|
karin
Külaline
|
|
Postitatud 24.02.2007 kell 09:24
|
Tere!
Ma poleks iisal arvanu, et ka sellisesse olukorda satun, kuid..
Oleme mehega koos elanud 9 aastat! Kõik algas väga ilusti. Oleme mõlemad suht tugeva iseloomuga. oma arvamus on meil mõlemal, eks sellest on tingitud ka omavahelised arusaamatused. alguses olin väga armukade, ei meeldinud, et mees vaatab tänaval teistele naistele järgi jms, kuid õnneks see möödus. Ammu pole sellist armukadetsemist. Muidugi pisike ikka, kuid see on ju normaalne. Ka minu mees oli selline, ei meeldinud, et ma üldse kellegi meesterahvaga räägin, kuid ka temal see möödus. läksime selle pärast riidu, et mulle saatis üks minu meestuttav sms-i, mees läks marru. läksime lähku. siis sain teada, et olen rase. ta ei uskunud, et tema isa on. ma tõepoolest ei olnud teda petnud. kui laps sündis, tegime dna testi, mis kinnitas tema isadust. kuna meie suhe oli mõrane, ei olnud ka meie omavaheline suhtlemine selline moosine. koos elasime tegelikult lapse pärast. aeg möödus. olin lapsega kodune, mees käis tööl. ei pannud talle pea kunagi kätt ette tema väljaskäimistele. kord läks ta jälle välja, tööasjus istuma, öeldes, et suusõnalisi lepinguid saab viinapitsi taga kõige paremini (asutas firma endale). loomulikult, mingu! koju laekus hommikul kl. 8. minu küsimuse peale, miks siis nii, öeldi, et oli autos magama jäänud! oli käinud cafe amigos (tln klubi), siis ära tulnud ja ootanud minu õde, kes ka samas kohas oli, et ta koju viia. pärast tuli välja hoopis teine asi. kuna ka minu tuttav seal oli, siis tema käest ma seda kuulsingi. lugu oli järgmine: mees oli seal mingi seltskonnaga lõbusalt aega veetnud. siis oli tantsinud seal mingi neiuga nii lähestikku, et ei saadud õieti arugi, kas nad suudlesid või ei, lahkusid nad käsikäes umbes 3.30 paiku. hommikul, kui tema riideid hakkasin pesumasinasse panema (oli ju kole suitsuhais küljes), siis nägin, et tema valge pluus oli puudrit täis rinnapealt. küsisin mehelt, et mis see siis on, vastas tema, et oli kallistanud sela üht suvalist sünnipäevalast, kes kõrvallauas oli olnud. ka kustutas smse oma telefonist. see toimus poolteist aastat tagasi. andestasin. kuid ei unustanud. sündis teine laps. suhted paremaks tegelikult ei läinud. tema oli pikalt tööl, ka nädalavahetustel tihti. ka käis edasi väljas. mehe-naise suhet meil polnud, st voodielu. andis mulle aegajalt kahtlusi oma käitumisega, et ta valetab. kontrollida ei saanud, kuid ka telefonis ma ei tahtnud sobrada.
rääkides oma mehest, siis ta on tegelikult väga tore inimesena. käib tööl, ei joo, ei suitseta. saab olukordades ilusti hakkama. kuid isana ennast kahjuks rakendada ei osanud. tegeles lastega väga vähe! kui palusin, et hoia pisemat süles korraks, siis oli nägu vingus..ka suurem tahtis temaga mängida, siis tema, et ma olen väsinud. (vaatab tihti videofilme, laps segab ja siis ollakse kuri). ometi on ta saanud käia kinos, mina seeeest laste ajal mitte kordagi. mina ei saanud eriti kuskil käia, sest tema kas oli tööl või oli vaja kuskil sotsiaalselt suhelda. selle peale öeldi, et -sina oled ema-. ka siis kui mõnikord oli mul korter koristamata, siis oli õiendamist, et mida sa siin kodus teed!? ta ei saanud aru, et olen tihti magamata, laps vajab tegelemist, mõnikord on ka suurem kodus, seega mõlemate lastega läheb aeg ära.. olen ka vaimselt puhkamata, st lapsehoidjaid meil pole, väga harvad juhud on tuldud. kuid seda, et oleksime mehega kahekesi kasvõi paar päevakest eemale saanud, ei olnud. kui ütlesin, et palkame mõne sellise, kes meid aegajalt aitab, et saaksime koos kuhugi kahekesi minna, siis öeldi, et kuidas me ikka nii pisikese (9 kuuse) võõrale jätame..
