Kirjutan siia pärast järjekordset pingeliste vestluste nädalavahetust, mis on kujunenud piinavaks traditsiooniks. Ei oska enam olla ega otsustada. Ja tahaks rongi pealt maha...Oleme mehega 15 a abielus olnud, meil on 2 puberteediealist tütart. Olin 19, kui oma mehega tutvusin, abielu ja lapsed tulid küll mõni aasta hiljem kuni lõpetasime koolid, kuid tema on minu jaoks olnud esimene ja ainus. Abiellu astusime pigem mõistuse kui hukutava kire sunnil, ent meil oli teineteisega hea, naersime samade asjade üle, hindasime sarnaseid väärtusi ja olime aastaid üksmeelel. Sõbrad-sugulased on meid alati heldinud pilgul vaadanud. Lapsed olid samuti oodatud. Mul oli küll tervisega mõned aastad tõsiseid probleeme, kuid ka sellest oleme üle saanud. Ühesõnaga, kõik oleks justkui korras, aga... edasi minna nagu enam ei oska. Probleem vist on minus. Mitu aastat on mul juba hinges tühi tunne, seksuaalset tõmmet ma mehe vastu ei tunne, pigem on füüsiline lähedus vastumeelne. Tõsi küll, seks pole meil kunagi eriti õnnestunud olnud ja minule rahuldust pakkunud, kuid ma pole sellele osanud eriti tähelepanu pöörata.Minu arvates ei ole see üldse nii oluline kooselu osa, kuigi olen abielu algusaastail püüdnud eeskujulikult"kohust" täita. Võrdlusmoment mul puudub, sest lähedussuhtes ühegi teise mehega pole ma olnud, ka keskkooli ajal pole peikat olnud. Nüüd olen pikka aega meest päris eemale tõrjunud. Sellelt tasemelt hakkasid ka esimesed ütlemised. Sain lõpuks kuulda, et mees on aastaid minu jaheduse tõttu kannatanud ja see on talle väga raske, sest armastab mind.. Mina omakorda olen unistanud rohkem materiaalsete väärtuste loomisest, koos tegemisest ja käimisest. Tahaksin oma kodu kallal nokitseda, luua endale ja oma lastele armsa ja mugava pesa, tegutseda perena koos ühiselt. See oleks minu eneseteostus. Ma ei vaja karjääri töökohal. Oleme seni olnud korteri-inimesed, lapsed on tänaval suureks kasvanud ja suures karjas ringi jooksnud. Mulle on see pidevalt muret ja rahulolematust tekitanud. Olen ise kinnine ja kodukeskne, armastan käia teatris-kinos-kontserdil, kõrts ja baar jäävad minu teelt kõrvale, samuti pole mul sõbrannasid, kellega vastastikku kohvitada-lobiseda. Mul on abivajav ema, kes elab küll eraldi, kuid vajab pea igapäevast külastamist. Olengi pühendunud pere ja ema eest hoolitsemisele ja 8-17 palgatööle. Viimastel aastatel, kui pere rahaline seis on paranenud, olen lootnud, et hakkame viimaks oma kodu ehitama ja pääseme lõpuks siit "ühiselamust". Minu sünnikodu on ilusas kohas ja ootab tühjalt. Mees on samuti korduvalt väitnud, et tema unistuseks on oma kodu. Kõik selleteemalised vestlused aga lõpevad tüliga, sest mehe arvates on esmatähtis lähedus ja sellest tekkiv motivatsioon midagi ette võtta. Temal seda minu süü tõttu ei ole. Ta on langenud tõsisesse depressiooni ja kaotanud huvi kõige vastu, Lubanud ka paaril korral käe enda elu külge panna. Mina omakorda leian, et piisavat lähedust ei teki, kui pole ühiseid ettevõtmisi ja õnnestumisi. Mees väidab, et pingutab kogu aeg meie suhte nimel, mina aga ei tegevat midagi, et asja päästa. Maina omakorda tunnen, et olen temas pettunud, et ma ei ole oma abielult saanud seda, millest unistasin ja kipun teda kõigis hädades süüdistama. Tema mind. Mingit väljapääsu ei ole. Siin kirjutades tundub selline teemapüstitus tunded vs mõistus totter, kui nii ta tõesti on. Ma leian, et armastus ei ole esmatähtis. Peagi 40-seks saavate inimeste elus ei saa olla ainult käsikäes käimine ja silma vaatamine, vaid ka midagi peab juba saavutatud ja ära tehtud olema. Umbes aasta olen tasapisi harjutanud end mõttega, et mis juhtub, kui meie teed lähevad lahku. Ei julge sellist otsust vastu võtta, ega eriti sellest mõeldagi, sest olen hirmus konservatiivne ja ei kujuta harjumuspärase elu lõhkumist ette, kuigi samas vaimus jätkamine on piinav. Ei tahaks lapsi ja lusikaid hakata pooleks lugema lihtsalt sel põhjusel, et minu silmad ei sära piisavalt ja voodis ei taha mürada! Edasi minna ka kuhugi ei ole ja mees on täiesti endast väljas. Aru ma ei saa, mida pean tegema?
