Ei oska käituda mehega, kes probleeme lahendab \"ära minemisega\" Alati tundub, et talle tehakse liiga ja teist osapoolt ta siis ilmselt üldse ei näe. Ühtegi probleemi me arutada ei saa, sest minu sõnumeid kuulab ta nii, nagu talle hetkel sobib. Tüli tekkis sellest, et minuga asju lõpuni arutamata kutsus ta majale hindaja. Siiani ei tea täpset põhjust, miks. Muidugi vihastasin, aga süüdistamata küsisin, kas ta ikka ise teab, mis sellega kaasneb? Vastus siis, et kannab ise kõik kulud. Ütlesin , et minumeelest oleme selles ürituses võrdsetel alustel ja minu osa ei ole mitte olematu. Edasi mees rääkida ei tahtnud . Ütles, et talle aitab ja võttis oma kotid. Kuna ta on seda ka eelnevalt teinud, võtsin ka mina kotid. Edasine sõnum minule oli, et kuhu nüüd, see on meie lapse kodu ja kõik jääb mulle. Vastasin, et meie kodu on inimesed, mitte asjad. Mida tema omakorda tõlgendas, et mis teha, kui meil loomade hulgast inimeste hulka on vaja pääseda. Ja läks. Pakkisin siis lapse asjad kokku ja helistasin. Mees toru ei võtnud.Aga jõudis tagasi, enne kui lapsega läksime. Ütlesime, et meil on kahju,koera kaasa võtta ei saa, laps tegi kalli ja kõik.5 päeva vaikust. Täna tulin koerale järele. Kodus kiri, et kahju, et nii läks. Alles ta oli üliõnnelik oma pere ja koduga, aga äkki vajus see hetkega kokku. Järelikult ta ei olnud hea isa ja mees. Järelikult on meil kusagil parem. Tema väga katki ja ei suuda kodus olla, sest kõik meenutab meid. Need viis päeva pole mina midagi tundnud. Ja selle üle just kõige rohkem mures .Nagu sombi. Kirja lugedes tundsin tohutut kergendust, et kas nüüd äkki on ka mees midagi valesti teinud. saatsin talle sõnumi (rääkida lihtsalt ei jaksa praegu) et, ta on meile ikkagi kõige kallim ja armsam. Millele ta vastas, et ta ei usu ja miks ma niimoodi teen.Helistasin, toru ei võtnud. Ehk siis jälle - Mina läksin ära, mina jätsin koera maha, mina tegin ta parandamatult katki. Tahaks, aga vist ei jaksa enam. Või õieti ei oska.
..jahh eks ta ole. mina ei saa ka aru kuidas see nii on et naised ja mehed justkui kõneleks erinevat keelt enamalt jaolt. ma ei saa aru et kui üritad võimalikult selgemas eesti keeles asju selgitada siis IKKA ta kuuleb hoopis midagi muud!!! mõte töötab kuidagi teistmoodi hoopis. et isegi "otse" rääkides ei mõisteta üksteist. kummaline eks.
minu esimene mees käitus sarnaselt. Mis iganes tal viltu läks, kõiges olin lõppkokkuvõttes mina süüdi, isegi kui süü sai alguse mitu kuud tagasi öeldud lausega. nagu ahelreaktsioon. Neid mehi ei muuda, ei aita ega arenda miski, nad on nagu lapseks jäänudki ja ajavad oma jonni, nõuavad tähelepanu ja kerjavad seda lausetega"ma ei usu sind", "Aga miks sa ikka nii ütlesid"jne. Sellise mehe kõrval mina ennast naisena ei tundnud, rohkem emmena. ja otse rääkida ei saanud millestki, ikka pidin kuidagi läbi lillede seletama, et muidu äkki laseb jälle mitmeks päevaks jalga ja kui tuleb, siis maani täis joonud ja selles olin jälle mina süüdi. edu neile, kes jaksavad sellise mehega koos olla ja ennast pideval maha suruda. Mina ei suutnud ja olen nüüd selle üle õnnelik.
tänan, kes mõtteid vahetada vaevaks võtsid. Trine kirjest sain järelemõtlemisainet."Millegipärast ma ei usu, mida sa räägid", on meil sellistel puhkudel tõesti esile kerkiv käibefraas.
