kui hakkasin oma praeguse elukaaslasega lähemalt suhtlema siis teadis ta kellega (minu puhul) on tegu. s.t et teadsime üksteist juba varemalt. olen alati olnud seltskondlik ja suhtleja. mulle on meeldinud selline ise otsustamine ja oma tegevuste suunamine.
ehk siis olen selline iseseisev ja iseteadlik naine olnud. poolteist aastat tagasi ühel vahval sünnipäevapeol jäin oma praegusele elukaaslasele lähemalt silma...ehk et siis tekkis tal huvi minu vastu. olime mõlemad selles ajas jõudnud oma eludega sellisesse etappi et me mõlema pered olid laiali läinud,temal omadel põhjustel,mul omadel. hakkasime omavahel lähemalt suhtlema. alguses lihtsalt lähemate sõpradena kes käisid koos väljas ja võtsid toredaid asju ette. pool aastat hiljem muutus asi intiimsemaks. minul ei olnud alguses "lahmatavaid tundeid" selle mehe vastu,need tekkisid ajaga.tänaseks olen oma tunnetega tugevasti tema külge kasvanud,s.t et ta on muutunud mulle väga tähtsaks inimeseks mu elus. ja väga kalliks. aga on mõned asjad mis mulle muret teevad. nimelt,on hakanud selguma et ta ei suuda mind vist võtta enam päris sellisena nagu ma olen. ta nagu tahaks mind mõneti muuta. ta tahaks mu seltskondlikkust piirata. meessõpradest pidin loobuma üsna kohe meie suhte alguses. seda tegin väga raske südamega. mul on mõned tõeliselt head sõbrad kooliajast,nn. hingesugulased,kelledega on aegajalt tõeliselt mõnus kokku saada ja maha istuda ning juttu rääkida.aga kuna mu elukaaslane ei usu et mehe ja naise vahel võib olla head sõbrasuhet siis et ei oleks meil selliseid armukadeduse ja tüli põhjuseid,loobusin oma paari hea sõbraga suhtlemisest. aga nüüd saan aru et talle ei meeldi ka see kui lihtsalt mõnel õhtul tahaksin sõbrannadega koos olla ja lihtsalt natuke sõbranna juttu ajada. vahest harva. sest enamuse ajast elame me sellist perekeskset elu,mina tema ja meie mõlema lapsed eelmisest suhtest.ta ütleb et kui kipun (isegi vahest harva) teiste seltsi siis tähendab see et olen temast tüdinenud. aga see ei ole nii. ma lihtsalt proovin talle selgeks teha et ta ei suuda mulle täita kogu mu maailma et me keegi ei suuda seda teise jaoks....ja et mulle lihtsalt on aegajalt vaja muul tasapinnal suhtlemist ka- näiteks kolleegidega,või mõne hea sõbrannaga.
ta ütleb et ta tahaks mind teha veelgi kodusemaks kui ma seda praegu olen. aga ma omaarust pole mitte kunagi varem nii kodune olnud kui ma praegu seda olen. elan tõesti väga perekeskset elu. ma ei kurda,mulle meeldib temaga koos olla ja käia vaid aegajalt tahaks natuke lihtsalt omaette ringi tatsata. mitte pahas mõttes,olen olemuselt ühe mehe naine ja ei tõmba mind võõrastesse meestesse kohe üldse mitte kui suhe korras ja toimib. ehk et siis mulle tundub et ta ei anna mulle seda tegelikult natuke vajalikku "iseolemise" ruumi ja saab vahest isegi kohe pahaseks kui olen otsustanud teha vahest harva midagi omaette,üksi. kas ma peaksin kartma seda iseloomuomadust oma mehe puhul tuleviku suhtes?? ta ütleb et ma olen talle liiga kallis ja ta tahab mind ainult endale hoida.
aga mulle tundub see natuke kummaline. olen proovinud öelda et 34 aastast inimest ei kasvata enam ümber teiseks ja et olen kogu oma senise elu ise teinud oma elus igasuguseid otsuseid ,kaasa arvatud see kellega mulle meeldib suhelda kellega mitte.