Olete raske dilemma ees ja hinges valitseb segadus. Otsite vastust sellele, kas ja kuidas kooselu jätkata. Kirjutate, et üsna painav olukord on kestnud juba piisavalt kaua ning see on kurnav nii Teile kui mehele, ilmselt ei jää pinged märkamata ka lastele.
Positiivne on kindlasti see, et Teil on meenutada hulk toredaid aastaid, ka praegu on kahtlemata palju seda, mis Teid ühendab ja üksteisele oluliseks teeb.
Näib, et Teie senised püüdlused üksteist mõista ja jõuda (uuesti?) vastastikku rõõmu ja rahulolu pakkuva suheteni on jooksnud liiva, olete jõudnud üksteise süüdistamiseni ja tunnete pigem mõlemad end kannatajatena. On see nii?
Kirjast selgub, et peamine vastuolu on füüsilise läheduse määras. Teie jaoks pole intiimsuhted peamised, on olnud juba kooselu algusest peamiselt kohustus, nüüdseks koguni vastumeelsed ja väidate, et armastus pole esmatähtis. Mees aga ootab rohkem lähedust ja teeb Teile etteheiteid ning on pettunud sedavõrd, et kaotanud huvi ka kõige muu vastu.
Teil on raske jätkata vastumeelse kohustuse täitmist ning mingil juhul ei tee Teid õnnelikuks, ega paranda olukorda enese sundimine. Samuti ei paranda suhteid see, kui mees loobuks oma soovidest ja vajadustest. Nõuda teiselt, et ta hakkaks nautima kooselu ilma talle olulisest lähedusest, viib kindlasti jätkuvalt üksteisest kaugenemiseni.
Võimalik, et armastus ja füüsiline intiimsus pole Teie jaoks oluline just seeläbi, et te pole seda suhte algusest peale nautinud. Kuidas saabki tahta midagi ja seda oluliseks pidada, mis on vaid kohustus ja vastumeelne? Ehk pole hilja avastada enda jaoks intiimelu naudingud, millest olete loobunud ning püüdnud leida selle asemel rõõmu ja rahulolu rohkem konkreetsetest materiaalsetest asjadest ja ühistegevusest kodu loomisel jm.?
Teema on ilmselt väga valus ja sedavõrd isiklik, et oluline on leida probleemi lahtiarutamiseks usaldusväärne spetsialist (psühholoog, paarisuhete terapeut või seksuoloog). Mistahes otsusele Te ka ei jõuaks, on väga oluline see, et jõuaksite selgusele mitte läbi pikkade ja kurnavate tülide, kus ilmselt on raske end avada intiimsetel teemadel, vaid läbi endasse vaatamise, tegelike soovide ja vajaduste väljendamise ning partneri mõistmise. Samuti on spetsialistist abi selles, et pereliikmed pingete tõttu võimalikult vähem haiget saaksid.
Kui on midagi, millest on kahju loobuda, siis tasub pingutada ning püüelda täisväärtuslike suhete poole.
