18-aastaselt tutvusin oma töökohas teisest rahvusest moslemimehega. Väga kiiresti põimis ta mind enda võrku ja ühel päeval olimegi perekond. 19-aastaselt sünnitasin talle poja. See kooselu on olnud kohutav- mees tõmbas esimesed 12 aastat ringi ning peksis mind. Tänaseks on mul murtud ninaluu ja vasaku sisekõrva kahjustus. Olen tahtnud temast kõik see aeg lahku minna, aga see pole õnnestunud. Nende maal võetakse naine kogu eluks. Kui olengi minema kolinud, siis on ta hakanud mu ema terroriseerima. Samuti hakkab ta ähvardama kõiki mu sõbratare ja tuttavaid. Olen loobunud alkoholist, suitsu pole kunagi teinud, sõbrannadest, klubidest, kohvikutest ja tantsimisest. Ma ei käi kellegi sünnipäeval ega mõnel muul üritusel ja keegi ei taha ka minu poole tulla, kuna mees jõllitab kõiki tapva pilguga. Sisuliselt võin käia toidupoes, juuksuris ja maniküüris. Läbi pikkade ponnistuste suutsin minna ülikooli, nii et vähemalt kõrgharidus on mul käes. Tööl olen ikka koguaeg käinud, seda siis oma firmas. Kuna bioloogiline kell tiksub, siis sünnitasin veel ühe poja- rohkem iseendale siis. Mõlemad lapsed on väga tublid, kuid kodune olukord mõjub ka neile. Koos oleme elanud 19 aastat. Tänaseks on füüsiline vägivald kahanenud miinimumile, vaimne vägivald on aga endiselt haripunktis. Tahan lahku minna, aga mees on endiselt selle vastu. Kohutav, et olen sellise inimesega nii kaua elanud, aga ma ei tea kuidas temast vabaneda. Vahest olen nõus ta juba oma kätega maha lööma. Kõik need aastad valdab mind HIRM! Kardan om meest kohutavalt. Piisab sellest, kui mu mees astub uksest sisse, kui ma juba olen hirmu küüsis. Teda kardavad üldse väga paljud inimesed. Mõned kutsuvadki teda metslaseks...Tean, et samasuguse hirmu all elab ka mu 18-aastane poeg. Väiksem poeg on veel liiga pisike, et hirmu tunda. Ma tõesti ei tea mida teha või kust abi saada. Politseist ma seda abi päris kindlasti ei saa. See pole lahenduseks, kui mind koos lastega paariks aastaks ära peidetakse. Kui katsun mehele lahkuminekust rääkida, läheb ta raevu ja hakkab mind tuuseldama või tõukama. Samas on tal ka kõrvalafääre, küll vähem, kui varem, aga siiski. Ma isegi ei tea, miks seda kõike siia kirjutan. Tahaksin nii väga vaid oma lastega koos elada ja natukenegi elust rõõmu tunda. Tahan käia trennis, kohvikus,tantsimas ja lastega reisimas. Tahan, et mu sõbrannad saaksid taas mulle külla tulla. Tahan, et mu mees kaoks mu elust igaveseks...Aga selle jaoks läheks küll imet tarvis. Ma ise olen kõik need aastad lahkuminekuks valmis olnud, olen proovinud küll nii, küll naapidi- aga tulemuseta, sest mees ei taha seda. Ilmselt pean oma noorpõlves tehtud vea eest maksma surmani....ja samuti olen ära rikkunud oma laste elu...Olen tuhandeid kordi karjunud tühjusesse, et kas tõesti pole maailmas õiglust!!! Mille eest ma pean niimoodi kannatama!?!
Ennast aidata saad ainult Sina. Kui mees on Sind tuuseldanud, mine arstile, võta sealt vigastuste kohta tõend ja kirjuta avaldus politseile. 18-aastane poeg peaks ju ka juba füüsiliselt päris heas vormis olema, kas tema siis ei kaitse Sind? Kui te pojaga kahekesi oma jõud ühendate, siis peaksite suutma küll olukorra lahendada. Elad ju ikka Eestis? Miks arvad, et politseist abi ei saa, oled üldse proovinud? Muidugi pead ise ka palju tööd tegema, otsima ise tunnistajaid ähvardustele ja vägivallategudele, aga see kõik on seda väärt! Julget pealehakkamist! Ilusam elu ootab Sind ees!
Kui laps on kasvanud sellise koletise juures (ma mõtlen, seda meest) siis ükskõik kui vana või tugev ta ka poleks, vaimselt ei suudaks ta ilmaski toime tulla sellise metsa-trolliga. Kui ma noorena elasin Nõmmel, siis seal elas üks poiss. Me olime väga kaua koos ühes majas elanud. (ta oli naaber) Ta terroriseeris mind koguaeg, viskas mind liivaga, kividega, sülitas mulle näkku, lõi ja näpistas. Olin hakkanud trennis käima ja muutusin sellest väga tugevaks. Isegi kui olin suurem ja tugevam, ei julgenud ma hakata kiusajale vastu. Lõpuks pidin ära kolima, sest isa sai teises linnas tööd. Nii, et....Edu, Autorile. Ole tugev,ma toetan sind moraalselt, isegi kui ma ei saa tulla su piinadele lõppu tegema. Päikest!
