tere, jutt tuleb lühike! olime mehega koos 9 aastat. kaks last peres. mees läks teise naisega ära. meie suhe oli üpris konarlik, st. rutiin tuli meiegi perre. ma ei saa aru, miks mees ei tahtnud enam üritada, et meie suhe kestma jääks, ei teinud me kõike (ei külastanud terapeuti, ei elanud mingi aeg lahus jms.), sest mees ei tahtnud. saan aru, et tegemist tüüpilise mudeliga, kuid mina ei suuda, olen täiesti läbi. hea meelega tõstaks käed ja annaks alla...
ainus, mis mind pinnal hoiab, on lapsed, kuid ma ei kujuta ette, kust ma võtan selle elutahte ja jõu.....
Just lapsed annavadki selle elutahte ja jõu! Olen sama situatsiooni läbi elanud. Mees ei tahtnud samuti suhet lappida, mis mulle muidugi arusaamatuks jäi. Hiljem selgus- tal oli juba uus silmarõõm. Jäin üksi kahe last kasvatama. Nüüdseks on minu elus uus inimsene ja ma ei kahetse hetkekski, et mu eelmine elu lörri jooksis. Sinu mees peaks ainult nii palju aus olema, et tunnistama, mis põhjusel ta teie kooselu päästa ei taha- olgu see siis nii valus tõde kui tahes. Nii on kergem sulle, põed oma põdemised ära ja lähed eluga edasi. Niimoodi aga jäädki segadusse vaevlema. Igal juhul soovin sulle jõudu ja tea- kuskil on keegi, kes ootab võimalust, et sinu ellu tulla, kui sa vaid seda ise soovid!
Suhete lõpetamine ja abielu lahutamine on enamasti valus, ikka keegi saab haiget ning raske on leppida toimunuga. Nii ka Teil, keeruline on muutunud olukorras end leida ning elust rõõmu tunda. Küllap otsite veel mõnda aega seletusi toimuvale ning maad on võtnud Teis ka kahetsus sellest, mis proovimata jäi, et abielu päästa. Kõik see, mis teiega toimub, on paljudele tuttav ning ometi igal ühel ka omamoodi. Kui tõesti mõtted keerlevad ja rahu ei anna, siis andke endale aega, see oluline ja vältimatu etapp kriisist väljumiseks läbi teha ja leida tee juhtunuga leppimiseni, uue elu alustamiseni muutunud olukorras. See keeruline ja kahtlemata kogu jõudu kurnav periood tuleb justkui enda jaoks läbi töötada, ilma milleta ei saa te ka edasi.
Enamasti on hea, kui saaksite kellegagi rääkida, kõva häälega mõelda ja oma tundeid väljendada ning leida üles tee edasiminekuks. Kui lahendamata küsimusele vajate mehe kaasabi, siis miks mitte paluda teda rahu saamise nimel siiski selgitada oma vaatnurki ja nägemust toimunule. Kui ta ei pea kartma süüdistusi ja hukkamõistu, siis on see ehk tallegi kergendust toov end avada ja võimaldada suhetele joon all tõmmata.
Suhete lõpetamisel on tähtis, kuidas seda tehakse ning rahu ja tasakaalu leidmine vajalik teile mõlemale, seejuures ka lastele ning oluline isa ja laste edasi kontakti hoidmisele. Kogu loo juures elavad ka nemad muutust valuliselt läbi ja otsivad seletusi. Ka nemad peavad saama väljendada oma tundeid, kõhklusi ja küsimusi.
Kui omal ajal jäi terapeudi juurde minemata, siis praegu, mil tunnete end abitult ja raske eluga edasi minna, siis on ka selles olukorras tähtis end aidata ja pöörduda spetsialisti poole.
Jaksu ja kerget teed Teile rõõmu taasavastamisel!
Kuigi ma elan oma mehega koos, tuli see situatsioon vägagi tuttav ette. Meiegi peres kasvab kaks last, suvel saab koos oldud 10 aastat. Suhted on üsnagi sassis, mees joob palju, tülitseme pisiasjade pärast. Kui mees saabub õhtul koju, olles kolmandat või neljandat päeva järjest umbjoobes, tuleb peale täielik masendushoog. Milleks see kõik? Milleks seda taluda? Nii mõnigi kord mõtlen, et läheks ära, kuigi see oleks väga valus. Olen alles noor, 27, saaks uuesti alustada. Ometi ma ei lähe, ei tee ühtegi liigutust selleks. Laste pärast ma mehega koos ei ela, pigem olen sellist tüüpi, et lahutaksin just laste pärast, et neil oleks parem elu ilma joodikust isata. Ma lihtsalt armastan oma meest ja jään temaga iseenda pärast, sest ilusamaid hetki on rohkem kui halbu. Minu armastus pole nende kümne aastaga grammigi vähenenud ja ei näita mingeid vähenemise märke. Sarved on mul maha jooksmata, aga kummaline küll, ma ei tahagi neid maha joosta, ei tule sellist mõtetki, et võiks. Minugi mees ei hooli abi otsimisest väljaspoolt, et suhet parandada. Kui tülitseme, näitab ta välja totaalset ükskõiksust leppimise ja lahenduste suhtes. Ausalt öeldes on ta väga egoistlik mees, kes näeb maailma ainult oma mätta otsast ja ei püüagi sealt vahel maha ronida. Olen leidnud rahu iseendas ja kui mees joob, püüan ta unustada ja tegelen meelistegevustega, loen, koon. Või tegelen lastega. Vahel on see raske, väga raske. Masendushooge tuleb ikka ja jälle, jõetushooge ka. Aga ma tulen toime, sest ma ei sea meest oma elus esikohale. Seal on lapsed ja ma ise. Lõpuks on tülisid igas peres ja vähe on mehi, kes ei jooks. Ilusamad hetked püüan teha nii ilusaks, et need varjutaksid halvad hetked. Ja lõpetuseks. Mu mees armastab mind. Tean seda kolmanda isiku kaudu, kellele ta on südant puistanud ja see kolmas isik on mulle võõras inimene, aga hea tuttav mu mehele.