Olen 18 aastat abielus olnud, meil on kaks teismelist tütart ja meie abiellusime armastuse pärast, mis püsib siiani. Kulla naine, mida on väärt materiaalsed väärtused kui Su kõrval ei ole lähedasi inimesi, kellega neid jagada? Nimetad oma praegust kodu ühiselamuks, mida see tõenäoliselt ongi, sest teie kodus puudub kodusoojus. Kodusoojuse annavad inimeste lähedased suhted. Ei saa teil paremat elu olema ka Sinu sünnikodus, sest sealgi on teie ümber ainult neli kõledat seina kui te ise üksteisest ei hooli. Või õigemini kui Sina ei hooli, sest Sinu kirjast jääb mulje, et mees hoolib, aga üksi paraku tuld üleval hoida ei ole võimalik. Kui Sa siiani lähedust ei ole nautinud, siis ehk on viimane aeg enda jaoks ka elu see külg avastada nagu siin ka psühholoog soovitab. Puberteediiga on raske iga, mis võib paika panna vanemate ja laste suhted kogu edaspidiseks eluks. Kuidas on laste suhted isaga? Kui isa ja laste suhted on soojad, siis riskid Sa veel sellega, et jääd lisaks mehele ilma ka lastest.
Õnnetu naine oled, aga õnn on ainult Sinu enda kätes. Armastust asjade vastu vahetades kaotad Sa lõpuks kõik, kas sellele oled mõelnud. Ma ei saa Sind kahjuks aidata, ainult Sina ise saad. Tean ainult seda, et kui Sa valid materialistlikud väärtused, siis ei saa Sa kunagi õnnelikuks ja lisaks sellele teed õnnetuks ka oma lapsed.
Mul on kohutavalt kahju.
Aitäh vastajatele heade soovituste eest!
Proovin siin veel veidi arutleda ja kirjutades mõtteid korrastada, sest kellegagi rääkida neist asjust ei ole. Käisime mehega möödunud aastal pereterapeudi vastuvõtul, vestlesime kumbki ka eraldi psühholoogiga, kuid olulist abi sealt ei saanud. Kõlama jäi mõte, et vist ei olegi midagi teha. Seksuoloog on veel proovimata... Kuid see kõik tundub vägisi punnitamine. Oleme lihtsalt lahku kasvanud, kumbki oma arusaamade, kibestumise ja solvumisega. Ja ma ei taha kuidagi kogu süüd omaks võtta. Mäletan, et veel 3 aastat tagasi ootasin, et võtame mehega üheskoos suvepuhkuse, läheme reisile või istume teineteise kõrval kontserdil. Ma ei tahtnud kellegi teisega minna ega olla. Ka lapsed ootasid. Kui puhkustest kodus juttu tegin, sain ajalehe tagant vastuseks eks siis näe jah.... Ma ei jätnud jonni, küsisin, kas ta üldse tahaks ja millal tal puhkus on plaanitud vastuseks ah ei tea.... Kui ma nii mõnigi kord palusin, et võtku teatri- või kontserdipiletid selliseks ajaks, mis tema tööga sobib, siis jälle eks ma vaata..., aga tegudeni ei jõudnud. Sarnaseid vastuseid sain ka muude ettepanekute peale. Ei mingeid plaane ega ettevõtmisi, ei mingeid rõõmuga ootamisi. Kõik üks ümmargune argipäev. Ka laupäeva hommikuti kohvi juues arendasin teemat, et planeerime nädalavahetuse ära, siis on mõnusam on töö ja on puhkus ja on mida oodata, aga tema leidis, et see on minu huvi ja planeerigu ma pealegi. Tema ükskõiksus oli mulle nii solvav. Ma vaid tahtsin, et tema ka TAHAKS! Ka pulma-aastapäevad, mis minu jaoks on nagu pere sünnipäevad ja milleks ma valmistusin, ei leidnud mehe poolt märkimist. Lõpuks loobusin... Iga töö ja tegemine venis ka nagu kummipael. Kusjuures mees ei olnud õhtuti hõivatud ei palgatöö ega muude ülesannetega. Veetis kodus arvuti ja teleka taga aega. Kodused kohustused lasusid suurelt osalt minu õlul: peale tööd poest ja ema juurest läbi, siis koju õhtusööki vaaritama, koristama, pesema, lastega tegelema... Kuni kl 23 teleka