Kirja lugedes jääb illustratiivselt öeldes tunne kahest valikust kas õudne lõpp või lõputu õudus. On sadu-tuhandeid naisi, kes kannatavad igapäevaselt kas füüsilise või vaimse terrori all. Muist juhtumeid on avalikkusele teada karmi statistika vahendusel, paljud lood aga jäävadki varjule. Igal asjal on oma hind valikud on kas kannatada või astuda samme vaba tuleviku poole. Ei saa oodata lõputult, et olukord muutuks iseenesest, või et saate ühel päeval mehelt nõusoleku lahutuseks. Teil ei ole seda nõusolekut tegelikult vaja. Kahe inimese kooselu püsib vaid sel juhul kui mõlemad seda soovivad ja kui üks osapooltest seda ei taha, siis see ei saa ka toimuda.
Teie juhtumi puhul on oluline see millises riigis on abielu sõlmitud kas Eestis või abikaasa päritolu riigis? Kui ühiselu ametlikuks tunnistamine on leidnud aset Eesti pinnal siis toimib perekonnaseadus, kus piisab ühe osapoole soovist, et algatada lahutus.
Vägivaldse suhtlemise põhimõtteid ei saa seletada usulise taustaga - koraan ei luba kedagi peksta. Jõhkra käitumise taust võib olla mehe kohaliku kultuuriruumiosa vms. Paljud vägivallaaktid on just selletõttu korduvad, et ei pöörduta abistruktuuride poole. Ja vägivallatseja saab ainult indu ja hoogu juurde, tundes ennast karistamatuna. Andes asjadele ametliku käigu on võimalik kaitsta ennast ja oma lapsi. Vägivallatseja saab teenitud karistuse ja iga otsitud järgnev kontakt, uus vägivalla ilming, lähenemiskeelu eiramine on range tähelepanu all ja toob karistusele lisa.
Olete raskes olukorras ja palju läbielanud oma vastusega tahaksin teid julgustada katkestama see lõpmatu kannatusteahel enda jaoks. Minu soovitus on otsida abi naiste varjupaigast, infotelefonid: http://www.naistetugi.ee/avaleht.html.
Arutage oma tegutsemisplaan varjupaigas detailselt läbi, see annab kindlustunde. Varjupaigas on pädevad inimesed, kel on vilumust, kogemust ja vajalikke kontakte. Vajadusel saate ka koos lastega olla varjupaigas senikaua kuniks olukord selgineb.
Kui te praegu veel kahtlete, kas julgete, jaksate olukorra muutust ette võtta - siis minge ja rääkige varjupaiga inimestega sellegipoolest. Lõplik otsus tegutsemise osas on ju nagunii teie teha, rääkimine ja nõupidamine ei kohusta teid millekski. Teil on olnud jõudu seda kõike aastaid taluda, uskuge teil on ka jõuressurss toimuv lõpetada. Kahtlemata on otsuse tegemine sellises olukorras raske ja pingutav, kuid kindlasti kõike seda väärt!!!
Palju jõudu,
Angela Jakobson
Soovin Sulle südamest jõudu ja tugevust see suur pööre ellu viia ja tõsiselt abi otsida!
See lugu võttis lausa silma märjaks.
Aga usun et saad hakkama, paistad tugev naine olevat!
Igasugune füüsiline ja vaimne vägivald on lubamatu ja seda ei saa vabandada mingisuguse moslemi "au" või "armastuse" tundmisega.
Kui nüüd selle asja algatad, hakkab mees kindlasti igate pidi Sind ümber veenma, armastusavalduste, haledusavalduste ja ähvardustega, aga ära järgi anna, tema ju ei muutu. Ning samuti ära unusta, et seadus on tugevasti Sinu poolel!
(Tean isegi neid lõunaamaa kuumaverelisi moslemeid, mässan isegi nii poolteist aastat ühega, kes mind ähvardab absurdselt kohtusse kaevata selle eest et ma temaga ei suhtle ja talle sellega moraalseid kahjusid põhjustan. Ega need hullud siit maailmast kuskile ei kao, tuleb neist lihtsalt eemalduda ja abi ning kaitset otsida)
Sri, see kolmas lõik sai natuke ebaselgelt väljendatud: au või armastus kui vägivalla ajend ei pehmenda ega vabanda vägivalda mingil viisil. St, kire tõttu või au solvamise põhjusel tehtud kuritegu jääb kuriteoks.
