Mehe poeg laenas meie autot. (mehe oma siis). Kuna meest pole pikemat aega kodus, helistas poeg isale ja mees palus talle võtmed anda. Mingid suuremad asjad oli vaja kusagilt tuua.Mehe poeg MINULT midagi ei küsi. Kui tal midagi vaja on, helistab isale ja siis saadab naise soovitu järele.Ja loomulikult ei pea ta laenatu minule tagastamist oluliseks. Seekord juhtus siis nii, et juba 3nädalat olime oodanud auto klaasivahetust. meister helistas õhtul ja kuna lapse ja 2autoga liikuda ei oska, nõustus meister auto ise linna viima. Läksin talle siis järele, helistasin noormehe elukaaslasele ja küsisin, millal nad magama plaanivad minna. (elame kõrvuti majades).Kuna aeg sobis, ei palunud võtmeid ja pabereid kuhugi peita. Jõudsime siis kenasti kohale ja nende maja oli täiesti pime. Koer haukus, 2 töötava mootoriga autot ,telefoni helin - ei mingit reaktsiooni. Ei tahtnud kolistada (neil ka 2aastane laps) ja selge oli, et minuga ei peetud vajalikuks suhelda lihtsalt. Helistasin mehele, selgitasin olukorda. Proovis siis tema ka helistada - pojal telefon väljas, tütrlaps ei vasta. Kaunis piinlik moment igaljuhul. Mees oli selleks ajaks juba kaunis tige ja ütles, et nüüd on see poja mure, kuidas auto teenindusse hommikuks saab... kuna meistrimees ootas ja järgmine aeg oleks jälle kaugustesse lükkunud, ning meie 1,10 aastasel tütrel ka magamisaeg, ei soovinud jälle 100 km sõitm hakata. Mees siis käskis kolistada, niikaua, kuni nad "ärkavad". Koputasin siis pool minutit aknale ja ukse vahelt tuli võtmega käsi... Täna siis istume lapsega toas. Hoovipeale ei taha sattuda. Lapsed meil mängivad muidu koos, aga kuidas ma seletan lapsele, et täna me ei tohi sealpool hoovis olla. Ja ma ei ole ka see inimene, kes naertus näol õue astub, nagu kõik oleks korras. Mees helistas pojale ja saatis ta kaunis "kaugele ja kauaks". Aga elus näeb see välja nii, et auto pole probleem, meeste vahel ikka juhtub ja kuna keegi peab ju segaduses põhjustanud olema, siis peale minu pole ka kellelgi poole näpuga näidata. Ma ei ole riidleja tüüp. Ja ma ei saa ilmselt ka tahta, et mehe täiskasvanud lapsed minust vaimustatud oleksid. (see, et me kõrvuti elame, oli nende soov ja minupoolne vastutulek) Ei tahaks mehe elu ka keeruliseks teha. Aga oma kodus tahaks vabalt sisse/välja käia küll. Lõpetaks siis piduliku teadaandega, et mulle ei lähe nende elu ja tegemised korda ja eelistan nende jaoks mitte olemas olla isa juuresolekul läbi hammaste surutud tere asemel? Tegelikult olen ma solvunud. Mulle tundub, et põhjusega.
Loomulikult ei pea mehe lapsed olema Teist vaimustuses, kuid täiskasvanud inimeste puhul on võimalik sõlmida üksteise vajadustega arvestavaid kokkuleppeid.
Kuigi olete solvunud mehe poja käitumise peale, paistab ühe suure takistusena Teie enda ebakindlus enda eest seismisel ning hirm tülide ees. Olete loomult hooliv inimene, kuid kujunenud olukord muserdab lisaks Teile ka väikseid lapsi. Igaühel on õigus end oma kodus hästi tunda, kuid muutused ei alga kunagi teiste inimeste poolt. Kui Teie käitute nii nagu senini, on paraku ka tulemused sellised nagu siiani. Kui tahate muutust, tuleb leida, mida saate ise teisiti teha. Enda eest seistes ei kao Teie hoolivus kuhugi ära, tuleb vaid meeles pidada, et olete sama oluline kui teised inimesed.
Antud loos oleks olnud mitmed võimalused konflikti ennetamiseks:
1) Auto üleandmisel talle oleks sõlminud kokkuleppe, millal ta selle tagastab.Seda kas öeldes, millal tahate autot tagasi või küsides, millal ta selle tagastab.
2)Helistades ja küsides, millal nad magama plaanivad minna, oleks olnud õige aeg anda selge mina-sõnum: "Ma tahan õhtul ... (mis kellaks) auto võtmeid, sest mulle teatati, et homme saab vahetada autoklaasi. Meister tuleb õhtul (mis kellaks) autole järele.
Kujunenud olukorras, kus juba olete solvunud, on mõistlik seda väljendada. Kui tegemist on häiriva käitumisega, annab teisele inimesele Teie vajadustest parimal moel teada kehtestav mina-sõnum. "Kaugele ja pikalt" on ebaselge suhtlemine, mis ei anna teisele teada, mille pärast tegelikult pahane olete. Sellised ütlemised ainult kruvivad pinget ja rikuvad suhteid.
Kehtestav sõnum koosneb kolmest osast:
1. Teise inimese KÄITUMISE hinnanguvabast KIRJELDUSEST (s.t. see, mida ta TEEB või ÜTLEB, s.t. see, mida Te silmadega näha või kõrvadega kuulda saate) +
2. selle käitumise MÕJUST TEILE (enamasti puudutab see Teie aega, energiat, raha või sunnib Teid midagi tegema või takistab millegi tegemist) +
3. Teie tunnetest, mis seostuvad eeloleva mõjuga.
Antud juhul võiks see kõlada umbes selliseslt: "Kui laenasid auto ega öelnud, millal selle tagasi tood, sattusin raskustesse, kui pidin auto parandusse saatma. Olin toonud meistri, kes oli nõus auto ise teenindusse sõidutama ning kui Te koputamise peale pikka aega ei avanud, oli mul meistri ees piinlik ning Sinu peale solvusin tõsiselt."
Kehtestava mina-sõnumi saatmise järel tuleb aktsepteerivalt ja peegeldavalt ära kuulata ka teise inimese vastus, ka sel juhul, kui inimene ärritub või ennast õigustama hakkab.
NB! Oluline on vältida üldistusi (alati, mitte kunagi jms ) ning süüdistamist jt suhtlemistõkkeid ja rääkida ainult ühest konkreetsest juhtumist korraga.
Tähtis on meeles pidada, et elus ei ole enesestmõistetavusi! Samavõrd, kui Teie jaoks on enesestmõistetav, et laenaja tagastab laenatu, võib tema pidada enesestmõistetavaks, et küsite laenatut, kui seda vajate.
Püüdke jõuda omavaheliste kokkulepeteni, kuidas asju ajada. Nii säästaksite kõvasti aega, energiat ja närve.
Päris head suhtlemisõpikud on R Boltoni "Igapäevaoskused" ning M. Mc Kay jt. "Suhtlemisoskused".
Kuigi Th Gordoni "Tark lapsevanem" on eelkõige lastevanematele, on samad oskused rakendatavad ka teiste inimestega suheldes. Ning arvestades asjaolu, et Teil endal on väike laps, oleks Gordoni Perekool igati paslik oma suhtlemisokuste, ka enesekehtestamise arendamiseks.
Valik on Teie. Soovin julgust ja pealehakkamist oma elu rahuldustpakkuvaks muutmisel!
