kui mehe selge otsus on, et ta ei suuda minevikusündmustega leppida siis tuleb käesolevas suhtes teha otsustus. Sellises olukorras ei saa lõputult edasi elada, see on kurnav kõigi teie kolme jaoks.
Kuigi teinekord võib tunduda, et teadmatus on parem, mugavam ja ilusam siis ometigi on avameelsus lähisuhete üheks aluseks. Tehtut ei saa olematuks teha, inimene õpib ja kujuneb oma kogemustest.
Olukorra asjaolude analüüsimine võtab siinsest kirjavahetusest enamat aega. Tegemist on raske teemaga, mida võiks nõustaja/psühholoogiga lähemalt arutada.
Mis te noored tüdrukud lobiste oma eelnevatest suhetest kõik välja.Näete kui hea on nüüd kõik teie vastu pöörata.Kui tahetakse süüdlast otsida ja leida,siis ikka saab.Kaardid on ju kätte mängitud teie endi poolt.Kõik inimesed on armukadedad kui vähegi armastavad - arvestage sellega.Pange ennast mehe olukorda kui tema oleks sellist juttu teile rääkinud, kuidas reageeriksite ise. See on elukooli õppetund.
Sattusin seda foorumit lugema ja avastasin,et minu lugu on peaaegu sarnane Evelini omale.oleme mehega koos elanud 3 aastat ja meil on 2-aastane poja.Ainuke vahe on selles,et mina jätsin palju asju rääkimata, sest arvasin,et nii on võibolla parem, kuna olen ka palju vigu teinud,mida tõesti kahetsen.Nüüd siis on kõik välja tulnud ja meie lootusetult tülis, kuna mees ei suuda andestada, et ma talle kõike ei rääkinud.Sellepärast arvab ta nüüd, et ma olen siiamaani armunud endisesse ning igatsen ta järgi.Ka mina olen kõigist oma meessõpradest tema nimel loobunud.Minu jaoks on olemas ainult minu mees ja pisipoja.Oleme rääkinud lahkuminekust ,aga seda ei taha me kumbki, kuigi nii raske on olla temaga ja samas mitte.Niisiis praegu ootan ja loodan, et kõik saab siiski korda.Mina olen nüüd oma õppetunni igatahes saanud.Nii et mina arvan et parem oleks siiski kõik ära rääkida.See kas mees andestab või unustab selle on ikkagi tema teha.
Huvitav, kas teie mehed on ikka teile kõik oma nooruslollused ära rääkinud, et nad teie suhtes nii etteheitvad on? Ja kuidas saab üldse eelnev elu puutuda käesolevasse suhtesse? Kas pole oluline, et olete nüüd ja praegu ja just neile hea naine? Arvan, et see on pigem nendepoolne ettekääne, varjamaks oma tegusid.