Läbi lillede rääkimine on meil ka igapäevaselt ainumõeldav suhtlemistoon. Iga toiminguga kaasneb kõigepealt mõte - kuidas seda siis nüüd serveerida... ja emme olen ma ka kindlasti. Nii ta mind kutsubki. Ja ilmselt sellisena ka näeb. Alguse sai see lapse sünniga. Meespool on suurepärane pühapäevaissi. Väga armastab meie tütart,( kes on muide äraütlemata vastupandamatu tirts) sest muid ülesandeid tal lapsega seoses ei ole. Ei tea ta midagi magamata öödest, mähkmete vahetamisest ja lapse kasvamisest. Tegelikult olen ma üksikema sellesmõttes. Kodused tööd on ka minu teha. Kohvitassi pesemisest muru tegemiseni. Täis ta ennas ei joo, aga on põhimõtteliselt "hävitava käitumisega". Ma ei oska seda täpselt seletada, aga meie lahkhelidega kaasneb alati mingi materjaalne või füüsiline kaos tema asjades. Seekord sõitis siis tsikliga autoklaasi. (ma lihtsalt ei reageeri enam nendele tegudele)Kaunis lapsik ja vastutustundetu on see käitumine igal juhul.
Samas ma teadsin, et ta on raske iseloomuga inimene. Ja ma tean, et mina teda ei paranda, kui ta seda ise ei taha. Teisest küljest on meil omavahel hea olla, temas on olemas hoolivus ja tahe pere olla. Lihtsalt ei oska. Ja mina ei oska põhjusteni jõuda.Ja lapsele on ta kallis.Selge on see, et, et järgmist "äraminekut" me üle ei ela. Paljus tänu juhusele oleme eilsest jälle ühe katuse all ja mehe/naise suhetes õnnelikud. Aga pere suhtes on minu jaoks väga segane hetk. Me ei ole rääkinud. Ma ise tunnen, et ei taha. Midagi minu sees on tuim, kustunud ja lukus. Igaljuhul proovin lahendusi leida. Minul on pakkuda armastust ja arusaamist, aga nüüd tahan midagi tagasi. Vastutust ilmselt. Ja paraku kõlksub kusagil, et MEIE ei pruugi selles suhtes kunagi toimima hakata. Huvitav, miks ta naiste hulgas läbi elu nii poulaarne on olnud?
Teie analüüsivaid kirju lugedes tundub, et probleem on väga ägedas ja otsustavas faasis. Seega interneti vahendusel pakkuda lahendusi, mis mahuks ära mõnele leheküljele on keeruline ja võimalik ka et meelevaldne. Olukord vajaks pereterapeuti, kes aitaks teil mõlemal jõuda selgusele oma suhte olemuses ja perspektiivis. Kui hetkel on olukord, mis võimaldab teie vahel koostööd, siis oleks seda head ära kasutada. Saaksite nii endas kui oma suhtes enam selgusele.
Mina olen aru saanud mitte ainult ühe näite peal et selline käitumine on omane ajud pehmeks joonud Mehele kes tõepoolest jääbki käituma inimesena kes vajab rohkem emmet kui naist
näha onet su mees otsib tähelepanu ja seda,et sina läheksid ja pärast tema õnnetusi poputaksid teda..ossa vaesekene, tule ma teen pai stiilis...
selline mees otsiski endale naise kes on hoolitsev. oled kui tema teine emme...ka mul oli sarnane kogemus...sellised ei muutu..
üldse
inimesed ei muutu!
Meil on samamoodi!
Mees tekitab pisiasjast tüli, teeb sääsest elevandi!
Tema jaoks pole asi väike aga minu jaoks on, sest tähtis on ikka hea läbisaamine, mitte pidev tülitsemine!
Midagi ma ei saa valesti öelda, siis tema läheb tigedaks ja tõmbub endasse, ei me räägi sel ajal omavahel..
Kõigerohkem ajab marru see, et mees ei näita üles mingit tahet tüli lõpetada, ei tule vabandama, rääkima...
Isegi kui mina seda teen, siis ta ikka näitab oma tuju, ei vasta, on tige ja jube jube raske on olnud temaga asju selgeks rääkida ja heaks saada-see nõuab minult nii palju, selline tunne mul nagu ma pidevalt anuksin, paluksin, et me ei riideks, et me oleksime kenasti koos.. aga lõpuks see juba hävitab kõik, kaasaarvatud minu tunded.. Muidu mees hea, armastav, arvestav ja hoolitsev!
no ei ole võimalik... minu mees on täpselt samasugune; võib solvuda iga asja peale, ka siis kui alustan rääkimist. "mul on mure-stiilis. Pisiasjad võivad tekitada temas suure trotsi, solvumise jne. vabandused tema suust ei tule; probleemi ajal keerab selja ja läheb teise tuppa. Ja minu elumissioon on koguaeg tasandada, seista hea selle eest, et peres ei oleks valju häält ja tüli; serveerida iga lauset enne läbimõeldult nje jne MIS NEIL MEESTEL VIGA ON??????????????????
