Mehega koos elanud pea 10a. Kaks last 4a. ja 1a.8kuud. Abielus 3a. Eks see koosoldud aeg on suht kirju olnud. Peale esimest last sai registreeritud, kuid see aeg oli raske - mõlemal tunded segased, kuid minnu soovil oli ta sellega nõus. Mõni aeg hiljem käis ta soomes tööl ja oma väitel oli tal armusuhe. Tagasi tulles oli ta omadega sassis ja otsis abi - selleks osutus kirik. Andsin talle andeks- aga ei suuda unustada. Juba siis hakkas mind häirima tema suurem huvi jumala kiriku vastu. Püüdsin üle olla. Sündis teine laps. Lootsin et kuna nüüd suurem vastutus ehk hakkab perele rohkem tähelepanu pöörama. Nüüdseks on seis selline, et kolm korda nädalas käiaks kirikus palvetamas . Töölt tullakse koju, kõht täis ja kirikusse. Pühapäeval pool päeva kirikus. Lisaks kord või paar hommikuti palvustele.
Enamus ajast kodus loetakse piiblit ja palvetatakse. Suhtlemine on nullis, kuna enamus teemasid jõuab jumala kuradi ja usu tasandile. Olen tüdinud. Palgast 10% kümnist, kuigi tema palgast terve kuu söögirahakski ei jätku. Muudest lõbustustest ei räägigi. Samuti ei pea õigeks, kui 4a. kes ei tea mis või kes või mis jumala olemus on - jäljendades isa kisab "jumal või jeesus on hea". Jah isana on ta lastele supper- käib õues, mängib, hoiab neid. Samas minuga on kui loomuliku nähtusega- naine olgu kodus, hoidku lapsi, koristagu, tehku süüa. Nüüd öeldakse - võta aega endale! hea meelega tahaksin ma seda teha, kuid kuna olen kodune, sissetulekut omal pole ja olen rahaliselt rõltuv mehest. Pole mul peale kahte korda kuus (heal juhul ja sisendades, et mul on ka vaja) midagi sellist teha mida tahaksin. Südames tahaksin lastega mängutubadesse, ujuma mida iganes, kui mõistus räägib, et iga selline üritus võtab paari päeva söögi raha, samuti enda tahtmiste täitmine. Olen vangis igat moodi. iga sõit linna on luksus ja seda saan lubada vaid juhul kui tõesti vaja minna ning siis on vaja sada asja ära ajada. Kuna tean, et nii pea ma kuhugi ei saa minna. See on nagu orava ratta ralli. Olen õnnelik laste üle aga oma elu üle - mitte. Jaganud oma tundeid lähedastega - öeldakse kannata veel natuke varsti tüdruk suurem ja lasteaias, siis saad ka endale mõelda. Palun andke andeks - olen pea 3 aastat kannatanus oodanud lootnud, lihtsalt jõud on lõppemas. Kas laste pärast elada koos- andsin mehele kord valida, kas jumal ja kirikus käimised või pere- naine lapsed. Vastati jumal- tunnen ennast sellest alates armukesena. paljud soovitavad rääkida- mina räägin, tema mitte ja ma pole kindel kas ta kuulab või on oma maailmas ja pobiseb palvet ja see on suht tavaline.
olen väsinud tegemast mehe eest otsuseid - kõik 4 aasta otused on tehtud ja teostatud minu poolt. Ma ei kiida ennast, kuid on asju mida pidi tegema aga mees ei suutnud kuidagi otsustele jõuda ja nii ka on täna. Kuid nüüd on jõud otsas. Ainult lapsed, see on põhiline.
Võib olla sai jutt segane aga pidin veidi kirjutama.
Olete keerulises olukorras: Teie meelest ei mõista mees Teid ja tema meelest ei saa ilmselt Teie temast aru. Vajate rohkem mehe tähelepanu ja aega ning tuge. Paistab, justkui oleks Teil kujunenud armukolmnurk, kus Teie vaatepunktist täidab Jumal mehe elus Teie koha. Olete solvunud.
Kujunenud probleemolukorras on lihtne oma tunnetesse kinni jääda ning libastuda suhtlemistõkete kasutamisesse: hakata tegema mehele etteheiteid, süüdistama, tänitama, oma rasket saatust kurtma, võitlema tema valikute (kiriku ja Jumala) vastu. Kõigi nende sammudega mitte ei lahendaks, vaid süvendaks probleeme.
Püüdke vaadata olukorda kõrvalt ja mehe vaatepunktist: mida tema oma valikutest saab? Mida tema vajab? Millised on teie vajadused? Vajate mehega koosolemise aega, ühist raha planeerimist, ärakuulamist.
Kui olete oma vajadused sõnastanud, küsige endalt, mida taotlete jutuajamisega. Kui seda, et mees Teid mõistaks, siis tuleb valida ka jutuajamiseks sobiv aeg, koht ja viis. Kui lihtsalt ühel hetkel oma rahulolematus välja keeda, eimuuda see midagi paremaks. Parim viis mõistetud olemiseks on väljenduda ennastavavalt, mina-keeles. Võite alustada sellest, mida heaks kiidate: "Mulle tõesti meeldib, et sa mängid lastega ja hoiad neid. Oled mu meelest tõeliselt hea isa. Tahan Sulle rääkida ka sellest, mis mind kurvaks teeb. Sellest ajast peale, kui kirikus käid, tunnen puudust sinuga suhtlemisest. Naisena vajan, et meil oleks aega teineteise jaoks. Kui räägin sulle muredest, soovin, et kuulaksid mind ära ja otsiksime koos lahendusi. Tunnen end nii üksiku ja kurvana. See muudab mind armukadedaks su jumala ja kiriku suhtes ja lähen lausa kurjaks."
Kuulake ära ka mehe seisukohad. Ärge hakake vaidlema! Kasutage ümbersõnastamist ja peegeldust: korrake oma sõnadega mehelt kuuldut. Siis mõistab mees, et püüate ka temast aru saada. See aitab kaasa sellele, et tema ka teid kuulaks.
Rääkige ühest asjast korraga. Vältige süüdistusi ja mahategemist. Kuulake teineteist ära. Püüdke jõuda kokkulepete sõlmimiseni, kasvõi lühiaegselt, katseliselt.
Suhete õnnestumine ja koostöö on kunst, mida õpitakse pikka aega ja läbi kogemuste.
Kui oma jõududega ei saa hakkama, otsige abi. Pöörduge perenõustaja poole või võtke kontakti mehe koguduse pastoriga. Kirik ju toetab traditsioonilisi pereväärtusi. Ja Piiblis on öeldud, et mees hoolitsegu oma naise eest nagu Kristus koguduse eest. Kui mees nagunii palvetab, paluge tal palvetada ka teie jaoks oluliste asjade pärast, millest talle rääkisite. Vastandumise asemel leidke kokkupuutepind, kus neid väärtusi, mille eest seisate, toetab ka tema usk.
Ja ikkagi on Teil vaja rahuldada ka omi vajadusi, sest muidu ei jaksa Te laste eest hoolitseda. Ehk õnnestub leppida kokku, Kui sageli saate võtta aega enda jaoks ning kes vaatab sel ajal laste järgi. Olgu see või kord või kaks kuus, ka Teie vajate ümberlülitust.