taha prantsatasin ja tukkuma jäin. Siis oodati minult mõistagi lähedust... Seni, kuni meil polnud lapsi ja kuni olin lastega kodune, saime veel hakkama, sest ma ei tihanud seda teemat üles võtta ja märkusi teha. Ma tõesti EI JULGENUD. Jätsin oma ootused kõik tahaplaanile ja unustasingi need sinna. Täitsin vaid tuimalt oma kohust ja ootasin märkamist. Loll muidugi! Nüüd alles mõistan seda. Kuid mind kasvatati sellises vaimus. Kui meest tuli kolm korda teleka tagant õhtusöögile kutsumas käia, siis iga kord kihvatas minus, kuid ma ei öelnud midagi. Aastaid. Minu ettepanekuga teha süüa ja koristada lauda kordamööda, oli mees päri, kuid praktikas nägi asi välja nii, et tema ootas kuni toit on valmis ja pesi siis peale sööki OMA taldriku ja noa-kahvli puhtaks. Mees on tegelikult tore inimene, edukas, haritud, hea väljanägemisega, meeldiv suhtleja, alati kaalutlev ega lähe kunagi mõttetule riskile. Probleemid tekkisid meil alles nüüd paaril viimasel aastal, kui olen hakanud kõike seda välja ütlema, mida tunnen... Ja kui aasta tagasi sain juhuse tahtel tuttavaks ühe teise toreda mehega, kellega suhtlesime päris tihedalt meilitsi ja käisime paaril korral koos lõunastamas, siis läks päris põrgu lahti... Ütlesin oma abikaasale vihahoos, et jah, too teine on mulle väga lähedane. Peale seda ei oskagi enam edasi minna...
Kulla naine! Siin ei süüdistata. Püütakse nõu anda, mida saaksid Sina teha, et suhet parandada. Tubli saavutus, et psühholoogi juures olete käinud, aga psühholoog ei saa aidata kui Te mõlemad ei taha. Peaksite iseendaga asjad selgeks rääkima, mida tegelikult tahate. Kirjutasid, et mees on tore inimene, aga ise tõrjud teda eemale. Väga julm on öelda tõrjutud mehele, et sul on keegi teine lähedane. Armastava inimese võib see tappa. Kas mees on Sulle selle andestanud? Kas Sina oled valmis mehele kõik eelneva andestama? Kas Teie tülid on ainult minevikus juhtunu pärast? Kui Te ei lase minevikul ununeda ja teineteisele ei andesta, siis ei aita psühholoog.
Kuidas Sa puhkustest ja piletitest mehele rääkisid? Kas kallistasid teda kui palusid piletid muretseda?
Kas Sa ikka tahad selle mehega koos olla kui lähedust temaga ei taha ja teisega väljas käid?
Just siin peitubki asja uba - kas ma tahan? Ka psühholoog esitas sama küsimuse - mida ma üldse soovin. Kuid ma ei tea! Ma ei oska üldse midagi soovida. Väljapääsi ei ole. Lahutus ei ole lahendus. Esiteks tähendaks see mulle nii suurt emotsionaalset ja psüühhilist pinget, millest kardan, et ei toibu, teiseks ei loobu ma kummastki lapsest - mees ka mitte, kolmandaks hävitaks see meie mõlema vanemad, kes on eakad ja haiged inimesed ning sõltuvad meist väga suures ulatuses, ja neljandaks jääb materiaalne vaidlus, mille puhul ei oska ma hetkel ühtegi lahendust pakkuda. Mul ei ole mitte kedagi peale oma perekonna ja ma ei oska uut elu alustada! Ma ei suhtle ka tolle teise mehega. See asi lõppes mu abikaasa tungival nõudmisel. Mõneti on see justkui kättemaks, et tõrjun ta lähedust, sest TUNDSIN tõesti tolle teisega koos olles midagi, mille olin ammu unustanud või ehk hoopis enda jaoks avastanud. Abikaasa hävitas selle kõik. Tean, et see kõlab nõmedalt. Tean ka, et aeg kõik ükskord parandab. Tean, et leian enamuse inimeste poolt hukkamõistu, ent see põgus suhe oli mu jaoks väga oluline. Täiesti platooniline kusjuures. Ma ei saa oma mõtetest ega tunnetest jagu.