ta on mulle väga kallis ja lähedane aga ma ei mõista seda tema sellelaadset suhtumist asjadesse. ta absoluutselt kõike peame koos tegema et omaette käimisi ja olemisi aegajalt olla ei tohiks. praegu olen ma sellest kõigest üle,suhe on ju siiski veel noor ja erimeelsused saavad kenasti lahendatud. aga kuidas võib see asi edasi liikuda?? tean et talle tekitab tõsist meelehärmi kui tahan natuke "omaette" liikuda. aga ma tean et ma vajan seda. kasvõi selleks et üksi vahest oma mõtetega olla. millise ohvri siis toon? kas teen mehel teadlikult haiget ja leian siiski selle aja et ka omaette käia ja olla. või surun enda soovid alla ja pühendan end meie ühiselule nüüd ja igavesti??
mis saab siis minust kui Isiksusest?? kas ma olen üldse veel siis see kes ma olen 34 aastat olnud??
või on see tühiasi kui kõik muu kombes??
Ei ole tühiasi minu meelest.Ise tunned ju ka et midagi on valesti.
Kui mees ütleb, et tahab sind ainult endale hoida siis küsi et mis mõttes??Kas sõbraga väljas käimine ohustab mehe omanikutunnet sinu suhtes? Miks ta sinus kindel ei ole?
Kas ta muidu ka püüab sinu tegevusi piirata, noh vaatab salaja su kõnesid telefonilt või helistab tihti ja küsib, et kus oled ja mis teed jne.
kujutad sa ette teda kurjana kui ta võtab omale pähe, et sa naeratasid mõnele onule liiga heldelt?On teil sellel pinnal tülisid olnud?
Need on küsimused mis mul sinu kirja lugedes tekkisid.
Ja ikkagi - kui sa tunned et nii ei lähe siis su sisetunne ilmselt ei peta.Kuna oled iseotsustaja eluaeg olnud siis küllap leiad ka praegusele olukorrale lahenduse.Aga muidugi mehega rääkimine ikka kõigepealt.
Edu läbirääkimistel
Alustades lõpust, siis Teie pikast kirjast jääb kindlasti kõlama see, et Teie jaoks ei ole mure kaugeltki tühiasi, pigem näib, et kõik muu, mis on kombes ja need küsimused, mida olete kenasti seni lahendanud, võivad olla väiksema tähendusega teie suhetele tulevikus.
Mida rohkem olete teineteisesse kiindunud, seda raskem on emotsionaalse läheduse ja tundeid puudutaval pinnal tekkinud erimeelsusi lahendada ja seda haavatavamad olete.
Olete aru saanud, et Teilt oodatakse enda põhjalikku muutmist, et ära teenida partneri heakskiit ja rahulolu, võib-olla ka armastus ning selgelt jääb kirjast mulje, et Te ei usu enese ümbersündi ega taha seda ka.
Suur töö on Teil juba iseendas ära tehtud oma suhetes toimuva analüüsimisel.
Vastuseta on aga küsimus, kuidas jääda iseendaks kaotamata kiindumussuhet partneriga. Ja kui kahte head asja ei saa, siis millest loobuda?
Olete järjest rohkem survet tunnetanud ja oma vajadusi hakanud eirama ning seepärast üsna õnnetu. Sõbrad-tuttavad on täiesti arusaadavalt väga olulised ning vaevalt nendega suhtlemine iseenesest ohustaks lähisuhet oma elukaaslasega. Sõprus ja positiivsed emotsioonid ühe inimese vastu pole ju nagu kindel hulk asju, et kui ühele annad ära, siis jääb teistele vähemaks. Suhted sõpradega, kolleegidega, samuti meeldiv töökoht ja hobid on enamasti rikastavad ja mõjuvad positiivselt ka lähisuhetele, perekonnale. Ühesõnaga; kui tunneme end hästi; siis on meil energiat ja ressurssi ka õnnelikeks ja rikastavateks lähisuheteks: Ometi näeb Teie partner pigem ohtu, tema jaoks on Teie sõbrad-sõbrannad justkui konkurendid temale.