lahkuminekuotsus tuli mehe poolt. me pole abielus.
palun öelge, mis tegin mina valesti ja mida tegi mees valesti!? mis mõtted teil pähe tulevad seda kirja lugedes? kas see suhe oligi hukule määratud või oleks siiski miskit välja tulnud?
tänan, et jõudsite selle pika kirja läbi lugeda! kui on küsimusi, küsige julgelt!
kena päeva!
|
|
|
julia
Külaline
|
|
Postitatud 24.02.2007 kell 13:21
|
kurb on lugeda selliseid kirju ja lugusid. paraku ei lähe asjad alati nii nagu loodame ja tahame. ikka on kuskil keegi kes meile kaikaid kodarasse pillub...
sinu lugu lugedes oli minu esimene emotsioon, et kohutav mees ja tekkis küsimus kuidas sa ise küll selle peale ei tulnud et lahkuminekut kaaluda. aga, need asjad ei käi ju nõnda lihtsalt. sinu jutu järgi ei olnud ega ole see mees sinu jaoks hea. ta ei taha ei sinu ega ka lastega tegemist teha, mis on jube kurb, sest lapsed vajavad ka isa. samas aga, parem olla juba ilma isata kui selline isa keda nagunii miski ei huvita. mina isiklikult arvan, et seda suhet enam päästa ei anna. paistab et olete liiga lahku kasvanud ja tundub et ega mees ka pingutada ei taha. pole mõtet ju ennast piinata. ta pole ju ometigi ainuke mees, kindlasti on neid mehi kes sind endale tahaks koos sinu lastega. keegi kes oskab sind austada ja armastada just nii nagu sa vajad. neid mehi on küll vähe kuid küll ta leiab tee sinu juurde. ära piina ennast asjatute lootustega, seda meest veel tagasi saada...
olen isegi ema, tean mis tunne see on päevast päeva lapsega kodus istuda, ööd veel otsa. tekib tunne nagu sa polekski keegi. enda eest tuleb aga seista! olen õppinud, et kui ise käsi lauale ei löö ja ei nõua siis ei märka sind keegi. katsu olla tugevam ja kui enam kuidagi ei jaksa, külasta mõnda nõustajat või psühholoogi. olen isegi seal käinud ja abi mul küll oli. vahel on hea oma isiklikke probleeme täiesti võõrale inimesele rääkida
ega ma eriti midagi tarka ei oskagi öelda. see on raske mida sa praegu läbi elad, aga püüa iseenda ja laste nimel tugev olla ja selle olukorraga võidelda! soovin sulle kõike paremat!
|
|
|
karin
Külaline
|
|
Postitatud 26.02.2007 kell 20:04
|
|
tere taas! nüüd sain aru siiski, miks mees tahtis lahku minna. sain teada, et tal on keegi, kellesse on armunud.. ma ei oska enam kuidagi olla. magada ei saa, süüa ei taha, tuju teha midagi ei ole... issand, ma ei saa isegi enam korralikult hingata... vaatan lapsi ja vägisi tuleb pisar silma. olen terve päeva nutnud ja mõelnud, et miks küll mina... tunnen, et vajan tõeliselt abi.. selline piinav valu on, ma ei oska seda sõnadega väljendada...
|
|
|
julia
Külaline
|
|
Postitatud 26.02.2007 kell 20:25
|
soovitan kindlasti kellegi spetsialisti poole pöörduda. ära ainult millegi väga hulluga hakkama saa. hetkel pead laste nimel vastu pidama. tean isiklikult et see on raske, on selline tunne nagu enam tõesti kuidagi olla ei oska, tahaks karjuda või lihtsalt kuhugi ära kaduda et mitte kunagi enam sellist valu tunda, aga sinu lapsed sõltuvad sinust. nüüd oled sa neil ju ainuke.
su mees on lihtsalt loll. kunagi tulevikus saab ta sllest kindlasti isegi aru...
katsu edasi minna ja mitte tagasi vaadata. ja ära jumala eest ennast selles süüdista. ju see lihtsalt pidi nii minema...kahjuks.
kui tahad kellegiga suhleda siis võid ju mulle isiklikult ka kirjutada. äkki aitab seegi. mu mail on julkin17 at hotmail dot com
jõudu ja jaksu
|
|
|
karin
Külaline
|
|
Postitatud 26.02.2007 kell 20:28
|
|
julia, kas ma su oma msni listi võin panna?
|
|
|
julia
Külaline
|
|
Postitatud 26.02.2007 kell 20:48
|
|
ikka
|
|