Arvan, et kõikide teie murede põhjus on meeldiva seksi puudus. Olen ka 15 aastat abielus olnud ja on olnud halvemaid ja paremaid aegu. Tunnen enda meest ja tean, et kui ta nädala ilma minuta on siis on pill lahti. Siis ei maitse toit ja maailm on must. Kõik muutub kui õhtul kaissu poen. Hommikul silmad säravad. Ise ei kujuta ka enam elu seksita ette, aga algul ei läinud meil hästi. Häbi oli, ei julgenud seksist rääkida. Pärast lapse sündi ei tahtnud ma sellest mõeldagi. Peaaegu oleksime lahutanud, mees oli pahur ja laisk, aga õnneks kannatlik. Saime sellest üle. Hiljem sain teada kui raske see aeg mehele oli. Siis kui julgesime rääkida asjadest nende õigete nimedega ilma häbi ja halvustamiseta. Abi saime seksoloogilt.
Ole tugev ja ära anna alla, naised on ju meestest tugevamad. Lahku minna jõuab ka hiljem. Mõtle kuidas lahutamine lastele võib mõjuda. Kas nad saavad enda pere kooshoidmisega hakkama. Püüa täita mõni mehe soov ja palu, et tema sinu soovi täidab. Väikeste sammudega saad edasi minna. Pamine, et lootust ei kaota.
Aitäh, Maia! See on tõesti nii nagu sa kirjutasid - üks hea seks paneb mehe silmad nii särama, et järgmisel hommikul keksib nagu poisike ühelt jalalt teisele. Eks ma püüan ka seksuoloogi juures ära käia, võibolla on abiks...
Nojaa, esimeses kirjas Sa ju ei kirjutanud, et oled ennast aastaid tahaplaanile surunud. Eks tegelikult algavadki probleemid suhte alguses kui esimese õhinaga püütakse teisele kõik ette-taha ära teha ning hiljem kui selleks enam aega ja tahtmist ei jagu, siis põhjustab see pahandusi. Hea seks annab tõelise energialaengu, aga Su jutust jääb mulje, et Sa pole seda kunagi ise kogenud. Ma ei oska küll arvata kas see Sul selle mehega sellisel juhul üldse õnnestuks kui seda kõigi nende aastate jooksul veel juhtunud ei ole.
Sa ütled ise ka, et ei tea isegi, mida tahad. Sel juhul ehk aitaks hoopis see kui aeg maha võtta, üksteisest mõnda aega täiesti eemale hoida. Ehk tooks see selguse. Oled ju veel noor naine, ei saa kogu elu ühe untsuläinud suhte pärast maha visata. Paistab, et mõtled ikka veel kõigi teiste heaolule - lapsed, vanemad jne. Tee pööre ja mõtle enda heaolule! Usu, Sa oled parema ära teeninud. Äkki saate mehega kokkuleppele ja võtate mõtlemisaja, näiteks elate eraldi tubades ja kumbki majandab ennast ise - teeb omale söögi jne. Võib-olla see aitab. Ma ei tea. Lihtsalt oletan. Ise toimiksin vist nii. Eks ka lastel on praegugi väga raske teie suhet kõrvalt vaadata. Ja veel üks nõuanne - ära nii hirmsasti kõike planeeri, tegutse vahel spontaanselt.
No igal juhul oleks ikka kõige esimene asi endas selgusele jõuda, et kas on üldse mõtet pingutada või panna punkt ja alustada uut elu.
Jaksu Sulle selleks, lootust peaks lisama seegi, et peagi on kevad!