Ilmselt on Teil ees veel pikad arutelud sellel teemal. Kuid see, et olete teineteisesse kiindunud, siis on alust ka optimismiks. Väga oluline on väljendada ikka ja jälle, et hoolite partnerist ja soovite kooselu jätkata. Seejuures on tähtis, et annate kindlalt teada, et olete õnnetu, kui peaksite endale olulistest suhetest ning omaette olemise ajast loobuma. Seega ohtlikuks ei pruugi suhetele saada see, et Teil on oma vajadused, vaid see, et peate partneri survel neist järjest loobuma ning see teeb Teid kahtlemata ikka rohkem ja rohkem õnnetuks ja pahaseks. Kui Teie partner Teist tõesti väga hoolib, siis on talle ju tähtis Teie heaolu.
Kui seda teemat üles võtate, siis olge valmis jätkuvalt ära kuulama, kuidas Teie elukaaslane end tunneb, milles näeb ohtu ning kas on tal raskusi usaldusega. Näiteks suhtumine sõprusesse meeste-naiste vahel võib olla väga erinev ning sageli tuleneb oma kogemustest ja need on teil ilmselt erinevad.
Seega rääkida-selgitada on teil veel palju. Kui on raske omavahel selgust saada, siis koos paarisuhete spetsialisti poole pöördumine on ka kindlasti teie mõlema huvides.
Usun, et kui tunded on siirad ja armastus tõeline, siis on võimalik ka arvestada teineteise erinevate arusaamade ja väärtusega ilma teineteise vajadusi alla surumata.
Õnnelikku tulevikku Teile, millise tee te ka ei valiks.
kui oled lapsehooldus puhkusel.kas võib sel ajal käija tööl ametlikult teises firmas .vanemahüvitist anam ei saa ja eelmisest töökohast on tööleping ajutiselt peatatud sest koht kus töötasin läks kinni.seega pean lapse 3aastaseks saamiseni oootama koondamisrahasid.kas sel ajal võib käija näiteks osalise tööajaga tööl ?
aitähh Külaline ja pr. Marge Vainre. Teil on õigus,tunnen ise ka et see ei ole päris õige suhtumine tema poolt ja tõesti,see teeb mind aegajalt õnnetuks. Kõige kurvem selle asja juures on see et kui püüan sel teemal temaga hästi arusaadavas keeles ja mõistuspäraselt selgitades seda kõike analüüsida siis muutub ta koheselt kinniseks. ja ma näen et see teema talle kohe absoluutselt ei meeldi. Kusjuures ütlen ausalt,ta on muidu igati tore ja mõistev elukaaslane kellega saab paljudel erinevatel teemadel arutleda ja vestelda.Ja ma ei saagi aru,miks ta ei suuda mind selles küsimuses mõista?! minu enda arvates on see nii inimlik ja selles ei tohiks olla midagi halba,vaid just jahh,see kui mul on oma aeg ja oma olemine ,peaks ju tegelikult rikastama suhet veelgi. kuna mul oleks võimalus end aegajalt "laadida" teistega suheldes v oma hobiga tegeldes vms..ütlesin talle viimati et see peaks olema juba hea selleski mõttes et kui ma olen natuke omaette siis mul on võimalus hakata su järgi igatsema,kas pole see siis juba hea?!
ma palusin et ta analüüsiks enda sees kas temas on paindlikkust ja et kas ta võiks proovida mind mõista mu vajadustes..aga kogu see jutuajamine tegi teda jällegi kuidagi õnnetuks ja kurvaks. ma ei mõista kuidas saab see olla võimalik et üks intelligentne ja haritud inimene ei suuda teha endale arusaadavaks et suhtes on vaja natuke ka hingamisruumi.
et me ei ole ses küsimuses ühel meelel. see on nii kurb et mulle kallis inimene ei suuda mõista minu jaoks nii olulist.
aga äitähh teile nõuannete eest ja ma ei löö käega veel mitte ja ikka proovin veel edasi. paarisuhte nõustamine tundub päris hea mõte. tänud veel kord.
